Ma olen natuke napakas inimene (aga seda te juba ju teate), megapaljude kiiksudega, üks neist on see, et ma olen täielik kooner. Mingite asjade koha pealt. See on mulle vist mu vanatädi Heljust sisse kodeeritud. Tema oli selline naine, kes oskas põhimõtteliselt mitte millestki teha valmis pidusöögi, mis viis keele alla. Kui ta oleks veel elus, siis ma teeks temaga koos kodurestorani, paneks tema peakokaks ja me oleks täielik hitt. Tema söögitegemise oskused olid fenomenaalsed. Mul on natuke kahju, et ma arvasin, et tädi elab igavesti ja ei õppinud tema saladusi selgeks. Mul on alles küll tema retseptivihikud, kuid see pole päris see.
Tädi oli hästi lahke ja oleks vist mulle ära andnud kõik, mis tal oli ja mida ma oleks tahtnud. Puberteedina ja hiljem “laenas” ta mulle pidevalt raha, kirjutas selle oma märkmikusse üles ja kui laen sai tagasi makstud, siis tegelikult teadsin ma, et pea igal tähtpäeval nagu sünnipäevad ja jõulud ja tõnisepäev ja mardipäev ja karjalaskepäev, tegi ta kingitusi ja kinkis mulle sama suured summad kui ma laenanud ja tagasi maksnud olin. Või siis teinekord juhtus lausa nii, et ta “laenas” millegi jaoks raha, ütles, et las see jääda sünnipäevakingiks, aga kuna sünnipäevani oli näiteks kolm kuud aega, siis kinkis ta sünnipäevaks ikka sama suure summa uuesti. Tädi oli tavaline pensionär. Kust tal siis alati nii palju raha oli? Ta reaalselt koonerdas ja kogus sukasäärde (hommikumantli taskusse). Kui ta suri, siis leidis onu Endel selle rahataskuga hommikumantli üles ja natuke liialdades ning võllanalja tehes oli ta tol hetkel nagu Ervin Abel “Siin me oleme” filmist. Palus meil poest lausa õlut tuua. Ja endale likööri. Maasika oma. Muidugi tundis ta tädist puudust, ma mäletan tema kõne tädi peielauas kui ta palus tädi käest vabandust, et oli teinekord halb mees olnud, aga too rahakoti leidmine oli mingi hetkeline rõõmutunne. Tädi oli tugeva iseloomuga kange naine. Kui tema koonerdas, siis tähendas see, et ka onu pidi koonerdama.
Tädi ja onu olid kihvt paar. Tädi oli pikk ja peenike, onu lühike ja paksuke, terve elu kutsus tädi oma meest Nunnuks. Kõik kutsusid teda tädi järgi Nunnuks. Tädi aga oli Daam. Suure algustähega.
Ta õpetas mulle palju. Sealhulgas ka koonerdamist. Ma ei arva, et see on paha. Muidugi hetkel olen ma olukorras, kus ma paratamatult peangi koonerdama, et oma väljaminekute ja laenude ja võlgadega hakkama saada, kuid laias laastus olen ma nagu tädi Helju. Aastaid kogusin ma raha reaalselt “sukasäärde”, mitte pangakontole. Mul oli kodus peidus mitmeid tuhandeid kroone ja hiljem eurosid. Minu “säästukonto”. Keegi ei teadnud sellest, ma võib olla polegi sellest kellelegi rääkinud. Kui mingi summa oli koos, siis ma lubasin endale mõne suurema väljamineku, mõne asja, mida ma olin tahtnud. Kõige viimaseks “säästukonto ostuks” sai Itaalia reis enne Ida sündi. Mulle meeldis mu väike saladus. Ma loodan, et ma saan varsti tagasi järjele ja uue konto “avada”.
Mulle meeldib hästi süüa, aga mul on (ilmselt tädi Heljust) üks tõsine kiiks. Ma ei armasta raha raisata koduse toidu peale. Ma ei suuda toidu peale raha raisata. Restoranis ja reisil söömine on midagi muud, aga koju ei osta ma põhimõtteliselt kunagi uhkeid toite. Argipäevadeks. Hiljuti tegin ma kodus söögiks liharulle ja mu 10 aastat noorem sõbranna küsis mult, et mis imelikke vanaaegseid toite ma teen ometi, et kas mul piinlik ei ole. Ei ole piinlik, mulle meeldib kodus süüa tavalist ja soodsat toitu ning “hullata” restoranis. Restoranis süües ei vali ma näiteks kunagi kana, see on nii igav. Ma valin pigem midagi huvitavat. Mu teine sõbranna postitas hiljuti pildi, kus ta Poolas “duck blood soup´i” sõi. Kõlab õõvastavalt, aga ma restoranis ma prooviksin pigem sellist rooga kuu läheksin kindla peale. Lammast ei ole ma kodus kunagi teinud, kuigi (hästi tehtud) lambakarree on üks mu lemmikuid toite, ma ei raatsi. Toidu kohapealt ma koonerdan täielikult.
Ma olen nõus ühe oma teise sõbrannaga, et raha on kulutamiseks, vahend elamiseks, kuid me jäime eriarvamusele selle koha pealt, kus ja millele seda kulutada. Mul on kapis üks ainus must kleit – DKNY oma, temal on kapis 8093 musta kleiti H&Mist ja Reservedist, jumal tänatud et mitte Sheinsidest. Tema teeb õhtusöögiks vähemalt parti ja hiidkrevette, minna kartulit ja kastet. “Ära sa seda kusagil kõva häälega küll räägi,” ütles ta, “inimesed arvavad, et sa oled vaene.”
Ma ei ole vaene. Ma olen lihtsalt teatud asjade pealt kooner. Hoian kokku asjade jaoks, mis mulle korda lähevad. Näiteks reisimine. Ja kodusisutsus. Te ei kujuta ette, kuidas ma tahaksin hetkel minna Itaaliasse. Ja nii ongi, et (kui laenud ja võlad makstud) ma pigem koonerdan kodus ning siis lähen ja reisin. Ei lähe reisile oma võileivakotike seljas, vaid lähen restorani ja tellin seda, mida tahan.
Uut kümnekohalist söögilauda tahaksin ka.
