Ma tahtsin teile valetada ja öelda, et Kernu mõisast ei olnud ma varem midagi kuulnud, aga kui nüüd hakkasin vaatama, kuidas flammkuchen kirjutatakse nägin ma, et nende kohviku nimi on Ludvig ning mulle meenus, et ühe tuttava soovitusel oleme me tahtnud sinna mitu korda minna. Kahjuks neil päevadel kui nad suletud on ja nii me alles nüüd sinna esimest korda sattusimegi. Etteruttavalt – ei kahetse!
Aga selle osa, et ma ei teadnud, et seal ööbida saab, leidsin ma küll poolkogemata. Meil on nagu te teate perekondlik traditsioon tähistada Ida sünnipäevi mõisas. Siiani oleme me seda teinud Kõue mõisas, ent nemad hetkel madalhoojal meid majutada ei saanud, siis tegin ma broneeringu meie teise lemmikmõisasse Padisel, kuid selle pidin ma tühistama, sest oleksime saanud seal ööbida täna öösel, aga mul on homme kell pool kuus hommikul lennujaamas olla, tundus liiga vale. Ja nii ma siis guugeldades leidsingi, et meie kodu lähedal pakub mõisamajutust ka Kernu mõis. Mul ei olnud õrna aimugi, et see nii suursugune on.
Ma ei saa öelda, et ma oleks vähe hotelle ja mõisaid külastanud, aga iga jumala kord kui ma satun uuesti mõne mõisahoone lähedusse, õhkan ma kui imeline see kõik on. Ma lihtsalt jumaldan mõisaid nii metsikult. Kernu mõis pakkus jälle mulle seda tunnet, mis aegajalt meelest kipub minema: kõik meid ümbritsev on imeline!
Mis mulle meeldib on see, kuidas Ida aina rohkem hakkab ümbritsevast aru saama ja võib olla isegi hindama. Hindama seda traditsiooni, mis me oleme tema sünnipäevaks loonud. Kingitusi saab ta kuhjade viisi sugulastelt ja sõpradelt (Marian, sinu ülesandeks jääb siis nüüd Barbie ja tema sünnitav koer, kakav koer on meil ju olemas. See kästi mul kindlasti edasi öelda!), minu eesmärk on luua mälestusi. Aitäh, Kernu mõis, me jäime külastusega rohkem kui rahule! Meil oli lõbus mängida peitust, konnata mööda maja ja eksida ära, isegi meie sviit oli nii suur, et seal oleks saanud ära eksida, süüa mõnusaid flammkucheneid ja ….trummipõrin…toita ja paitada kitsekesi. Kas ma olen teile öelnud, et üks loom, kes mulle peale kassi ja koera veel täiega meeldib, on kits. Kitsed on nii lahedad! Jah emme, need ei olnud koerad seal pildil. Ida arvas, et ta tahaks endale kitsesid. Mina tahaks ka. Marekit on millegi pärast raske veenda:D
Kui aga kitsede juurest tagasi tulla mõisahotelli juurde, siis täitsa kahju oli täna nii vara hommikul lahkuda, aga võib olla head asja peabki olema täpselt nii palju, et jääks kripeldama ja tahaks tagasi. Me lähme tagasi. Kasvõi vaid kohvikusse (kuigi kahtlustan, et Idat on raske veenda, seal vaid kohvikuga piirduma, mind vist ka). Ussipesast on Kernu mõisa 15 kilomeetrit. Patt oleks mitte tagasi minna juba õigepea!
Tubadest anti printsessile luba valida kahe sviidi vahel. Üks vaatega järvele ja teine vaatega pargile. Ilmselgelt valis preili punase sviidi, vaatega pargile, meie riietusest lähtuvalt. Ega seal tegelikult suurt vahet polnudki, mõlemad olid luksuslikud ja aknast avanev vaade võrratu. Romantiline ja mõnus.
Sattusin eelmine nädal kuulama Vikeraadios intervjuud, kus Tiit Sukk rääkis, et tema oskab vabal ajal äärmiselt hästi molutada. Keegi olla kunagi öelnud, et see on elus väga oluline oskus. Mina oskan ka hästi molutada. Eile molutasime me kõik koos. Lihtsalt niisama.
Kell pool kümme oli pidu läbi. Oli aeg põhku pugeda. Kas keegi võiks mulle öelda, kust hotellid ostavad oma voodilinad ja tekid-padjad? Miks need on palju mõnusamad kui kodused linad?
Siin ta meil siis on. Viie-aastane mõisapreili. Saate aru, VIIE-AASTANE! Kuna ta nii suureks kasvas?
3. Käsitöö. Väga stiilne valik käsitööd. Eelmine kord soetasin ma sealt endale lavendlilõhnalise sojaküünla, paar juukseklambrit Idale ning šampusekorgist võtmehoidja. Nüüd tahaks nii väga neid hõbelusikatest kõrvarõngaid. Kiusatus on suur!
