Teeme niimoodi, et seekord jätavad kõik, kel tekib tahtmine mind koerateemal õpetada, selle tegemata? Ma tahan jagada vaid oma emotsioone ja ei küsi hetkel ei nõu ega õpetust, ma tahan lihtsalt jagada meie argielu koos Dexteriga.
Kui ma ütlen ausalt, siis igav temaga ei hakka. Igas mõttes. Ta tahab palju tähelepanu, lähedust ja tegelemist. Meil ei ole sellega probleemi, meile meeldib temaga tegeleda. Aga ma ütlen ka ausalt, et kohati on ta nagu meie enda andvendikalender. Iga päev tuleme töölt koju ja mõtleme, et nooh, millega tillu-koer meid siis seekord üllatab. Parimad üllatused on need kui üllatusi ei ole ja Dexter on kenasti vaid oma asjadega mänginud, aga on ka teistsuguseid üllatusi. Näiteks kui me unustame wc ukse lahti. Siis võib juhtuda, et ta on kümme rulli wc-paberit lumehelbekesteks hekseldanud. Või kui me unustame lahti vannitoa ukse. Siis võib juhtuda, et ta on mööda elamist Ida mängu asjad tassinud. Üks päev oli ta garderoobist tuppa tassinud minu trikoo ja oli lahti püüdnud kangutada Mareki õllesid. Ma ei taha teada, mis peomõtted tal peas keerlesid. Võib ka juhtuda, et ta on kätte saanud paki tärklist ja kodu näeb välja nagu oleks tegu narkolaboriga. Ja võib ka juhtuda nii, et koeral on kõht lahti ja ära viskamisele lähevad nii vaip kui osad kardinad. Kuusk püsib paigas (ptüi, ptüi, ptüi!), aga mõned ehted on siiski Dexteri roaks langenud.
Sellest, et meie kodu valged seina on kaetud poripritsmetega ja põrand pole enam kunagi puhas, ma ei hakka isegi rääkima. Paratamatus, millega me oleme leppinud. Aga kas nende lolluste peale, mida ta teeb, saab pahandada? Vihastada? Kurjaks saada? Korraks jaa, aga siis tuleb paneb ta oma tillukese koonu sulle sülle ja palub vabandust ning kuidas sa sellise peale pahane oled. Ta lihtsalt on liiga armas, et tema peale pahane olla.
Temaga saab nalja. Palju nalja. Lumega (seda on ikka paar korda juhtunud, et maa on lumine olnud) läheb ta täitsa hulluks, seda on nii naljakas jälgida, kuidas ta lume sees möllab. Ma tahaks nii teda viia Norrasse, et ta saaks päris lumehangedes möllata. Ja kui temaga mängida, siis ta läheb ka pööraseks. Heas mõttes. Ikkagi kutsikas. 170 cm pikk, aga ikkagi kutsikas.
Tal on oma rutiinid, millest ta kinni hoiab. Hommikul käib ta kõige pealt väikese virgutusjalutuse õues koos Marekiga ja siis tuleb trepi juurde ootama,millal mina ja Ida ärkame. 99 juhul sajast on ta enne seda just joomas käinud ja nii lükkab ta oma märja ja külma habeme meile vastu jalgu ja raputab end siis nii, et me oleme kaetud vee ja koerailaga. Ei ole just kõige meeldivam rutiin, aga no vähemalt äratab üles.
Hommikusi ja õhtusi jalutuskäike võin ju aegajalt mina mitte viitsida teha, aga kui te arvate, et Dexter laseb viilida, siis te eksite. Ta ei anna enne asu kui jalutuskäik on tehtud. Tubli koer! Ega ma muidu end ei liigutaks. Tema pärast pean. Ja pühapäeva hommikuti teab ta, et meil on koertekool. Kella üheksast hakkab ukse juures välja nõudma ja läheb siis istub auto kõrvale ootama. Ma ei oleks kunagi uskunud, et minust saab inimene, kes naudib koertekoolis käimist ja koera koolitamist. Dexterit on tore koolitada, kuigi ega see pole ka nii, et ta alati sõna kuulab, oi ei, sellest oleme me veel kaugel. AGA algkoolitus on meil tänase hommikuga läbi. Ma olen enda ja Dexteri üle nii uhke.
Eile kui kodus harjutasime oli Dexter musterõpilane, puhas viieline. Rahulikult paigal lamamine ei ole ta lemmiktegevus ja hammaste näitamine oli ka üks selline asi, mis ma arvasin, et komistuskiviks saab, kuid eile sai ta nende ülesannetega ka suht hästi hakkama. Ma olin kindel, et vähemalt “koolipoisi kolme” saame me küll kätte. Täna hommikul eksamile minnes oli Dexteril mängutuju, vaatasin juba, et ei saa üldse eksamit tehtud sellise tujuga, aga koer võttis end kenasti kokku ja tegi kõik ülesanded ära. Kuni paigal lamamiseni. Tal oli null kavatsust lamada ja mind oodata. Sinna need meie 15 punkti läksidki. Ja kõrval kõndimisega tegin ma ise vea, et hoidisin maiust vales käes ja Dexter loperdas natuke ringi. Kokkuvõttes saime me 100st punktist 82 punkti. Ma olen nii rahul. See vist on kõige ägedam tunnistus, mis ma peale ülikooli diplomit saanud olen.