Kui minu poole pöördus Meelis palvega jagada oma sotsiaalmeedia kanalites kampaaniat #tänukõnekiirabile, mille eesmärk on tunnustada kiirabitöötajaid nende töö eest, ütlesin ma koheselt jah. Ometigi läks mul selle postituse või üldse kampaania jagamisega aega peaaegu viimase hetkeni. Täna linnast koju sõites tuli mulle see meelde ja ma jäin sellel teemal mõtisklema.

Ma pean olema aus. Veel mõned aastad tagasi ei käinud mina ja annetustelefonid ning heategevus kokku. Suurim heategu, mis ma olin aastate jooksul teinud, oli kahele varjupaigaloomakesele kodu pakkumine. Ma ei saa öelda, et ma ei oleks tahtnud teinekord aidata, aga mulle tundus alati, et see väike annetus, mis mul on võimalik teha, ei muuda midagi ja küll ma siis hakkan aitama teisi kui endal kõik korras/olemas on. Ma tean. Te ei pea mulle seda nina alla hõõruma, olen mina ka inimesena siiski kasvanud aastate jooksul ning õppinud vaatama enda nina eest kaugemale. Ma tean. Te ei pea mulle seda nina alla hõõruma, ma tean, et ma olen kohati ikka teatud kampaaniate suhtes skeptiline. Kas te olete näinud seda osa “Sõpradest”, kus Phoebe üritab Joeyle selgeks teha, et isetut heategu ei ole olemas? Et heategude eesmärk on panna end paremini tundma? Igatahes see on üks põhjus, miks ma kohati ei taha inimeste algatatud kampaaniatega kaasa minna, mulle tundub mõnikord, et olulisem kui heategu ise, on sellest rääkimine.

Võib olla ma eksin. Ma ei tea. Võib olla ei ole sel vahetki. Sest lõppkokkuvõttes saab ju keegi abi.

Igatahes olen ma viimaste aastate jooksul muutnud kardinaalselt oma suhtumist heategevusse. Siin pean ma jällegi ütlema suuresti tänu Satule, sest polnud organisatsiooni, mida ta ei oleks toetanud. See pani mind mõtlema. See pani mind mõtlema kui palju minu enda sõbrad on mind rasketel hetkedel aidanud, ka see on ju heategevus. Ma olin seda võib olla võtnud iseenesestmõistetavalt ja unustanud edasi anda. Viimased paar aastat olen ma seega püüdnud igal kuul toetada üht või teist heategevust kasvõi paari euroga. Kodutunnet, Samburu tüdrukuid, loomade varjupaika, mida iganes, mis parasjagu hinge poeb. Ei tunne enam (vale)häbi, et minu annetus on pisike. Mis see tsitaat ütleski? “Pisitilluke heategu on parem kui kõige pühalikumad lubadused teha võimatut.” Rohkem ei olegi vaja.

Ehk tagasi algusesse. Lions Eesti poolt läbiviidava heategevusliku kampaania mõte on tunnustada kiirabitöötajaid nende töö eest. Seoses sellega on avatud annetustelefonid, mis koguvadki raha just kiirabitöötajate tarbeks. Kogutud raha eest saadetakse kiirabitöötajad puhkama mõnda Eestis asuvasse spaasse või hotelli. Sellega elavdatakse omakorda ka kohalikku majandust, sest ka majutusasutused on hetkel kehvas seisus ning taastumine võtab omajagu aega.

Mul ei ole endal õnneks (ptüi, ptüi, ptüi!) väga kokkupuuteid kiirabiga olnud. Vähemalt nii ma esmapilgul mõtlesin. Tegelikult on kiirabil minu elus suur roll olnud. Ma mäletan lapsepõlvest seda, et iga kord kui linnas olles nägin kiirabiautot sõitmas selles suunas, kus elas tädi Helju, käis südamest jõnks läbi. Kas see kiirabi on tema juurde teel? Ma veetsin suure osa oma lapsepõlvest  just tädi juures, aga tema nõrga tervise tõttu oli kiirabi seal sage külaline. Ma mäletan seda kergendust kui kiirabi käis, ütles, et tädiga saab kõik korda ja juba mõne päeva pärast oli ta jälle voodist püsti. Köögis. Küpsetas maailma parimaid lihapirukaid, marineeris liha või valmistas mulgi putru. Kui ta ei olnud haigena voodis, oli ta krapsakana köögis. Seega, iga kord kui kiirabi ta “korda tegi”, tundsin ma oma lapsesüdames rõõmu, et kohe varsti on jälle kogu Uus tänav 20 maja teine sektsioon täidetud tädi Helju hõrgutavate toidulõhnadega. Endalegi siiani aru andmata sain ma tänu sellele kampaaniale aru kui suurt rolli kiirabi minu elus mänginud on.

Hetkel on mul siiralt hea meel (ptüi ptüi ptüi), et keegi minu lähedastest ei ole pidanud kiirabi abi vajama, aga ausalt – mul on hea meel, et on olemas inimesed, kes on oma ametiks just kiirabitöötaja oma valinud. Ja loomulikult toetan ma seepärast seda kampaaniat. Ei tunne häbi, et “vaid” viie euroga, pigem loodan, et minusuguseid “kasvõi vaid” viie euroga toetajaid on rohkem.

Ka sinul on võimalus kiirabis töötavaid inimesi tehtud töö eest tänada helistades annetustelefonile: 𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟒 – 𝟓€ 𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟓 – 𝟏𝟎€ 𝟗𝟎𝟎𝟕𝟎𝟐𝟔 – 𝟐𝟓€ Lions Eesti poolt läbiviidava heategevusliku kampaania kohta leiad rohkem infot kodulehelt: https://lions.ee/tanukone/