Lugesin hommikul seda artiklit. Samal ajal mugis Ida pruuni juustu. Kui Norras elamine ja Norras töötamine on mulle midagi õpetanud, siis on see täpselt juustuvõileiva olulisus ühe inimese elus. Juustuvõileival on Norras võim. Ma ei tee nalja.
Ülikoolis olin ma alguses ikka tugevas hämmingus kui lõuna ajal kõik oma toidupakid lahti arutasid ja juustuvõileibu sööma hakkasid. Paar kuud hiljem pakkisin ma hommikul ka endale samasuguse pakikese kaasa. Panin kahe juustuvõileiva vahele kenasti mellomlagspapir´i, et juust kokku ei sulaks ja sõin lõunaks nagu kõik teised oma juustuvõileiba.
Peale seda ei pannud mind imestama kui ka nii mõnelgi ärikohtumisel kell 11 juustuvõileivad, mida sõbralikult minuga jagati, lauale tõsteti. Koosolekut me ei katkestanud. Muidugi, milleks aega raisata ja venitada. Kaks ühes toimis kenasti.
Et juustuvõileivad on Ida lasteaias täiesti aktsepteeritud lõunasöök ei pane silmi pööritama. Isegi siis kui ka hommikusöögiks on olnud juustuvõileivad. Õhtused uudiste ja tee kõrvale söödavad võileivad olid traditsiooniks ühes peres, kus ma vahetusõpilasena elasin. Vaarikamoosipurk oli ka alati juustu kõrval. Alati.
Paar aastat tagasi kui ma uuesti peale pikemat pausi Norrasse kolisin, läksin ma reedel umbes 12 paiku pangakontorisse, et endale pangakonto avada. Ma pidin selleks (lisaks 789638926309 muule liigutusele) viima ka rahvastikuregistrist oma elukoha kohta mingi dokumendi. Rahvastukuregistri ja panga vahe oli viis minutit jalutada. “Oi, aga täna küll enam ei jõua me seda korda ajada,ärge kiirustage!” ütles mulle pangatöötaja. Ma olin hämmingus. Täna enam ei oleks, aga siis olin, sest mul oli meelest ära läinud, et töötaja mõtles ilmselt tol hetkel vaid oma käekotis olevale juustuvõileivale. Kui tavalisel päeval lähevad norrakad töölt ära hiljemalt kell neli, siis reedeti lahkuvad nad kontorist kohe peale juustuvõileiva söömist. Ma ei valeta. Käsi südamel. Reedeti ei ole norrakatega mõtet tööasju ajada peale kella 12. Tegelikult ei ole reedeti üldse mõtet tööasjadest rääkida, sest nende mõtted on niikuinii juba mujal. Hytta. Taco-reede. Pizza Grandiosa. Jalutuskäik metsas. Mägedes. Yatzi. Kedagi ei huvita, et sul on vaja midagi ära teha veel reedel. Mitte kedagi. Kannatab kenasti esmaspäevani. Kiiret ei ole.
Rumalast peast olen ma ka paar koosolekut pannud pealelõunasele ajale. Suur viga! Sest nagu ka tolles ülalingitud artiklis öeldud. Kella kolmeks on norrakal kõht tühi ja ta tahab koju. Teda ei huvita, mis sul talle pakkuda on. Kui see just juustuvõileib ei ole.