Noh, kes on öelnud, et see blogimine on üks mõttetu tegevus? Nali teie kulul. Oli ikka täitsa palju kasu kui tulin mõttele vanaemale sünnipäevaks fotoraamat kinkida. Hea oli varnast igasugu vahvaid seiku ja pilte leida. Muidugi mu esialgne tekst oli fotoraamat kirjutada, aga nii nagu ikka ärkan ma tihti viimasel minutil ja selleks ei jäänud lihtsalt aega. Eks see fotoraamatki sai natuke üle jala tehtud ehk viimasel sekundil, jumal tänatud, et Picture Happy (not sponsored) tuli appi ja kiirtellimusena töö ära tegi. Sellest postitusest leiategi vaid trobikonna vanaema pilte ja lõbusaid seiku, mis raamatusse said pandud. Mõned ajasid täitsa muigama. Näiteks eile sai päris palju veini joodud ja kui me poleks pidanud kella pealt Dexterile järgi minema, oleks vanaema jälle saanud öelda “Ma ei tea, ma ei saa sind kiita. Käid siin nii harva ja siis kui tuled, siis ka lakud end täis ja magad järgmise päeva maha” nii nagu aastaid tagasi.

Kogu selle lõbu juures pingutasime me veiniga ka üle. Hommikul vedelesime KÕIK vanaema toas teleka ees, vaatasime vanu fotosid ja surime. Jutt läks jälle lastele ja lastelastele. Mina loomulikult kiitsin ennast, et vanaemal ikka vedanud, et vähemalt ühe lapselapsega hästi läinud. Vanaema vaatas mulle otsa ja ütles: “Ma ei tea, ma ei saa sind kiita. Käid siin nii harva ja siis kui tuled, siis ka lakud end täis ja magad järgmise päeva maha.” Just nii ütleski – lakud end täis. See kõlas nii naljakalt, et ütlesin, et kuram, sellest peaks kohe blogima, aga ma ei ole kindel, kas ma olen valmis (Perekooli) kommentaarideks, mis selle peale tulevad. Igaks juhuks ütlen, et meie peres on väga terav ja sarkastiline huumor, mitte et vanaema oleks mind nüüd hakanud hurjutama. (2018)