Iga kuu oleme me umbes nädal-kaks viimased pool aastat Norras veetnud. 90% ajast suhtleme me norra ja inglise keeles, Idaga muidugi eesti keeles, aga tuttavate ja sõpradega käib suhtlus ikkagi teistes keeltes.

Iga kord kui ma Eestisse tagasi tulen võtab mul 1-2 päeva, et aru saada, miks kõik inimesed ümberringi eesti keeles räägivad. See on nii alati olnud. Tavaline. Ilmselt ei ole ma ainus, kel nii on. Natuke naljakas on aga hoopis seekordne olukord, kui ma olen reisil eestlasest kolleegiga. Omavahel räägime me muidugi eesti keeles, kuid kolme päeva jooksul olen ma poole ajast temaga tahtnud inglise keeles rääkida. Näiteks kõnnime ja kõnnime, vaikuses, ja siis kui ma tahan midagi öelda või kommenteerida, teen ma seda inglise keeles. Automaatselt. Kõlab jube veidralt ja nats sellise ajuvaba poosetamisena, aga ma ei saa sinna midagi parata.

Mõtlen nüüd, et kui minul juba on keeled sassis, siis pole ju ime, et Idal ka (eriti kui ta veel beebim oli) keeled sassi kippusid minema. Ka mingi naljaka oma loogika järgi. Kodus Norras rääkis ta meiega eesti keeles, aga Eesti koju jõudes hakkas norra keeles rääkima. Ju tema aju registreeris ka mingi muutuse, mille loogikast mina täpselt aru ei saanud.

Anyways, to the airport now. Home and summer is waiting!