influencer

KLATŠ & KÕMU: koostööde telgitagused – influkad

/ / Leave a comment

Pealkiri on muidugi eksitav, sest suurt klatši ja kõmu siit ei leia, aga Marimell kirjutas postituse koostööd telgitagustest ja ma mõtlesin, et jagan natuke teise poole telgitaguseid, sest nii mõnedki influkad ja nende nõudmised on mind pannud kulmu kergitama.

Ühtepidi on see kurb, et influkatel on nii suur mõjujõud- ta võib sind tõsta kõrgustesse või trampida mutta, aga teistpidi mõtlen ma, et pagan võtaks sõna “koostöö” tähendab KOOS TÖÖD, seda et mõlemal on kasu. Ja oi, mul on igasugu kogemusi.

Musterinimesed

/ Eveliis / 12 Comments

Kas te olete kunagi kohanud musterinimesi? Inimesi, kes teevad kõike õigesti ja hästi, absoluutselt mitte kunagi ei eksi ja on esimesed, kes kritiseerivad teiste valikuid? Okei, eks ma ise ka kipun kohati arvama, et ma tean paremini kui teised, aga võrreldes musterinimestega olen ma ikka täiesti tühine kärbes. Musterinimesi kohtab kõige rohkem blogide ja foorumite kommentaariumites. Oma näo ja nimeta on nad esimesed, kes pööravad tähelepanu sellele kui valesti keegi midagi teeb. Mis valesti, nad teavad, et ühel või teisel moel avalikkuse ees olevad inimesed teevad lausa häbiväärseid asju.

Näiteks?

Näiteks julgeb üks väikelapse ema pidada pidu samal ajal kui laps kodus on. Aga kus laps on, ei tundunud ju kõige vaiksem pidu, aasta ema, issand jumal, kas laps tõesti magas samal ajal teises toas… Musterinimesed on rääkinud. Üks normaalne lapsevanem ei pea pidu kui tal on laps kodus. Üks normaalne lapsevanem ei pea üldse pidu, sest tal on laps. Kuhu see kõlbab? Mis eeskuju see on? K-O-H-U-T-A-V! Teeme nii, et jätame need ekstreemsused, mida me Võsa-Petsi saates näinud oleme, kõrvale. Need ei ole peod. See on mingi totaalselt teine level, kus saavad kokku Siberi rahabossid ja õed Tihedad. Aga öelge mulle ausalt, kuidas on probleem see, et vanemad peavad aegajalt pidu ka siis kui lapsed on kodus? Jah, on ka pidusid, kus ma eelistan, et lapsed ei ole kohal, ongi lasteta peod, kus vanemad saavad ka vahelduseks olla nagu noored vasikad, AGA see ei tähenda absoluutselt, et ma arvaks, et laps ei tohiks näha tavalisi koduseid pidusid. Meie aastavahetuse pidu oli täpselt selline lõbus segasummasuvila-pidujapillerkaar-lapsedvanaemadlemmikloomadkoos-tantsimehommikuni-pidu. Lapsed mängisid omaette, vanemad lõbutsesid omakeskis, kell 12 vaatasime kõik koos ilutulestikku, mingil hetkel jäid lapsed (oh no!) samasse tuppa diivanile magama, veidikese aja pärast viisime nad ära magama ja pidutsesime ise hommikuni edasi. Ärgates läksime koos matkama. Mis sellises peos valesti oli? Kas laps sai trauma? Või äkki oli kõikidel koos lõbus ja pidu ei pea häbenema? Olge normaalsed, musterinimesed, vanemad, kes aegajalt (laste nähes) pidutsevad, ei ole automaatselt rongavanemad.

Ma isegi ei hakka rääkima sellest, mida musterinimesed rääkisid siis kui üks teatud influentser-paar rääkis, et seksisid reisil, reisil, kus laps ka kaasas oli. Omg, kus see laps oli, vaene laps, kas tõesti oli samas hotellitoas, mida vanemaid…Nagu päriselt, kust te, musterinimesed, tulete? Isegi siis kui hotellituba on suurem kui keskmise eestlase korter, on teil probleem, et laps saab trauma? Päriselt? A kuidas ja kuna teie arvates siis lapsevanemad seksivad? Ma julgen teha oletuse ja arvan, et suur osa inimestest seksib siis kui nende laps(ed) on nendega samas korteris/majas/külalistemajas/hotellitoas/iglus/younameit. Ei? Kuidas musterinimesed üldse lapsi saavad?

Ja siis toit? Musterinimesed söövad vaid tervislikult ja nende lapsed ei saa kunagi limonaadi ja komme. Teate neid värvaineid ja keemiat täis komme, mida võib leida väikeste (maa)poodide lettidelt ja mis lapsi seal letil hullutavad? Ma ostsin Idale täna ühe sellise sinist värvi sprei-kommi (ja kujutate ette, et see ei ole esimene kord!) Mul ei ole ühtei süümepiina, sest mu laps oli täna suure osa päevast õues, hullas sõbrannaga kelgumäel, tal ei ole probleeme hammaste, tervise ega ülekaaluga, miks ma peaksin talle sellist väikest “quilty pleasure´it” keelama? Teate, mis veel hullem on? Ta saab praktiliselt iga päev jäätist. ENNE õhtusööki. See on Ida ja Mareki “thing”. Ma olin ka selle vastu alguses, aga siis jäin mõtlema, et miks? Miks ma vaevan oma pead asjaga, mis tegelikult ei ole probleem, ja tekitan tühjast tüli. Kui mu laps ei oleks aktiivne, ta oleks ülekaaluline, kui ta hambad oleks katki ja ta ei sööks midagi muud, sh ka peale jäätist õhtusööki, siis ma tegeleks selle “probleemiga”, aga hetkel…ausalt ei viitsi. See, et see minu normide järgi ei ole mõistlik ja see, et mina ei söö keemiakomme, ei tähenda, et teised ei tohi seda teha. Tohivad küll ja mitte midagi ei juhtu. Ei juhtunud minuga, kes lapsena, st üheksakümnendatel (sest enne ei olnudki mingit rämpstoitu ja liigseid maiustusi saada) igasugu sodi endale sisse ajas, ja ei juhtu ka Idaga, kelle ema ja isa ei sunni teda vaid tervislikult toituma. Me oleme 90% ajast tervislikud, las see 10% siis olla. Muide, täna peale koertekooli kui ma olin üksinda kodus, tegin ma endale tassitäie puljongit. Puljongikuubikust. Ma usun, et ma jään ellu. Musterinimesed ilmselt ei jääks.Veab, et ma musterinimene ei ole.

Milline sõit!

/ Eveliis / 12 Comments

Sirvisin öösel kui und ei olnud Perekoolis (jah, influentserite teemas, mis muidugi on 99% TL+J armastuseloo teema), aga muuhulgas jäi mulle silma ka kellegi kahjurõõmus kraaksatus, et Ebapärlikarp jäi ka töötuks kuigi oli just rääkinud töökohavahetusest ning leidsin end mõttelt (lisaks sellele, et inimesed on mõtlemisvõimetud idioodid!), et kui koroonakriis teid (neid) ei puudutanud ega räsinud, siis teil vedas täiega. Mul ikka keeras korraks kogu elu peapeale. Alustame sellest, et ka mina olin alles uues töökohas alustanud ning minu töö ülesandeks oli leida uusi kliente, aga koroonaajal müüa meie tooteid uutele klientidele, kes polnud meist ei kuulnud ega meid näinud, tundus üsna eskimole jää müümisena. Töömahud kukkusid, projektid jäid ootele, messid lükati edasi ja tühistati, ka meie ettevõtet ootas ees koondamine. Kes on need, kes saavad koondamisteate esimesena? Jah, need, kes viimasena on tulnud. Ehk siis teiste seas ka mina.

Õnneks oli mulle samal ajal tehtud ka üks tööpakkumine, mis tundus täiega minu tassike teed (mida ma esialgu siiski ei plaaninud vastu võtta, sest mul oli töö olemas) nii et ma otseselt krokodillipisaraid ei valanud ja ütlesin, et I’m in. Aga ka siin oli üks aga – selle tööga oli lugu selline, et ega suurt midagi teha ei oleks saanud, sest pool tööst oleks olnud Norras, kuid maailm nagu me teame oli lukku pandud, samuti olid lukku pandud need poed, kellega ma seal oleks pidanud töötama. Ühesõnaga ootas mind too töökoht, aga mõne aja pärast. Paar kuud oleks ma pidanud hakkama saama suhteliselt ilma sissetulekuteta. Ikka ei valanud ma krokodillipisaraid, sest Marekil oli ju töö olemas. Tõmbame vöö koomale ja saame ikka hakkama, mõtlesime me. Kuniks Marek koondati. Sellest sürreaalsest kogemusest võite lugeda “hüpoteetiliste lugude”-sarjast. Marek tegi nalja ja ütles, et meil vist käibki nii, et kaotame tööd kriisiajal, ka eelmise kriisi ajal (2008) jäime me koos töötuks. Ei tundunud just kõige lillelisem seis. Okei, Töötukassa toetusega just selle pärast ei pidanud muretsema, et kuuse alla jääks, aga ega muudeks kohustusteks väljavaated väga head ei olnud.

Minu õnneks on mu hobi turundus, ma ei ole seda õppinud ega selles valdkonnas otseselt töötanud, kuid see lihtsalt pakub mulle huvi ning omal kodukootud moel mulle tundub, et mul tuleb ka täitsa okeilt välja. See hobi tuli siin kasuks, sest kui otse müüa ei saa, siis turundada oli koroonaajal ikkagi vaja. Nii õnnestus mul ikkagi poole kohaga tööd teha. Marek nagu me teame läks Pranglisse ehitama. Ehitamine on jällegi tema hobi ja tuli siinkohal kasuks. Nii me selle koroonaaja ära tiksusime ja ellu jäime, mõned kohustused tõepoolest jäid sel perioodil täitmata ja ega neid tagantjärgi lappida lihtne pole, aga midagi muud ka teha ei olnud.

Ja siis korraga sai koroona otsa. Maailm läks natukene lahti ning mulle tuli korraga kaks tööpakkumist, lisaks hakkas vaikselt taastuma elu ka selles töökohas, kuhu olin aasta alguses läinud ning kust, mind oli plaanis koondada (koondamisteade võeti tagasi). Esimest korda elus ei mõelnud ma südamega, nagu tavaliselt teen, vaid mõtlesin rahale ning võtsin vastu tolle Norraga tihedalt seotud tööpakkumise. Mis oleks mul saanud olla selle vastu, et sõita mööda Norrat ringi ja suhelda inimestega? Saada selle eest palka. Kõlas nagu unistuste töö. Kahe nädalaga sai mulle selgeks, et ei ole. Ma ei olnud enne töö vastu võtmist uurinud, kas saan ikka niimoodi kohe Norrasse lennata (ei saanud!) ning minu töö oleks laias laastus olnud üheksast viieni kontorilaua taga telefonikõnede tegemine. Mõte sellest pani mind õlgu võdistama. Kui ma Tallinnasse kolisin, oli mu esimeseks töökohaks kõnekeskus. Palk oli megahea tolle aja kohta, aga tööd sai tehtud hambad ristis ja vaid seepärast, et meil oli supertiim. Pooled meist olid niikuinii kursaõed, sest palju neid norra keele oskajaid tol hetkel ikka oli. Mu uus töö meenutas mulle seda kõnekeskust. See ei ole enam 2020 aastal minu töökoht. Nii mu karjäär selles töökohas kahenädalaseks jäigi.  Vaatasin just kontot, et arve on neil muidugi veel maksmata (vana hea klassika!), loodan, et ei pea siin oma raha taga ajama hakkama nagu eelmisel aastal ühes teises kohas, kuhu ma meeltesegaduses tööle läksin. Ka ei olnud ikka üldse minu koht. Ju mul siis oli eelmisest tööst nii kopp ees, et võtsin vastu kohe esimese suvalise pakkumise.

“Ah, sa leiad niikuinii kohe uue töö,” öeldi mulle kui ma detsembris töötuks jäin ja te ei kujuta ette, kuidas see mind vihastas. Mitte selle pärast, et ma oleks kahelnud, vaid ma kogu aeg mõtlesin, et jaa, kindlasti leian, aga selleks võib ikkagi kuu või paar aega minna ning ma ei taha rahalist auku, mul on niigi veel natuke raske sealt välja ronida, aga ma olen juba nii servani ulatumas, et enam masenduses just ei ole. Seekord sain ma kodus olla tervelt ühe päeva ning olen kenasti tagasi seal, kus aasta alguses alustasin. Jube lahe on.

Tahate ma viskan lõppu ühe klišee? Kui armastad oma tööd, siis ei pea sa kunagi elus töötama. Ma vist olen sellise töö leidnud. Eksport ja turundus käsikäes. Brändi juures, mida olen aastaid varasemalt juba fännanud.

AlinaBirjuk-7232AlinaBirjuk-7384AlinaBirjuk-7514AlinaBirjuk-7758AlinaBirjuk-8155AlinaBirjuk-8012AlinaBirjuk-7887AlinaBirjuk-7908AlinaBirjuk-8204AlinaBirjuk-8220AlinaBirjuk-7212

Fotod eilsest influencer-üritusest: Alina Birjuk

       

Blogija on blogijale hunt

/ Eveliis / 6 Comments

Ma alustasin blogimist kümme aastat tagasi enda jaoks. Blogimisest sai mu jaoks teraapia ja hobi. Aastaid hiljem otsustasin blogimist jätkata oma näoga. Ikka enda jaoks, aga ootmatult olin ma endale saanud terve käputäie jälgijaid, ma ei tea, kust nad tulid, ma ei tea, miks nad tulid, aga mul oli hea meel, et nad tulid. See kuidagi inspireeris. Ma mäletan kui rääkisin oma sõbrannadele, et mina küll kunagi ei hakka oma blogis raha eest midagi reklaamima, et see pole ju eesmärk ja mul pole seda vaja. Läks aastaid mööda ja ma sõin oma sõnu. Mul on ka siiralt hea meel, et on ettevõtteid, kes minu poole pöörduvad. Ja mitte nagu “blogija X” poole, vaid nad on teinud selgeks, kes ma olen ja mida ma pakkuda saan või oskan. * Olen vastu võtnud siiski vaid koostööd, mis mulle meeldivad ja mida julgen oma näoga reklaamida. **

Samas ütlen ka ausalt, et mingi periood mõtesin ma teisiti. Mõtlesin, et kui makstakse ja makstakse hästi, siis võin wc-värskendajat*** ka reklaamida. Mingil määral mõtlen ma hetkel ka nii, et no kui keegi tunneb, et tahab rahapatakaga vastu pead lüüa, et ma oma blogis näitaks wc-värskendajat näitaks, siis eks ma näitaks ka. Reklaam on nii laiahaardeline mõiste, et kõike annab teha nii, et ei ole justkui end otseselt reklaamikuradile maha müünud. Pikka kopi-peist juttu wc-värskendaja kodulehelt ma siiski oma blogisse panema ei hakkaks. Teeks endale toote selgeks ja leiaks oma mooduse seda reklaamida. Kodulehet võib kuiva reklaamteksti igaüks ise lugeda. Õnneks või kahjuks keegi mind rahapakiga oimetuks peksma ei tule ja on piisavalt neid, keda ei pea üldse rahapakiga oimetuks lööma. Viimasel ajal olen ma oma blogiga jõudnudki tagasi sinna punkti, kus ma tunnen, et see on mõnus hobi (jah, on ikka perioode, kus ma tunnen, et võib-olla ei peaks blogima, aga see selleks) ja ma ei pea seda tegema selleks, et see tooks mulle leiva lauale või et ma oleks mingi megainfluencer, kes peab olema kogu aeg pildis. Ma olen lihtsalt Eveliis, Estonian With A Backpack, not another social media influencer (wannabe). 

Miks ma sellest teemast üldse räägin? Ma olen viimasel ajal rohkem blogijate ja influenceritega suhelnud ja mulle on jäänud kuidagi mulje, et blogija on blogijale hunt. Kardetakse konkurenti, ollakse valmis teisi mustama, kasutatakse alatuid võtteid ja vähe sellest ostetakse/müüakse jälgijaid. Ja jumal hoidku, kus see viimane on mõnus närimata kont! Noh et kuidas saab nii olla, et on 15K jälgijat, aga vaid 12 laiki. Olen ühes blogijate grupis, kus antud teema ka püstitati ja inimesed läksid omavahel lausa tülli. Sina oled ostnud, mina ei ole ostnud, sina ei soovitanud mind, sina lubasid mind soovitada, sina said valesti aru, ei, sina said valesti aru, sina oled kahepalgeline, sinu pärast jäin koostööst ilma, sina saboteerid mu kontot…Nagu lasteaed.  Ma ei ole viitsinud sellel teemal sõna võtta ja ausalt, ma ei ei usu, et keegi suurest vihast/ kadedusest/kättemaksuks kellegi teise kontot saboteeriks, aga ma võin ka öelda, et mõnda aega tagasi oli näiteks kaaperdatud nii minu meiliaadress kui ka instakonto. Saatsin inimestele kirju, et olen Ukrainas, rahahädas ja kommenteerisin Instagramis booty565xx kontosid “ohlalllaaa, nice booty” ja nii edasi. Kust see tuli ja miks see tuli, ma ei tea, ehmatas ära küll. Meilboksi sain tööle, aga Instagrami suhtes on mul ikkagi kahtlused, et ma võibolla saadan inimestele sõnumeid “want followers, click on link“. Ma ei tea…Ma ei viitsi ka liiga palju süveneda. Minu elus ei muuda see tegelikult suures pildis mitte midagi, kas mu pilt jõuab 20, 200 või 2000 inimeseni.  Ei muuda minu elus midagi ka see, kas keegi on endale jälgijaid ostnud või mitte. Mis vahet seal on? Ausalt. Mida te tõmblete ja püüate üksteisele selgeks teha, et vat see konto on küll nõme ja tõmbab teiste koostöövõimalustele vee peale. Ega ikka päris nii ka ei ole. Kui üldse kivi kellegi kapsaaeda, siis turundajate, kes ei süvene, aga sel teemal pole mõtet vapsee rääkida.

Blogijad võiks blogimisse suhtuda tiba easy´malt. Või realistlikumalt. Las iga blogija ja megainfluencer leiab ise endale oma koostööd, kas ja kuidas. Ütlen ka ausalt, et nii kaua kuni ükski seadus seda ei reguleeri, siis jumala eest, las inimesed raiskavad oma aega vaid wc-värskendajas tasu saades. Kui tead ise oma väärtust, siis küsi tasu, mida pead oma aja ja töö vääriliseks. Jääd tasuta wc-värskendajast ilma, no siis mine 9-5 tööle. Et saaksid selle ise endale osta. Blogimine ei ole inimõigus. Blogimine on valik. Siinkohal ongi mul hea meel, et blogimine ei ole mulle töö ega ka ei tee ma seda eesmärgiga teenida. Kui teenin, on hästi, kui ei teeni, on ka hästi. Ei tunne kadedust kellegi teise koostööde peale (okei võib olla Marati koostöö oleks päris minu teetassike olnud:D) ja ei tuleks selle pealegi, et ütleks kellegi kohta halvasti, vaid selleks, et ise mingeid diile saada. Mind teeb selline kaigaste kodarasse viskamine tegelikult kurvaks.  Olen seda ise ka kogenud nagu teate. Eks ise olen muhku norinud, aga tunnistan ikka, et oli üsna šokeeriv lugeda, et nevvverrrevvvvver ei reklaamiks samu asju, mida Eveliis (samal ajal kui tegelikult…) aga see selleks, las olla. Nagu päriselt. Mida te tõmblete nende koostööde pärast. Üks ootamatu fakt veel kõikidele blogijatele. Loodan, et te istute. Mõni blogija lihtsalt on parem ja saab rohkem diile, tasuta nänni ja kutseid. Teine võib ükskõik, mida teha, aga ikka ei saa. Siinkohal on mul soovitus – tehke sellest omad järeldused. Eesti turg on nii väike, et kõikidest wannabe-infuenceritest ei saa niikuinii staar-blogijaid. Ei loe siin ostetud/mitteostetud laik, loeb hoopis midagi muud. Oskus publikut kaasa haarata. Selleks peab olema karisma. Mõnel on, teisel ei ole. Blogimist ei saa kellelegi keelata. Aga päriselt, inimesed, ärge tehke seda viie minuti kuulsuse või lootuse pärast, et teist võib saada Estonian Next Star Influencer. Peetri-meeme mäletate? Et Peeter teab, et kõigil on aknad ja kõik näevad et vihma sajab. Peeter ei kirjuta sellest Facebookis. Ole nagu Peeter. Ma teen Eveliisi-meemi. Eveliis blogib hobi korras. Ole nagu Eveliis. Blogi ka hobina. (Aga tea oma väärtust.)

*On ka neid, kelle pole ma olen ise pöördunud ja on ka neid, kellelt ma olen vastuseks saanud, et eip, ei kõneta, valisime teise. On ka neid, kellele olen teinud pakkumise ja näinud paar nädalat hiljem, kuidas mulle pole vastust tulnud, aga reklaam on mujal blogis üleval. Mis seal ikka. Elu. 

** Hiljuti sooviti, et ma reklaamiksin toidulisandeid. Ma ei saaks olla valem inimene. Ma ei tea neist mitte midagi. Kui nad oleks selle eest maksnud, oleks ma koostööd kaalunud ja end ehk kurssi viinud teemaga. Ei tahetud maksta. Jäi tegemata.  ***suvaline näide      

Influencerite kombel veepaastul

/ Eveliis / 12 Comments

Sõbranna jagas seda linki, kuidas Õhtu reporter proovis omal nahal järgi influencerite seas populaarset viie päeva veepaastu ehk five day water fastingut. Kolm päeva pidas vastu, sest muidu oleks ära minestanud ja kartis oma tervise pärast. Samal ajal kui temal kadus viimanegi energia, siis Juhani Särglep pakatas samal ajal energiast ja surfas täiega. Jäime sõbrannadega arutama, et kas tegelikult on nii, et influencerid täiega valetavad kaamerate ees ja tegelikult hoopis minestavad samamoodi.

Mina, loll nagu ma olen, pean ka kõik kohe omal nahal ära katsetama. Ja katsetasingi. Selle erinevusega, et ma patustasin kohviga ja kolmapäeval sõin ühe võileiva. Nüüd natuke kahetsen, et patustasin, sest ma ei saa öelda, et 100% hakkama sain, kuigi tegelikult oleksin saanud.

Disclaimer:  Ma ei arva, et viiepäeva paast on mõistlik. Ma ei näe põhjust seda uuesti teha. Ma kindlasti mitte ei kirjuta seda selle pärast, et seda soovitada. Ei soovita üldse!

Aga räägin endast ja oma kogemusest.

Alustame sellest, et ma olen elu aeg olnud kehvade söömisharjumustega. Kui kunagi Norrasse vahetusõpilaseks läksin ja ütlesin, et ei söögi hommikul, nõudis mu vahetuspere, et ma sööma hakkaksin, et muidu ei lase nad mind kodust väljagi. Hakkasin hommikuti sööma, harjusin ära ja meeldis (kellele ei meeldiks üldse süüa?), Eestisse tagasi minnes langesin tagasi oma vana rutiini juurde ja hommikusöök kippus jälle meelest minema. Aga ma sõin lõunat. Mid aeg edasi ja mida kaugemal asus töökohast toidukoht (noh nii 200-500m), seda laisemaks ma muutusin ja aina tihedamalt jätsin ma ära ka lõunasöögi. Ma lihtsalt ei viitsinud sööma minna. Ja mõnikord olin ka nii tööhoos, et mulle ei meeldinud pausi teha. Aegajalt ikka käisin söömas koos teistega, aga väga laias laastus võib öelda, et umbes sellest ajast kui ma tulin Tallinnasse tööle (2004.aastal) ei ole ma lõunat söönud. Viisteist aastat. Hommikusööki ka.

Teeme nii, et te ei ütle mulle, et kas ma ei tea kui ebatervislik see on. Muidugi ma tean, ma ei ole rumal. Ma olen laisk ja mugav ja harjunud niimoodi toimima. Siinkohal tahan ma vaid rääkida sellest, kas ja kui keeruline oli viis päeva söömata olla.
  1. päev ei saanud ma mitte midagi aru. Kõht tühjaks ei läinud, aga pole ka ime, sest kui ma söön 90% ajast vaid õhtul, ühe korra päevas, siis mul ei saagi kõht tühjaks minna. Lihtsalt raske oli võidelda harjumusega külmkapist midagi näksimiseks võtta.
  2. päev läks peale lõunat korraks kõht tühjaks, aga vesi ja kohv ja good to go again. Energiapuuduse või muude hädade üle ei saanud kurta. Õhtul ostsin Idale ja ta sõbrale pitsat koju kaasa. Autos mõnusa pitsalõhna sees 20 minutit olla oli küll piin.
  3. päeval energiapuudust ja väsimust ei tundnud ikka. Ühe korra kui liiga järsult tõusin hakkas pea natuke ringi käima, aga see ei olnud ka midagi erilist mu jaoks, sest seda tuleb muidu ka aegajalt ette.
  4. päeval ei suutnud vastu panna harjumusele külmkapist midagi süüa ja tegin endale võileiva. Natuke olin väsinud ja mõtlesin tegelikult, et võiks läbi saada, et tahaks süüa. Isegi mitte niivõrd näljast, vaid soovist süüa. Süüa millal ja mida tahan.
  5. päev on kerge. Kõhus on küll õõnes tunne, aga näljatunnet ei ole. Jõin kasemahla. Patustasin ilmselgelt, aga ma mu elu eesmärk ei olnudki iga hinna eest viis päeva vaid vett lahmida, tahtsin vaid teada uudishimust, kas saan hakkama.
Kokkuvõte: Minu jaoks, kelle söömisharjumused on täiega ebanormaalsed, oli see viis päeva suhteliselt lebo. Tegin kõike seda, mida igapäevaseltki. Otseselt trenni, matkama ja jooksma ei oleks ehk läinud, aga ma ei usu, et oleksin ka rohkem aktiivselt liikudes pilti taskusse visanud. Nii et influencerid ei pruugi ikkagi valetada kui ütlevad et joovad viis päeva vaid vett. Kas see tervislik ja vajalik on, see on juba hoopis teine küsimus.

Küsite, kas ma kaalu/varurasva/rasva/mida iganes ka kaotasin, siis siinkohal jään ma konkreetse vastuse võlgu, sest ma ei ole end kaalunud. Ei enne ega pärast. Riided on seljas samasugused, midagi suuremaks ei jäänud, seega  kaalu ei kaotanud. Aga ma sõin ju ka, nii et eks see kaalulangus selle nahka läkski:D  Samas ma isegi ütleks, et ma ei tunne end üldse halvasti, pigem isegi hästi. Suurim miinus selle paastu juures? Pea ei lõika vapsee. See on ebameeldiv kõrvanäht. Kõikide asjade tegemine on võtnud kauem aega.

Do not try this at home! Ma proovisin teie eest.