hotell Antonius

Ma olen Hotelliveebiga teinud tänaseks päevaks koostööd juba päris pikalt ja julgen öelda, et mul on Eesti hotellidest juba päris hea ülevaade. Võrreldes paljude Skandinaavia hotellidega, kus ma viimaste aastate jooksul olen ööbinud, pean ma ütlema, et Eesti tase on võrdlemisi kõrge ja kui väljamaa hotellid üllatavad mind pigem harva, siis Eesti omad on suutnud mind kahe aasta jooksul ikka üllatada. Üheks selliseks üllatuseks oli Villa Wesset, millest sai ka minu üks lemmikuid tänu oivalisele restoranikogemusele. Juba homme ma muideks Idaga sinna ka oma sammud sean, et hotelliaastale punkt panna.

On aeg teha kokkuvõtteid.

Ka 2017. aasta pakkus huvitavaid kogemusi, uusi avastusi, meeldivaid üllatusi, tekkisid uued lemmikud. Ma ei pane kirja oma selle aasta hotellikogemusi paremusjärjestuses, vaid selle järgi, milliste emotsioonidega need ööbimiskohad mind isiklikult üllatanud on või mille poolest meelde jäänud.

1. 2017. aasta üllataja – Go Hotel Shnelli. Peretuba, kus me ööbisime, oli täielik üllatus. See oli nii suur, et kui minult on tihti küsitud soovitusi hotellide kohta, kuhu mahuks ka rohkem kui kaks last ja kaks vanemat, siis sellesse tuppa mahub kenasti ära ka kuus inimest ning õhku ja ruumi liikumiseks jääb ikkagi piisavalt. Äärmiselt mõnus, lihtne, aga moodne tuba, kus olemas ka kööginurk, see oli minu viimaste hotellikülastuste kõige positiivsem üllatus.

2. 2017. aasta kõige hubasem hotell – Padise Mõis. Me tundsime end seal nii koduselt, et ma vist kaotasingi reaalsusetaju ning kujutasin korraks, ette, et me elame seal. Ma ei näinud põhjust lukustada toauksi, need olid meil lausa pärani kui Ida mööda mõisa ringi jooksis. Paljajalu. Kõik hotellikülastajad tundusid nagu olevat “meie inimesed”, nagu oleks meil külas. Suures õhtusöögisaalis peeti pidu, restoranis einestasid mõned paarid, klaveritoas mängis keegi klaverit, siit-sealt kostis laste kilkeid. See kõik moodustas sellise terviku, et pole ime, et mul reaalsustaju kadus. Kui mu abikaasa hilisõhtul meiega ühines, läksime me talle peauksele vastu, jällegi paljajalu, kuid samas nii elegantselt nagu mõisapreilidele kohane.

3. 2017. aasta parim spaakogemus (ühtlasi ka minu uus lemmik Eestis!) – V Spaahotell. Nelja tunniga, mis me veekeskuses olime, jäi mul pool pakutavast veel katsetamata. Põhjuseid tagasi minna on rohkem kui 11. Nii lapsega, lapseta, sõbrannadega, perekonnaga. Kui selles spaas ei ole piisavalt tegevust kõigile, siis ma ei tea, kus veel on. Mina, kui mitte kõige suurem spaade armastaja, olin täiesti vaimustuses. Lapsest ma isegi ei räägi. Tema oli mu peale solvunud, et ma järgmisel hommikul tagasi ei viitsinud minna. Tegelikult oleks pidanud, sest see on ikka üks paganama kihvt vee- ja saunakeskus.

4. 2017. aasta parim hommikusöök – Hotell Antonius. Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++. Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!

5. 2017. aasta lemmikhotell – Kõue Mõis. Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.

Sellised need selle aasta lemmikud said. Ootame põnevusega, mida uut ja huvitavat on 2018. aastal meile pakkuda. Ma olen kindel, et pakkuda on palju, sest Eesti hotellid ei väsi positiivselt üllatamast.

Loe rohkem hotellidest, mida olen külastanud, Hotelliveebi blogist

Hotelliveebi väliselt pakkus kahtlemata kõige põnevama ööbimiselamuse Mesi Tare Saunapaat. Mesi Tare (ja saunaspaa) on koht, kuhu ma kindlasti ka 2018.aastal tahan jõuda. See on tegelikult lausa selline kogemus, et sõnad ei anna edasi pooltki. Ainus moodus aru saada, miks ma armusin, on ise kohale minna.

Ja Tiiker Kodumajutus koos hommikuse jooga ja talisuplusega! Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud isegi uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta. Iga kell läheks uuesti.

Nädalavahetus möödus meil täielikult sünnipäevade ja vanaemade tähe all. Ida on ikka õnnelik laps, tal on olemas kaks vanaema, vanavanaema ja teoreetiliselt ka kaks vanaisa. Minul ei ole vanaisa olnud, ma olen selle peale kade, aga noh need vanaisad on teoreetiliselt olemas. Mehed noh…Üks ütleb, et ei oska lastega tegeleda ja teine ei suhtle minuga, seega ka Idaga. Ida on õudne vanaemade fänn. Terve selle nädala valmistas ta vanaemadele kinke, ma ütleks, et vanavanaemal, kes “kootud” kinda sai, läks võrreldes vanaemadega, kellele Ida tahtis kaasa pakkida natuke keedetud spagette, ikka väga hästi. No ja see nädalavahetus oli Idale nagu tõeline pidupäev, kõik – onud, tädid, vanaemad, vanavanaema – olid platsis. Üle 1,5 aasta kohtus Ida ka oma vanaisaga.

Mis ma tahan öelda on see, et istun ma siin oma probleemide ja murede keskel, vingun ja virisen oma pere kallal, no ja nemad minu kallal ka (mu õde tahtis peale mu postitust kirjutada emale Facebooki sõnumitesse, et appike, Liisu on ikka täielik idikas, aga ajas kogemata vestlusakna sassi ja kirjutas selle mulle:D), kuid ma tunnen kui palju rikkam ma olen võrreldes nendega, kes perekonda ja perekondlikke väärtusi ei hinda. Ma ei pea siin silmas mingit mõttetut jura, et raha ei ole rikkus, vaid perekond, iga loll teab, et kui raha ikka üldse ei ole, siis on jube raske keskenduda muudele asjadele, ma pean silmas seda, et inimene, kellel on perekond, nad on hingelt rikkamad. Või midagi säärast. Diipi.

Marek küsis mult, et miks ma nii palju pilte klõpsin kogu aeg. Ma vastasin talle, et kunagi kui me 80aastaselt kiiktoolis istume ja vanu albumeid lappame, siis ta tänab mind. See, kena noor poiss piltidel on mu onupoeg. Ta oli lapsena sama hull nagu Ida, nunnu aga hüperaktiivne ja suutis mind hulluks ajada oma jonniga, nüüd on ta megarahulik ja ultraviisakas. Me lohutame end sellega, et järelikult on lootust, et Ida rahuneb ka 20 aasta pärast maha:D

Laupäeval tähistasime me vanaema 85. sünnipäeva. Seda iganenud “kehvade geenide” nalja mäletate ju? Mina ütlen teile ausalt, et kui ma 85-aastaselt näeks nii äge välja nagu mu vanaema, siis ma oleksin uhke.

Minu laps. Vaatab selle õige ülikooli suunas;)

Juuksed jäid jälle kammimata.

Jaa, ma tean, et mu küüntelt mahakoorunud lakk on lausa kohutav, mul ei olnud aega käsi korda teha. Kodukontori miinused, et lased end käest ära. Olgu veel öeldud, et ma absoluutselt ei kannata maniküürimata käsi.

Ida kootud kingitus vanavanaemale

Hotellist Antonius soovitan teil lugeda rohkem Hotelliveebi blogist SIIN. See on uskumatult ilus, luksuslik ja imelise teenindusega hotell, keset Tartu kesklinna.

Nädalavahetusse mahtus ka teise vanaema – Tallinna vanaema – sünnipäev Mimosa restoranis. Sellest sai minu uus lemmikrestoran. Nii armas, hubane, suurepärase teeninduse ja väga hea toiduga restoran.

Ja vaadates vanaema, siis raske uskuda, et ta ei ole 50aastane, kui tal poleks 43-aastast poega, siis te ju ka ei oskaks arvata, et ta võiks vanem olla.