fotografiska

Põnev & kuidas ma kahe euro eest kastaneid ostsin

/ Eveliis / 2 Comments

Ma ei mäleta täpselt, kes ja milla kommenteeris, et mul on tunne, et su elus ei ole mitte midagi põnevat, muudkui üks ja see sama, samas kohad ja jutud, vahelduseks Norra pläma ning see kommentaar pani mind mõtlema, et aga mis see põnev on. Meil näiteks on sõbrannadega täiesti erinev arusaam “põnevast” – ühe jaoks on põnev motikaga Eestimaad avastada, teise jaoks “Netflixist” filmide vaatamine ja minu jaoks…Siinkohal jäin ma mõtlema, et minu “põnevus” võib olla nii palju erinevat – sügislillede istutamisest kuni Fotografiska külastamiseni. Kas see samas aga kellegi teise jaoks põnev on, ma ei tea. Maitsed on erinevad. Nii et kui mulle endale tundub, et ma ikka vaid kodus diivanil ei lösuta, siis tõepoolest “aasta põnevaimate tegude” tiitlile ma ei saa kandideerida. Ja mõnikord ongi raamatuga diivanil ka põnev. Kui Dexter laseb. Millegi pärast kipub ta jätkuvalt arvama, et on sülekoer, kelle koht on diivanil kellegi süles/seljas/peas.

See nädalavahetus oli mu jaoks näiteks üsna teguderohke ja/või põnev.

Mulle on alati muuseumid meeldinud, viimasel ajal olen ma nendes kahetsusväärselt vähe käinud. Muidugi koroona-aastad ei ole ka positiivselt mõjunud, kuid nüüd kui muuseumid on lahti, olen liiga palju mõelnud, et “ah, sinna peaks minema” ja jätnud minemata. Jube tobe, aga kuidagi on  elutempo läinud selliseks, et ei ole aega. Või on see laiskus? Pigem vist ikka laiskus. Teatrist ja kontsertidest ma ei räägigi. Ega me eile ka poleks «Estoniasse» läinud kui sõbrad poleks sinna pileteid kinkinud. Nädalavahetusel ei olnud ka meil mingeid plaane, peale koristamise, mis meie majas on mõttetu, sest just kui põranda puhtaks saad, siis tuleb Dexter ja teeb üks null. Ida toast ma ei hakka rääkimagi. Rääkisime õega, et me ei mäleta, et meil oleks tuba sassis olnud või et ema oleks pidanud ütlema, et vot nüüd koristada ära, muidu ei lähe kuhugi. Meil ausalt olid toad alati korras. Ma ei usu, et me valesti mäletame. Idaga on aga teine lugu. Ta tuba on 90% ajast selline nagu seal oleks pomm plahvatanud ja kuna see on jätkuvalt pooliku remondiga, siis kuidagi torkab see segadus eriliselt silma. Ühesõnaga Idal vedas nädalavahetusel, sest emme ja õde tulid külla ning pidime koos loomaaeda minema.

Loomaaed jäi vihma tõttu ära. Pole hullu. Tallinnas on ju küll ja veel kohti, kuhu ka vihmase ilmaga minna. «Vabamu!» hõikas Ida. Veider valik? Võib olla jah esmapilgul tundub, et lapsega sinna, aga ma olen juba varem ka selle muusemi külastamisest kirjutanud ning soovitan seda külastada just ka lastega. Kuigi ma ise võtan nüüd jälle pikalt hoogu, et sinna just üksi minna. Võtta aega ja kuulata neid lugusid. Väga põnev muuseum on. Kes veel käinud ei ole, minge! Kes üksi ei taha minna, kutsuge mind kaasa, siis ma ei saa jälle edasi lükata seda külastust.

Teine minu arvates eriliselt hea muuseum on Fotografiska. Hmm, kirjutasin, et pole väga muuseumides käinud, aga ometi olen ma just Fotografiskasse sattunud viimase kahe kuu jooksul kolm korda ja näinud viit näitust, neist üks parem kui teine. Okei, «Rämps, dipikaste…» näitus ei ole päris minu teetassike ja mulle meeldib igasugu kunst, kuid mul on hea meel, et ka see nähtud on.

Samas Nick Brandti näitust läheks ma uuesti vaatama. Olen seda käinud vaatamas giidiga kui nüüd ka omapäi ning see lihtsalt on selline näitus, mis paneb vaatama, kuulama, mõtlema, analüüsima. “Nick Brandti võimas väljapanek käsitleb Aafrika eheda looduse eskaleeruvat hävinemist inimeste käe läbi, näidates maailma, kus põgenenud loomadel pole enam ruumi ellu jääda. Rahvusvaheliselt tuntud Brandt loodab oma tööga tõsta teadlikkust käimas- olevast hävingust, seda tehes saavad vaatajad valida, kas neil on energiat tegutsemiseks, et me saaksime siiski ära hoida halvimat, mida inimkond teeb. Kõik meie saame olla osa paremal inimlikumal, kaastund- likumal ja jätkusuutlikumal teel sellel planeedil, nii väikestel kui ka suurtel viisidel.»

Uskuge või mitte, aga Fotografiska restoranis ma ei olnud siiani söömas käinud, see on olnud üks neist “peab kindlasti minema” kohtadest, kuid kogu aeg on see edasi lükkunud. Kas see läheb arvesse, et ma olen sealt lõunapakkumisi woltinud? Ega vist, sest kuigi ka woldituna on sealne toit võrratu, siis see pole ligilähedanegi resto enda kogemusele. Atmosfäär, vaated, teenindus. Imeline teenindus. Toit nii hea, et ma oleks oma makrellitaldriku ka puhtaks limpsinud kui see ebaviisakas poleks. Ja kui lähete sööma, siis kindlasti ärge magustoitu vahele jätke. Ma ei ole suur magusasõber ning 99% kordadest ma magustoitu ei võta. Vedas, et siin võtsin. Nüüd ma pean end kokku võtma ja perekonna brunchile viima.

Põnev õhtu lõppes multikate ja varajase magamaminekuga. Palun öelge, et ma ei ole ainus, kes “multikates räägib”. Noh näiteks, et töö juures on mingi dialoog ning ma suudan sinna sisse pikkida ühe või teise lause multikast. Täitsa lõpp, ma ei saa sinna midagi parata. Samas kõik ju teavad, et ma olen lapsemeelne.

Järgmise päeva olin ma plaaninud mittepõnevate koristustöödega, sest kusagilt tuleb seda koristamist ju alustada. Ma tean, et teid painab küsimus, miks Marek ei korista. Ma tahaks öelda, et ta on katki. Teeb remonti ehk võttis lõpuks kuulda mu viginat, et aitab muru niitmisest, et ehk hakkaks poolikuid projekte lõpetama ning imekombel hakkabki “kolaruumist” tekkima mõistlik panipaik. Aga millegi pärast ei jaksa ta peale oma töid enam koristada. Milline ebaviisakas käitumine, onju? See tähendab seda, et koristamine on jäänud minu ja Ida õlgadele. Viimasest ei ole väga suurt kasu. Ta koristab küll, aga tema lähenemine koristamisele on üsna kunstipärane. Ta võib puhastusvahendiga puhtaks küürida kõik kapiuksed ja lauad, kuid ei märka oma toa laualt kommipabereid ära visata, põranda pealt sodi koristamine on talle tundmatu konseptsioon.

Tal vedas.

Koristamise asemel veetsime me mõned tunnid hoopis “õigel pool küla” Kõrvitsapeol. Porikuu festival ikkagi ju käimas ning ühtteist vahvat siinkandis toimumas. Kõrvitsaid vedasime ka koju. Mul on plaanis nädalavahetusel ukseesist dekoreerida. Kas ma sellega ka hakkama saan on omaette küsimus, kuid parem ikka kui “peaks tegema” nagu ma aastaid mõtlen. Põnev☀️

Ostsime üht teist kohalikku veel kaasa ning ühe leti juures oli pisike poiss, kes ütles, et aga tema müüb kastaneid. Küsisin, et palju siis kastan maksab. “Neli eurot,” vastas ta. Ütlesin, et see on üsna krõbe hind, aga ma võiksin talt ikkagi ühe osta kui ta hinna näiteks euro peale langetaks. Poisi ema ütles kõrval, et see on väga hea diil, et võtku vastu, kuid poiss ei olnud rumal. Mõtles natuke ja ütles, et ta ikka tahaks nelja eurot. Kauplesime siis seal veidike, kuniks väike ärimees Nossov oli nõus euroga. Kuna selgus, et mul oli rahakotis kaheeurone, siis läks kastaniost küll veidike mu eelarvest välja, aga siiski 50% esialgsest hinnast sai alla kaubeldud. Ma natuke tundsin end küll pahasti, et olin just enne kastanipuu alt paar kastanimuna tasuta taskusse pistnud Ida tungival soovil, aga lohutasin end sellega, et siis ma ei teadnud, et need on erilised õnnekastanid, mis maksavad neli eurot tükk. Samas ma olen Ida käest viieka eest “võileipa” ka ostnud, tundub, et lastepoodide hinnad ongi sellised krõbedamapoolsed.

Õhtu lõppedes sain ma Idalt “salakirja”. Seda saate Instagramis allolevas postituses näha. On jah nii, et ma muutun sügise alguses kuidagi melanhoolseks, kurvaks ja isegi kurjemaks. Läheb üle ka, aga mõnda aega tunnen, et olen “oma mullis” ja pahur. Kah omamoodi põnev.

Oli see nädalavahetus põnev või mitte, eks see ongi vaatenurga küsimus. Ma ise siiski arvan, et päris niisama hallist argipäevast halli argipäeva, kus mitte midagi ei timu, ma elust läbi ei kulge Ja selle “ei toimu” all, ma ei pea silmas mingit hullu actionit, sest laias laastus on mu elu tõesti tavaline töö-kodu-kool-tö-kodu-kool, kuid näiteks ma ei suutnud enam suhelda ühe inimesega, kelle elu koosnes vaid olmest. Vot see on üks paganama igav elu. Minu mõistes. Tema jaoks oli külmkapi koristamine ja uue pesumopi ostmine põnev. Nagu ma ütlesin, vaatenurga küsimus.

2019 aasta …

/ Eveliis / 4 Comments

Ma olen ikka teinud aasta lõpus kokkuvõtteid oma lemmikutest, harilikult küll majutuskohtadest, aga 2019 on toonud nii häid kui halbu üllatusi, elamusi ja kogemusi, et teen kokkuvõtte asjadest, mis mulle 2019 on ühel või teisel moel emotsioone pakkunud.

  • parim hotellikogemus: Tegelikult ei ole see üdini aus, sest hotell ise ei pakkunud positiivset emotsiooni, küll aga üllatas mind spaa-osa, mis oli täiesti imeline. Seega siiski kui plussid ja miinused kokku panna, siis aasta hotellikogemuseks, sest tekkis vau-efekt, jääb Viiking Spaale. Mu isiklik lemmik muidu Pärnus on Hedon spa, aga Viiking suutis mind üllatada sellega, et heaks emotsiooniks ei ole palju vaja. 5+
  • kõige vihaleajavam sündmus: Euroremont Pranglis. ehk Viimsi vald tahab Eestimaast teha Estonia. Nagu üheksakümnendatel me kõik tahtsime. Kui õnneks läheb (irooniga öeldud!) ja nad saavad sadamakuuri maha lammutada, siis mul on veel üks soovitus. Modernse sadamaala kohale tuleb ka  loosung üles panna – “Remont on tehtud, võib uksed avada! Külla tulge kõik, tahan näidata kui kaunis on mu maa saar, mis seedripalme kasvatab!”
  • parim reis: Siinkohal tahaksin ma öelda, et suhteliselt ootamatu reis Edinburghi oli aasta üllataja, sest lennupiletid (mis sellest, et kehva lennufirmaga) odavamad kui Tallinnast Tartusse sõit ja arhitektuur ning juba vaatasin pileteid, et tagasi minna (hind alates 16,99!), aga selle nädalavahetuse põhjal ütlen, et Lottemaa on ikkagi üle prahi. Jah, midagi uut otseselt ei ole, aga see emotsioon, millega sealt ära tuled iga kord, on absoluutselt väärt ka 2,5 tundi sõitu Tartust Pärnusse ja tagasiteel pimedas ära eksimist (sest “lõikame siit otse”).DSC00620
  • parim kosmeetikatoode: Sain veganmessil kokku sõbrannaga, kes kiitis taevani üht spreid, ma lasin end mõjutada, ostsin testimiseks ja tõepoolest – nüüd on see Hoia Arbuusisprei mu kotis kogu aeg kaasas. Mõnus ja värskendav. Samuti pean ma kiitma (jällegi tänu tuttavatele avastatud) Öli. Ja kiidusõnad pean ütlema ka BonMerité kehavõietele, mis mu keha jaoks on küll liiga rammusad, kuid talvisel ajal huulte jaoks suht asendamatu toode.
  • kõige kallim õppetund: Ära usalda, sest ka kõige nunnuma näo taga võib peidus olla üllatus, milleks sa valmis ei ole ja kui sul ei ole kirjalikku lepingut, siis boo-hoo, nuta endale jõgi, kaotajaks jääd sina. Või noh sõltub, millise nurga alt vaadata? Rahaliselt jäin kaotajaks mina, muus osas pole nii väga kindel.
  • parim toiduaine: Vürtsikas peakapsa Krimchi. Mine pekki kui hea! Ma olen seda purkide viisi endale sisse söönud, sest ma lihtsalt ei suuda ennast peatada enne kui purk on otsas. Täitsa niisama purgist olen ka söönud, lihtsalt, niisama, ilma igasugu peenutsemiseta. Teiseks suuuuuuuuuuuureks üllatajaks olid sel aastal Andri-Peedo talu kitsejuustud. Ostsin poest testimiseks nende valgehallitusjuustu ja see oli viga. Ma olen reaalselt sellest juustust sõltuvuses. Nii kreemjas ja värske, et mul juba praegu vaid sellele mõeldes hakkab suu vett jooksma.
  • parim pidu: Siin läheb natuke rebimiseks. Osa minust ütleb, et peod Fotografiskas on midagi piire ületavat, sest see kõik on nii teistmoodi, et tekib tunne nagu ei olekski Eestis, vaid kusagil New Yorkis. Kunst, muusika, vaib, keskkond – kõik see kokku on midagi erilist. Fotografiska on absoluutselt parim, mis Tallinnasse on tulnud. AGA…Sibulatee sünnipäev oli samuti selle aasta sündmuste top3-s sees. Kas teisel või kolmandal kohal, ma ei oskagi öelda. SaunafEst´iga võivad need kaks üritust siis 2.-3. kohta jagada. 77358491_3277975222244881_8182296780625412096_o
  • parim pood: Esimeseks uueks lemmikuks nimetan ma Pesubutiigi, sest me kõik teame vist juba, et ma olen pesusõltlane ja Pesubutiik pakub hea alternatiivi mu teisele, kodumaisele lemmikule. Teiseks lemmikuks, ja superleiuks osutus Keilas (jah, Keilas on ikka midagi head ka!) second hand Hilpar. Oo ja kas ma saaksin ära unustada Sergei. Minu vaieldamatu lemmiku Tartust. Vat see on üks ehe hingega second hand. PS: kui teil see YSL kootud kleit veel alles on, siis palun pange see kõrvale, no nii kahju, et kooner olin. 8e0cf820-e5a5-4954-888d-6803a2753cdb
  • pisarad-silma-hetk: Ma usun, et see tundub suhteliselt random teistele, aga mu jaoks oli nii armas minu nö ärasaatmispidu vanast töökohast. Nii hea emotsiooniga ja isegi nii, et natukene oli kahju, ei ole ma ammu kusagilt ära tulnud. Viimati üle kümne aasta tagasi ühest metalliettevõttest, kuhu mind (pool naljaga) võeti tööle just blogiskandaali tõttu (et “kui suudab olla nii terav, siis järelikult mõtlev inimene”)
  • saavutus: Tööalaselt ei ole enam mõtet rääkida, sest saavutus, mida ma pean saavutuseks, jääb vanasse töökohta ja pole enam oluline. Lapsevanema vaatevinklist pean ma saavutuseks “headeks vanemateks saamise koolituse” läbimist. Ühelt poolt hambad ristis, sest mis mõttes ikkagi meile lastekaitse saadeti “mureliku blogilugeja” poolt, teiselt poolt aga siiski saavutus selles mõttes, et see pani mind mõtlema rohkem lapse vanemaks olemise peale ja tegi mulle selgeks, et meie ei ole halvad vanemad ja et Ida on absoluutselt vaimustav laps. Oma vimkadega ja keskmisest emotsionaalsem, aga hei!, kas ma peeglisse olen vaadanud.
  • toredaim leid: Hiking Estonia matkaklubi. Ma ei ole sportlik, aga ometi leidsin ma ühe sportliku tegevuse, mis mulle meeldib. Matkamine! Kahjuks teisel poolaastal on nad kogu aeg oma matkad teinud kuupäevadel, mis mulle ei ole sobinud, kuid I´ll be back. Aitäh, Andrus, eestvedamise eest! DSC05550
  • parim tearikogemus: Theatrumi “See laps”. „See laps” on kümnest eri loost koosnev valusalt aus näidend, mis räägib lapsevanemaks olemisest, pereelu pimedamast poolest, illusioonidest ja ootustest teiste, aga ka enda suhtes. Ning sellest, kas õnn on see, kui on palju armastust, või hoopiski siis, kui seda on täpselt parasjagu või natuke vähem. Etendus, mis teeb puust ja punaseks selgeks, milline on lastevanemate roll. Ma nägin etenduses ennast, oma ema, Marekit… Mõtlemapanev tükk. Kui teil vähegi õnnestub veel pileteid saada, siis minge kindlasti seda vaatama! Teine geniaalne lavastus oli ZUGA Ühendatud Tantsijate “2 + 2 = 22”.  Lavastus puurib reegleid ja korraldusi, nähtavaid ja nähtamatuid kokkuleppeid meie ühises armsas elus lastena ja vanematena, keerab need pahupidi, hiilib kõrvale ja astub mööda, ei paku istet või kutsub enda kõrvale või istub kahel toolil korraga, samal ajal ikkagi koos oma kohta otsides. Selles tegevuses on püüe jõuda kohale, isegi kui seda saadab hüüe “Kohane!”.
  • kõige kurvem sündmus: Meie tädi Satu Nangijaalasse minek. No nii kurb on, kui sellele mõtlema hakkan, et mõnikord tundub isegi lihtsam mitte talle mõelda, ag kui mõelda, milline tugi, sõber ja pereliige ta meile oli ning millised mälestused jäävad teda meenutama, siis ma olen elu lõpuni tänulik sellele päevale kui me rongijaamas juhuslikult kohtusime.  Sa olid meile nii nii kallis. Aitäh sulle muinasjutu eest, Satu! img_1578

Viimase aja pettumused ja üllatused

/ Eveliis / 7 Comments

See siin tuleb kõige lihtlabasem ostsin-olinrahul/eiolnud-kasutasin-käisin-olinrahul/eiolnud-postitus. Ehtsa eestlasena alustan ma pettumustest.

  1.  Minu viimase aja kõige suurem pettumus on totakad lastemänguasjad, mida ma vabatahtlikult mitte kunagi ei ostaks Idale, aga kuna need käivad telekas söögi alla ja söögi peale, ikka sobilikult multikate vahel, siis oleme me aegajalt ikka alla vandunud reklaamile. Kõik need kakavad ja sünnitavad koerad, mis me oleme lubanud Idale sünnipäevaks kinkida, on laias laastus lõpetanud ikka mänguasjakasti põhjas ning varem või hiljem lõpetavad need prügikastis, kuid palun öelge mulle, kuidas saaks nii, et üldse ei ostaks neid mänguasju ja ei tekitaks mõttetut prahti? Kui ta nii väga tahab ja palub ja lubab hea olla ning aegajalt tahaks ju ise ka lihtsalt oma lapsele lubada seda, mida ta tahab? Meil on üldiselt reegel, et selliseid suurmaid mänguasju saab sünnipäevaks või tõesti siis kui on midagi väga hästi läinud, et tekiks mingigi rõõm mänguasjadest, samas me kõik teame juba eos, kuidas need asjad ikka lõppevad. Üks suurim pettumus on aga “Limaponi” (glitter poopers vms) ehk siis poni, mis kakab sädelevat lima. Alustame algusest. Loomulikult nägi Ida reklaami ja soovis seda endale, me püüdsime ühel ja teisel moel midagi muud pakkuda ja läks umbes kolm kuud aega kui ma lõpuks murdusin ja talle lõpuks selle poest ostsin. Käisin hambad ristis välja 29 eurot ja läksime tädi juurde koos “limaponi” lima valmistama. See ei olnud sugugi nii lihtne nagu reklaam näitas. Esiteks oli kogu köö täis vett ja särapulbrit, sest loomulikult ei muutunud lima koheselt limaks ja särapulber lihtsalt läks igale poole laiali. Lõpuks läks lima paksemaks (issand, ma kirjutan seda ja tunnen kui ajuvaba see tegelikult on, et ma olin nõus sellise mänguasja ostma), aga siis oli seda lapsel raske poni seest välja pigistada. Ehk siis selle asemel, et laps tegeleks vaikselt oma poniga, oli tal vaja täiskasvanute abi. No ja lõpuks läks see lima lihtsalt nii kõvaks, et sellega polnud enam midagi teha. Oo, ei, ma EI osta  mitte mingisugust täitepakki. Oo ei! Õnneks kadus Ida huvi poni ja lima vastu nädalaga. Ma ütlen õnneks, aga tegelikult olen ma natukene kurb, et niisama mõttetut prügi tekitasin juurde. Kuna ma siiski tean, kui palju lastele mänguasjad rõõmu toovad ja ma ei taha päris füürer-ema ka olla, siis Uuskasutuskeskus on selline koht, kus ma luban Idal rohkem “hullata”. Vähemalt ei tekita ma lisaprügi juurde. Ja kulutan 29 euro asemel kümme korda vähem. Rõõmu asjast on sama kauaks. Maksimaalselt nädalaks.
  2. Teine üsna suur pettumus on päisepildil olev Montonist ostetud kleit. Ilus, ilusa lõike ja ilusa värviga, aga väga kehva kvaliteediga. Lukk läks katki teisel päeval, ühe varruka õmblus läks lahti peale esimest pesu ja ega materjali kohta ka midagi head öelda ei saa. Polüestrist palju muidugi oodata ei tasugi, aga kui ma oleks selle eest maksnud täishinna 69,90, siis ma oleks ikka päris vihane. Lisaks veel need allahindlused. Ikka “kuni -70” ja alla on hinnatud vaid siidisallid ja t-särgid, kõik muud asjad on ikka -20% allahindlusega.
  3. Maxima iseteeninduskassad. Ma käin täitsa tihti Maximas, sest need jäävad mulle tee peale, seal on teinekord huvitavaid leida ning seal on vähem rahvast. Vähem rahvast, kes kasutaks iseteeninduskassasid. Viimane kord sain ma aru, miks. Ma ostsin veini ja loomulikult lõi punane tuli põlema, et oota teenindajat. Mujal hakkab ka, aga üle poole minuti ei ole ma küll ootama pidanud (kui just turvaelementi ei ole vaja eemaldada), aga siin ma seisin ja seisin ja seisin, ärritusin aina rohkem ja rohkem ja rohkem. Müüja ei teinud väljagi, teenindas kassas edasi seal seisvaid kliente. Kõik kuus, kes seal seisid, said enne poest minema, kui mina iseteeninduskassas. Ilmselt oleks ma järgmise päevani seisnud, aga ma ausalt nähvasin juba suht ärritunult, et mis mõte on iseteeninduskassal kui ma ei saa seda kasutada nii nagu see on mõeldud. Samas pean jällegi kiitma Maxima XXX Õismäel, kuhu ma juhuslikult sattusin. Jummala äge pood. Suure toataime sain 13 euroga. Siiani olen suutnud ta elus hoida. Nii umbes nädalakese elab ta meie juures juba.

Õnneks on olnud ka positiivseid elamusi ja oste. Nii et ma ei pea ainult vihastama ja vinguma, kuigi saab ka siin.

  1. Dermosili BB kreemi ei oleks ma ise osanud osta, pealegi, ma ei oskaks jumestuskreemi internetist osta, aga Mari-Leen oli kunagi siin hunniku testritega ja üks neist oli niivõrd hea, et tundsin, et selle võiks küll osta. Hiljuti kirjutas ta nendest ka postituse, tarne oli tasuta ja nii ma selle ära tellisingi. Pealegi 9,90. Miinuseks oli pikk tarneaeg, viis-seitse tööpäeva, mis minu tarne puhul venis veel pikemaks, sest palusin selle tuua kontorisse, aga aadress oli Omnivas valesti märgitud, mulle küll korra helistati, et toome paki, kuid sinna see jäi…Mul läks isegi juba meelest, kuni sain sõnumi, et hoiame teie pakki Pallasti postkontoris. Ma pidin selle pärast faking Lasnamäele sõitma, teisele poole kui mu kodutee. Natuke tegi pahaseks, aga BB kreem on hea ja minu rõõmuks oli karpi pandud ka kingitus. Jõhvikalõhnaline šampoon. Lõhnas nii hästi. Leevendas mu autosõiduvaeva, aga tasuta tarne my ass.
  2. Restoranid Pull ja Ore. Me oleme viimasel ajal pidanud võõrustama väliskülalisi ja ikka tahad neile ju Eesti kööki parimast küljest näidata. Täitsa ausalt Pull restorani ma ise ei oleks osanud valida, ma ei ole väga liharestorani-tüüpi, aga mul on nii pagana hea meel, et teised selle valiku kasuks otsustasid, sest esiteks – millised imelised liharoad, aga teiseks teenindus oli klass omaette. Ma ei hakka täpsemalt sellest rääkima, sest muidu pärast lähevad kõik samasuguste veidrate soovidega nagu mina sinna, aga ütleme nii, et minu kliendid jäid SUPERrahule nii toidu kui väikese üllatusega ja mina võin kindlalt väita, et Pull saab teinegi kord meie valikuks. Sama võin ma öelda Ore kohta. Tippteenindus ja võrratu menüü. Eestipärane, ent moderne, aga mitte nii tobe nagu ühes teises Eesti kööki tutvustavas restoranis, kus pakutakse burgerit ananassiga. Ehteestlaslik eksju.
  3. Fotografiska. New York on jõundnud Tallinnasse. See on koht, mida ei anna isegi sõnadega seletada. Näitused on täiesti omaette klass. Öeldagu mis tahes ka vastuolulise Alison Jacksoni kohta, aga mu meelest nii megaäge. Tõde on surnud. Lihtne. Sinna vastu Kirsty Mitchelli muinasjutumaailm. Fotografiska peod on nagu suurlinnas. Ja restoranm kuhu  ma veel ei ole  jõunud, aga vaadates menüüd, siis ma olen juba armunud. Mul on nii hea meel, et selline koht ka Tallinnasse jõudis.
  4. А это жизнь, это карма, Привет, город Нарва ehk Nublu x  gameboy tetris ja für Oksana. Tundub, et üks laul on teinud lõimumise jaoks ära rohkem kui aastate jagu poliitikat. Laul, mis on pannud eestlased laulma vene keeles ja vastupidi. Fantastiline mu meelest. Lisaks sellele, et see lihtsalt on superandekas lugu võrratu videoga. Kusagilt juba muidugi lugesin kommentaare, et appike, nii nõme, et Nublu end maha müüs, et palju talle selle laulu eest küll maksti,aga noh mis seal ikka, kõik ei saagi ju rahul olla. Muide vene keelest rääkides, siis meil olid laupäeval külas sõbrad oma lastega, kaks neist on ühevanused – issand sorry kui ma eksin, aga mingi 13? ja mis keelt nad õpivad hea meelega? Vene keelt. Ma olen nende peale kade. Ma õppisin vene keelt 12 aastat ajal, mil see polnud popp ja kuigi ma lihtsama suhtlusega saan hakkama, siis “Я тоже, заправюсь в Ивангороде” tõlkimiseks vajasin ma Google abi.

Seda postitust kirjutama hakates olin ma veendunud, et ma olen ostnud tunduvalt rohkem asju, aga näe – üks limaponi, kleit ja bb-kreem. A kuhu mu raha siis kaob…