Triin ajendas oma postitusega (
LINK) mind kirjutama või pigem üht vana lugu sheerima. Enne rasedaks jäämist raiskasin ma aastaid vaevates pead selle üle, kas ma olen piisavalt peenike, palju ma kaalun või kas ma olen piisavalt hea välimusega. Kummaline on see, et nüüd mind ei koti see laias laastus üldse, isegi see kui mind “halbade geenidega kaltsakaks” nimetatakse (
LINK).
Üks minu lemmikblogijaid on
Janka Polliani – “vanem” naisterahvas (36), kahe lapse ema ja moeblogija. Minu arvates ääretult stiilne, särav ja inspireeriv naine, juba kasvõi sellepärast et olgugi et moeblogija, siis tema ei redigeeri oma pilte.
“Käod” on õelad ka väljaspool Eestit ja nii juhtuski, et keegi anonüümne ka seda naist paksuks nimetas. Olgu, oleme siis ausad ja ütleme, et ta tõepoolest ei ole kondine ja tal on vormid, kuid on
see paks? Ja mis on üldse paks? Ka siin Eestis on blogijate välimust ja kehakaalu piisavalt kommenteeritud. Välimus ja stiil on üks asi – maitse üle ei saa vaielda, vaid kakelda, kuid kas kaal on kõige olulisem asi maailmas? Kas ilmtingimata peab olema “supervormis” selleks, et endaga rahul olla või end hästi tunda? Kas väikene “muffin top” on midagi, mis tuleks piltidelt ära redigeerida või on see okei, et me oleme sellised nagu me oleme?
Seda paksu- kommentaari lugedes mõtles Polliani, et võib-olla oleks pidanud enne pildi avaldamist pilti natuke kohendama, kuid mõtles siis, et olles kahe lapse ema ja aastaid anoreksiaga võidelnud, on tema mõte näidata end moeblogijana just sellisena nagu ta on. “Sest elu ei ole vaid täiuslikud pildid,” kommenteeris ta.
Ma ei saaks temaga rohkem nõus olla. Jah, loomulikult me kõik avaldame endast blogides ja FBs või Instagramis pildid, kus meil pole topeltlõuga või tagumik ei tundu sama suur nagu maakera, kuid on ju okei olla see, kes sa oled. Kaal ei ole kõige tähtsam.
Oluline on rahulolu iseendaga. Minugi välimust ja kehakaalu on siin mingi aeg tagasi kommenteeritud, eks seal oli ka õigeid märkusi, kuid seoses Polliani kommentaariga tuli mulle meelde üks kommentaar, mis minu kohta kirjutati kui panin blogisse pulma-aastapäeval pildid “täna” ja “seitse aastat tagasi”. See kõlas midagi sellist, et kunagi on ju täitsa kena olnud, aga nüüd...
Aga kas te teate, et tihti ei vasta peegelpilt hoopiski sellele, mida inimene endast ise arvab? Allpool on ports pilte minust erinevates eluetappides. Ei, see ei ole selline kiida-mind-postitus. Iga pildi all on kommentaar, kuidas ma end tegelikult tundsin. Eks vaadake ise, kas pilt ja hinnang lähevad kokku. Poole oma elust olen ma paks olnud.
Pilt tehtud eelmisel aastal. Sain palju kommentaare, ka tuttavatelt, et olen suur, kõht ka veel ees.
Jah, ma tundsin ka ise, et peaksin kaalus alla võtma. Ma nägin vaeva, et raseduskilodest (AASTA hiljem!) lahti saada, kuid asjatult. Mitte midagi ei muutunud. Samas ei saa ma öelda, et oleksin end koledana tundnud.
Kui me sõbrannadega (10 aastat?) peale keskkooli lõppu koolilõpukleitides end pildistamas käisime, olin ma “paksu-perioodis”. Ma hoidsin kogu aeg kõhtu sees, et jumala eest mitte paks välja paista. Kui keegi oleks mind siis paksuks nimetanud, oleksin ma hakkanud meeleheitlikult dieeti pidama.
25-aastaselt pidasin ma kogu aeg dieeti. Sest ma olin paks.
Ma võtsin mõlemal korral kui ma Norras elasin juurde ca 10kg. Kuigi võrreldes eelmise pildiga olengi ma umbes kümme kilo kogukam, siis ma ei tundnud end sugugi paksuna. Ma kandsin liibuvaid pükse ja seelikuid, nabapluuse ja kitsaid toppe rohkem kui kunagi varem või hiljem.
Umbes aasta enne Ida sündi olin ma jälle paks. Ma pidasin ikka dieeti, et kaalust alla võtta. See ei õnnestunud, ma jäin püüdlustest hoolimata sama paksuks nagu sel pildil näha
.
Kom kuud rasedana tundsin ma end suurena nagu maakera.
Kuuendal raseduskuul hakkasin ma päriselt maakera mõõte võtma (ma ju võtsin siiski 30kg juurde) ja mul oli nii kuradima raske olla, riided ei mahtunud selga ja kõik pitsitas, ometigi leidsin ma ise, et ma olen vägagi kena rase. Ma olin endaga rahul.
20-aastasena pidasin ma end vastupandamatuks. Saledaks ja kauniks. Igas olukorras ja igal hetkel.
Kuna ma liikusin palju seltskonnas, kus oli nii paganama palju stiilseid ja kauneid naisi, siis enesekindlana ma end sel ajal ei tundnud.
Ülikooli lõpp on üks neist perioodidest, kus ma iseendaga väga rahul olin. Ma arvan kusjuures, et kehakaal ja välimus ei mängi siin mingit rolli, õnnelik inimene ongi endaga rahul.
Täpselt sama võin ma öelda keskkooli lõpu kohta. Ma pidasin end vastupandamatuks. Ja kõhnaks.
Marekiga tuttavaks saades jõudsin ma päris päris tibi faasi. Loomulikult pidasin ma kogu aeg dieeti, sest ma olin paks ja nägin vaeva, et kena välja näha. Põhjus selleks oli madal enesehinnang, sest ma olin just lõpetanud suhte, mis mu enesehinnangule hästi ei mõjunud. Ma käisin ringi seltskonnas, kus luges vaid välimus ja tundsin end kogu aeg teistest kehvemana. Ma olin väsinud teistest koledam olema ja tahtsin uues suhtes kena olla. Ma uskusin, et juuksepikendused on üks moodus selleks.
Pool oma elust olen ma kodust väljunud vaid korraliku meigikihiga, ikka vaid selleks, et ilus olla. Jah, mulle meeldib ka täna tõmmata põskedele põsepuna ja värvida huuled (see liigutus toimub mul lausa automaatselt), kuid ma usun, et ilusaks ei tee inimest mitte meik, vaid rahulolu ja õnnetunne. Ka emadus teeb naise üldjoontes minu meelest kaunimaks. Naiselikumaks ja õrnemaks.
Selline olen ma täna. Kuigi siin pildil meigiga kaetud, on näha et mu silmade all on kotid, mul on kortsud siin ja seal ning magamatus on teinud oma töö. Ma kaalun ikka veel TUNDUVALT rohkem kui oma “paksu-perioodil”, mul on ees pisike punu ja ma ei ole absoluutseltki mitte vormis. Ma ei saa ka kedagi süüdistada, sest ma ei tee selle heaks mitte kui midagi (vähemalt siiani pole teinud, nüüd käime me küll palju jalutamas, kuid seda ei tee ma eesmärgiga, et kaalu langetada).
Kõige veidram kõige selle juures on aga see, et just sellisena nagu ma olen praegu, olen ma oma välimusega kõige rohkem rahul (maniküürimata küüned välja arvata, ma lihtsalt ei oska seda ise teha ja see häirib mind). Ma olen terve oma elu vihanud oma hambaid ja püüdnud neid varjata. Enam mitte. Ma ei saa sinna mitte midagi parata – selline ma lihtsalt olengi. Ei parem ega halvem.
Ja ma mõtlengi, et võib-olla see ongi normaalne? Võib olla ongi okei, et “vanem naisterahvas” nagu mina ei soovi enam olla keegi teine, pidada eluaegset dieeti ja stressata tühiste asjade pärast. Hoolitsetud välimus on üks asi. Kehakaal aga hoopis midagi muud. Tihti ei vasta ka pilt tegelikkusele. Väikese kõhu või tillukese tselluliidiga naine, keda paksuks sõimatakse võib tihti olla palju enesekindlam ja kaunim kui ideaalseks tuunitud naine, keda taevani kiidetakse.
Lõppkokkuvõttes – oled sa paks või peenike, kellelegi jääd sa jalgu ikkagi, kõigile meeldida ei saa, Mul on hea meel, et aina enam blogijaid julgevad end näidata just sellistena nagu nad on. Sest tahame või mitte blogijad on paljudele eeskujuks. Ajal,mil 14-aastased guugeldavad “kuidas selles vanuses seksi saada” pole vaja, et nad hakkaksid ka end piltidel redigeerima või veel hullem juba põhikooli lõpetamisel silikoonrindu või maovähendusoperatsioone kingituseks paluma.
Mulle on räägitud, et ma olin maailma kõige ilusam laps. Millegi pärast on mul tunne, et võib-olla see siiski ei ole tõele vastanud?
