eia jõulud tondikakul

Elu, mõtted ja vestlused lapsega

/ Eveliis / 31 Comments

Eelmise postituse valguses on seda postitust kuidagi nagu raske kirjutada. Selles mõttes, et kui iseenesestmõistetavalt me võtame teatud asju nagu teatris käimine ja kui koletu võib maailm ja elu üldse olla. Hommikul valutad südant väikeste Aafrika laste pärast, õhtul lähed oma eluga edasi. Olgu, see on tibake liialdus, ma püüan nii palju kui võimalik erinevate heategevusorganisatsioonide tegevusele kaasa aidata. Üks variant on loomulikult ka läbi Mondo poe. Satu ostsis Lillehammeris alati Aafrikast pärit meeneid, et sealseid inimesi toetada. Nii minul kui Idal on üks väikene Aafrika (äkki oli Keenia) pross meenutamas seda kui oluline on endast nõrgemaid toetada.

Aga tagasi meie argipäeva. Oma viie-aastasega.

Teate, mõnikord on mul tunne, et mu laps on viieaastasena intelligentsem kui mina 38-aastaselt. Selles mõttes, et elukogemus annab mulle muidugi teatavad eelised tema ees, aga tal on oma vanuse kohta fantastiliselt suur silmaring. Jällegi, et keegi ei saaks mulle ette heita, et oma last kiidan (kogu aeg jama, jama kui peksad, jama kui kiidad!), siis mul puuduvad tõesti teiste samavanuste lastega kogemused, võib olla see on täiesti normaalne. Ma räägin sellest, mida ma kodus näen ja kuulen.

“Ida, ära selle kleidi juurde seda tutti küll veel pähe pane, keelan ma, “sa oled muidu nagu venelane.”

“Nagu Leelo Tunglal oli,” vastab ta pikemalt mõtlemata. Ma ei saa seosest aru, aga enne kui ma jõuan midagi küsida, selgitab ta. “Venelased. Siis kui nad pidid oma kodust ära kolima, sest venelased tulid.” Tänu sellele filmile hakkas Ida arvama, et venelased on pahad ja venelanegi paha sõna. Ma pidin talle siis seletama, et mitte venelased ei ole pahad, vaid sõda tegi inimesed pahaks ja et venelastel on lihtsalt natukene teistsugune maitse. Pole just paha, aga kui kõike on liiga palju, siis ei ole hea. Mul on hea meel, et “Seltsimees laps” on üks tema lemmikfilme ja niimoodi talle muljet avaldanud. Ei keerle ikka kõik vaid Elsa ja Vikerkaare Maagia ümber.

Õhtul, peale “Kaunitar ja Koletist” (loomulikult käisime me seda muusikali vaatamas, sest natukene keerleb meie maailm hetkel just selle teose ümber), vaatasime “Eia” filmi. See on Ida teine lemmikfilm ja jällegi on mul selle üle vaid hea meel, sest see imearmas muinasjutufilm on esiteks nii ilus ja teiseks nii õpetlik. Ida vaatab seda ja küsib siis ootamatult, et kas selle filmi on teinud ka…jääb mõttesse ja küsib, et kes see “Lotte” kirjutaski. Meie, rumalad, vastame Heiki Ernits. “Eeeei,” pole Ida vastusega rahul. “See teine!” Me Marekiga muigame ja vastame: “Andrus Kivirähk”, sellise tooniga, et no oleks ikka päris ime kui sa teda oleks mõelnud.  “Jah, just, Andrus Kivirähk,” vastab Ida õnnelikult ja küsib, kas Andrus Kivirähk on “Eia” filmi ka teinud. Vastame, et selle filmi stsenarist on Anu Aun, seekord ilma üleoleva toonita, sest enam me isegi ei imestaks kui ta ka seda nime juba teaks. Vist (veel) ei tea. Noogutab ja mulle tundub, et imeb selle nime oma ajju just täpselt nii, et mind järgmisel hetkel oma teadmistega pahviks lüüa.

Et ma teda ainult ei kiidaks, siis ma natuke ütlen ka, et ta ajab mind (meid) oma lobisemise ja küsimustega hulluks. Teeb hommikul kell seitse (panete tähele, et enam ei kirjuta ma KUUS?) silmad lahti ja kukub vatrama, ei vaiki enne kui õhtul magama jääb. Mõnikord me anume teda, et ole natukene tasa, et mängime seda mängu, kes kõige kauem vait suudab olla. Talle ei meeldi see mäng. Selle asemel ütleb ta meile, et andku me talle telefon. “Ei anna,” vastan mina. Ida ei jää alla, vaatab mulle silma sisse ja ütleb:”Kui te mulle telefoni annate, siis ma annan teile natuke aega rahu, kui ei anna siis ma räägin edasi.”

Ma ütlen see elu siin Ussipesas on nagu…ma ei teagi…hullumaja? Aga selline omamoodi armas hullumaja, üks hullem kui teine. Ja ma pean neid oma elu kaaslasi siin silmas.  Seda ma teile Facebookis ju juba rääkisin, et Marek tahab kalosse osta ja Ida palus, et passi tehes me siis ühtlasi ta nime ka ära vahetaks Belleks.

Kas lapsele antud lubadustest peab kinni hoidma?

/ Eveliis / 19 Comments

“Kui sa oma pudru ära sööd, siis ma ostan sulle homme kutsika!”

“Kui sa praegu mind ei sega, siis läheme homme kinno!”

“Kui sa õigel kellaajal magama lähed, siis ma luban, et võid homme terve päev ipadis olla!”

Väga tihti võib vanemaid kuulda oma lastele katteta lubadusi andmas. Meil on majas lastekasvatuses üks reegel (obviously, sest nagu te teate olen ma vana hea lapsepeksja, lisaks sellele, et varasemalt teada tuntud loomavihkaja). Me ei anna Idale katteta lubadusi. Ei ütle, et läheme homme kinno/ujuma/teatrisse/võtame kassipoja/ poni /alpaka/ostame talle auto/ratta, kui me seda ei mõtle.

Tihti ütlevad vanemad, aga ta ju homme ei mäleta. Mina julgen vastu vaielda. Mul on meeles oma lapsepõlvest kui isa lubas mind oma töökoha peole viia, äkki oli isegi jõulupidu. Nagu te teate olen ma nii vana, et siis ei olnud telefone ja kokku oli see üritus lepitud ammu varasemalt. Ma ootasin seda päeva nagu hinge õnnistust. Ma usun, et ma ei olnud vanem kui viie-aastane, aga mul on nii selgelt meeles, et ma olin üksinda kodus, panin end õigeks ajaks riidesse ja ootasin. Ootasin ja ootasin ja oooooooooooootasin. Lõpuks istusin jope seljas meie maja pimedas trepikojas puutrepil ja ikka ootasin. Seda ma ei mäleta, miks see üritus siis ära jäi, aga võib olla oli see ka üks selline mokaotsast “ah, võib olla siis lähme”.  Ma armastan oma isa väga, selle postituse point ei ole vastupidisest arvamust kujundada, aga laps jätab meelde rohkem kui me arvame/tahaks/eeldaks.

Ida jätab meelde ERANDITULT KÕIK lubadused ja seepärast olen ma kodus ka nüüd väga ettevaatlik, mis ma talle vastan, sest vastasel juhul võib juhtuda, et ma olen talle lubanud midagi, mida ma teha ei tahaks. Näiteks suvel sõitsime me autoga mööda ujulast, liiklus oli täiesti ulme ja Ida rääkis mulle midagi ujumisest ja ujulast ja…Ma kuulsin ausalt tollel hetkel vaid “blaa, blaaa, blaa, blaaaa”. Vastasin süvenemata talle “jajah”. Kaks päeva hiljem tulid Marek ja Ida poest tagasi ujumisrõngaga, sest ma olin ju lubanud lapsele, et ostame talle ujumisrõnga ja siis lähme ujulasse ujuma. Ma pööritasin silmi ja mõtlesin, et pagan, kuna ma ometi midagi sellist lubasin. Siis meenus mulle see “jajah”. Tema võttis seda kindla lubadusena ja mul ei jäänudki muud üle kui “lubatud” laupäeval ujuma minna. Mitte et see oleks midagi hullupööra rasket ja vastumeelset 30-kraadises kuumuses olnud, aga tegu oli just sellise laupäevaga, kus ma oleksin tahtnud lihtsalt niisama kodus vedeleda. Muidugi läksin ma ujuma. Õnneks sain ma kompromissile, et me ei lähe ujulasse, vaid kohaliku järve äärde.

Alles hiljuti kustuti Ida ühele pildistamisele Raekoja platsis. “Ja pärast seda võime siis uisutama minna,” lubasin ma ja vandusin end järgmisel hetkel maapõhja, sest ma teadsin, et nüüd peame me ka minema. Jällegi – ei midagi vastumeelset ja rasket, aga see oleks olnud umbes 8 ajal õhtul ja siis eelistan ma tegelikult juba kodus diivanil lösutada. Õnneks (jah, ütlen õnneks) hakkas Idal pildistamisel külm ja ta küsis, kas võiksime mõnel teisel päeval minna. Pakkusin välja, et võib olla teeme siis hoopis koju uisuväljaku. “Muidugi!” hõikas Ida rõõmust ja kui te arvate, et Marek ei veetnud nädalavahetust just selle ülesande täitmisel siis te eksite. Ida seletas mulle kõrvalt, kuidas tegelikult võib öösel minna uisutama, et siis saab küünlad ja tuled ja muud kaunistused panna ning ma äärepealt oleksin libastunud ja “jajah” öelnud, sest mul oli parasjagu käsil maailma kõige tähtsam tegevus ehk blogimine (jaa, iroonia!) ning ma ei tahtnud, et mind segatakse. Õnneks sain sõnasabast kinni. Ma tean küll, kust tal see kaunistamise mõte tuli. Ikka “Eia” filmist.

Ma vastasin “vaatame!”, mis ei ole lubadus, aga samas tunnen ma ikka süümekat, sest ma olen siiski talle ju lootust andnud ja peaksin nüüd tegelikult ju siiski sarnase lambiketi sinna organiseerima.

Ma ausalt tunnistan, et olen kehv lapsevanem, aga isegi minusugusel kehval vanemal on valus kuulata kui lapsele antakse katteta lubadusi. Julgen isegi minna nii kaugele, et see on kehvem kui ühekordne laksu andmine.

 

 

 

Seltsimees laps vs Disney on Ice

/ Eveliis / 12 Comments

Meie pere eelmise aasta ja ka hetke seisuga ikka veel lemmik kodumaine film on “Seltsimees laps”. Alustame sellest, et see aeg – II maailmasõda – selleteemalised filmid ja kirjandus paelub mind ja lõpetame sellest, et mulle meeldivad raputavad ja sünged filmid, mis mõtlema panevad. Sinna vahele mahub aga ka täiesti vapustav peaosatäitja Helena Maria Reisner aga ka režisöör Moonika Siimetsa oskus näidata halli ja kõledat nõukaaega läbi lapse silmade, nii et see ei mõju depressiivselt. Vanemate kibestumust ja üldist hirmu ning ajastu debiilsust leevendab Leelo lapsemeelsus ja mängulisus. Ma saan aru. et film pakub inimestele erinevaid emotsioone, küll aga pani mind imestama nende inimeste arvamus, kes seda kehvaks filmiks pidasid – depressiivseks ja süngeks. Ei, ma ei halvusta neid, see lihtsalt tuli mulle ootamatu kriitikana, kuna mina, nagu öeldud nägin just seda, et kohutavat aega on osatud näidata mingil määral helgena.

Film ei meeldi vaid meile, täiskasvanutele, vaid ka Idale, kes tollest ajast ei tea midagi ja näeb filmi hoopis teisest vaatenurgast. Me oleme talle mitu korda pidanud selgitama, et “must mees” ei vii ema ära, sest laps on halb, me oleme pidanud selgitama, miks kellegi kodu ära võeti, me oleme pidanud selgitama, kuidas asjad tol ajal käisid. Ilmselt ei ole ta kõigest aru saanud, kuidas sa üldse seletad viieaastasele küüditamise õudust? Aga kui laps ise soovib seda filmi uuesti ja uuesti, siis on see just nimelt tõestus sellest, et režisöör on suutnud edasi anda, midagi lapsemeelset.

Teiseks lemmikfilmiks kujunes loomulikult “Eia jõulud Tondikakul”. Ütlen ausalt, mul oli väga suur eelarvamus seda vaatama minnes, kuna ma vedasin meiega kaasa ka Mareki õe ja õelapse, siis ma natuke kartsin, kas oli õige “Lumekuninganna” asemel see välja pakkuda. Ma kartsin, et see on üleshaibitud ja igav. Idale (ja mulle) meeldib Liis Lemsalu laul sellest filmist, aga see pole ehk kõige adekvaatsem põhjus arvata, et film on hea? Alguses olingi ma filmis natuke pettunud – kõik oli liiga ilus. Imeilus kodu, imeilusad inimesed, imeilus lumine talv, imeilus loodus. Natuke pinnapealne tundus ka. Aga siis tuletasin ma endale meelde, et see pole tegelikkus, see on muinasjutt, jõulumuinasjutt – ilus ja hea võidab kurjuse ja ma vaatasin ülejäänud filmi naudinguga. Boonuseks ilus loodus, loomad. Kokkuvõtvalt on see film sellest, mis on elus tegelikult oluline, ja mille nimel tasub võidelda – perekond ja armastus ning kokkuhoidmine. Ääretult ilus ja positiivne film, nagu polekski Eesti film. Kindlasti saab sellest jõuluaja “peab vaatama” film!

Tahame või mitte, ei saa me üle ega ümber Disney´st. Viriseda ma ei saa, sest ma olen ise suur multikasõber ja vaatan Disney multikaid hea meelega. Kui telekast hakkas juba aasta aega tagasi tulema “Disney On Ice” reklaami, ei olnud mingit varianti, et me sellest etendusest pääseksime. Vot seda ma küll vabatahlikult vaatama ei oleks läinud. “Maša ja karu” eelmisel aastal oli piisav piin ja pealegi massid, mulle ei meeldi rahvamassid. Ma olen nõus rahvamassid üle elama, et minna kuulama muusikat, mis mulle meeldib, aga sellised laste pealt teenimise massüritused ei ole minuteetassike. Kui sul on aga kodus väikene Disney toodangu fänn, siis neelad sa oma soovid ja tahtmised ning vastumeelsuse maha ning ostad piletid. Polnud kahtlustki, et lastele meeldis, aga et ka mulle meeldis, oli mõnevõrra ootamatu. Ei olnud niisama, et parimate multikate parimad laulud, vaid kahte tundi oli ära mahutatud neli (oli vist?) pooleteisetunnist multfilmi, nii et sisugi sai edasi antud. Hästi tehtud! Kahju on mul nendest inimestest, kes esirea piletite eest 70+ eurot välja käisid. Mu meelest olid seal vaatevälja segamas nii igasugu lavatehnika kui ka teised vaatajad, kui muidu on istmed tõusvas astmes, siis esiread olid vaid üksteise taha pandud toolid, nii et ma ei usu, et väiksemad lapsed sealt midagi näha said või vähemalt ei usu ma, et nad sama ülevaate said. Kui etendus ise oli pigem hea, siis täiesti kohutav oli kogu see nännindus, mis meid seal ees ootas. Ja hinnad! Minni-Hiire kõrvad 20 eurot! Me ostsime Disneylandist kordi kenamad kõrvad kümne euro eest ja sealgi olid need ilmselgelt ülehinnatud. Rääkimata muudest hindadest. Ma olin natuke ettevalmistamata (muidu ma ikka Idale selgitan, et me ei osta juurde asju, mida meil on juba kodus olemas/olnud ja mille vastu huvi püsib 53 minutit) ja nii ostsin minagi Idale üheksa euro eest värvilist jääd. Kõige tavalisemat jääd! Olgu, tassike, mille sees jää oli, oli suhteliselt nunnu, nii et ma ei saanud traumat, aga siiski. Kümme eurot jää eest, kümme eurot popkorni eest. Ma isegi kinos ei suuda ära imestada popcorni hinna üle ja kui ma ei eksi, siis seal on see poole väiksem.

Millised on teie arvamused nendest kolmest? Kas “Seltsimees laps” meeldis või tundus pigem depressiivne? “Eia jõulud” – liiga ilus või kaunis talvemuinasjutt? “Disney On Ice” – kas sellised jääshowd on üldse oma hinda väärt?