“Kes suri?” loen ma kommentaare EV99 kontserdi kohta. Morbiidne ja sünge, kirjutatakse, Tabavalt on üks kaasblogija leinud seoseid seriaaliga “Walking Dead”. “No miks see niimoodi venib?” küsib Marek. Mina aga vaatan vist teist kontserti. Mulle meeldib. Kohe algusest alates. Ma mõtisklen omi mõtteid ja mulle meeldib see pappkastide teema. Kolimine, muutumine, ärkamine. Ajalugu. Aga võib olla ka ka kastis elamine. Mu tuttav torkab vaimukalt, et ta pole kunagi mu sünnipäeval käinud, et aga äkki ma ka tähistan oma sünnipäeva undava vilega. Morbiidselt ja süngelt. Ma naeran, sest mõtlen, et võibolla ma siis olengi morbiidne ja sünge, kuid mulle kontsert meeldis. Mulle on pea alati EV aastapäeva kontserdid meeldinud, mulle meeldivad üleüldse sellised “sünged” seaded. Ja no kuulge, laval oli Sven Grünberg, minu üks suuri lemmikuid, ja Sergo Vares – kuidas ma saaks midagi negatiivset öelda? Kadi, Ene ja Siiri, kui te seda loete, kas te mäletate, kuidas me ükskord 1188 helistasime, et küsida kui vana “see kuum kutt, kes “Kodu keset linna mängib” on?
Samamoodi meeldis mulle presidendi kõne. See oli lihtne ja kõnetav ning esimest koda tundus mulle, et president oli loobunud kunstlikust kõnemaneerist ning on see, kes ta on. Kusjuures esimest korda ma kuulasin kõnet. Kas olen arenenud ja muutunud mina või oligi kõne siiras ja sorav ning kõnetas?
Oo, ja mu lemmikteema riietus. Mu jaoks on rahvariiete koht laulu- ja tantsupeol ja viimase hetkeni ootasin ma, et ehk ikka paneb Kersti proua president päris kleidi selga, kuid tegelikult pean ma tunnistama, et mulle meeldis see rahvariietus. Mulle meeldis ka see, et esimest korda jäi abikaasa varju ja ei olnud presidendi kõrval esiplaanil nagu paabulind. Mulle meeldis, et esiplaanil ei olnud kleidid ja välimus.
Mulle meeldis selle aasta vastuvõtt.
Aga…et te ei arvaks, et ma olen kukkunud, et mulle kõik meeldis, siis üks asi oli mu meelest tõesti kohutav. Kätlemistseremoonia kaameratöö. No ausalt. Kellegi kleit, kellegi nägu, kellegi kukal… Otsustage ära, MIDA te näitate.
