Ma ütlen teile päris siiralt, et see pealkiri on lihtsalt nalja pärast pandud, mitte mingi intriigi kiskumiseks, teeme nii, et see seekord jääbki naljaks. Ma ei tea päriselt kui palju inimesi mu blogi igapäevaselt loeb, aga kui veidike meelevaldselt arvutada, siis ma võin öelda, et minu jälgijaskonnast hääletas minu poolt EBA-l 31% jälgijatest. Seda on niiiiiii palju! Sama meelevaldse arvutuse järgi andis oma hääle parimale ja suurima jälgijaskonnaga blogijale umbes 8% tema jälgijatest. Seda on šokeerivalt vähe.
Ma mõtlesin pikalt, kas ma üldse kirjutan EBA muljetest, sest mul on blogiauhindadega natuke segased tunded. Ma vaatasin auhinna saajaid, kes olid siiralt õnnelikud ja mul oli nende võitjate üle nii hea meel. Näha oli, kuidas inimesed olid rõõmsad, elevil ja õnnelikud. Siiralt õnnelikud! Ärge saage valesti aru, mina olen tänulik, väga tänulik, et te viis aastat minu poolt hääletate, siiras aitäh teile selle eest. Teine koht Kirsti Timmeri järel on nii paganama šeff!
Aga ma ei ole elevil. Ma ei ole elevil, sest ma olen vist jõudnud punkti, kus ma tunnen, et mitte EBA ei anna mulle midagi juurde, vaid mina ei anna midagi EBA-le. Ma olen sotsiaalne hälvik mingis mõttes. Mulle meeldib tähelepanu (blogija!), aga mulle ei meeldi tähelepanu ja siis ma lähen närvi, ei taha suhelda, tunnen end võõrkehana. Igal aastal olen ma peale auhindade kätte saamist nördinud. Mitte korraldajate või korralduse üle, ma lihtsalt ei viitsi öelda, mida mina teeks teisiti, sest mina ei tee midagi, vaid blogijate üle. KÕIK tormavad kohe laiali. Minema. Kes koju, kes kuhugi sõbrannadega. Sel aastal oli öeldud, et pärast saaks Kärbses suhelda. Palju meid seal istus? Viis? Ma saan aru, et teised blogijad on ka võib olla sotsiaalsed hälvikud nagu mina, aga igal aastal ma loodan, et blogiauhinnad lähevad üle blogijate ühiseks peoks. Tantsuks. Ühes kohas. Aga ei. Selline tunne on, et kõik suhtuvadki teineteisse nagu konkurendid või ei taha suhelda omavahel. Meiega koos istus ka üks turundusinimene. Talle jäi sama tunne. See teeb mind kurvaks. Kord aastas võiksime me ühiselt pidu pidada, mitte steriilselt nagu kooliaktusel saada kätte tunnistus ja minna laiali. Ühesõnaga ma tunnen, et selleks, et oma sõbrannadega cava´t juua, ei pea ma EBA-le minema.
Kui ma siin juba naljaga alustasin ja väga kriitiline ei taha olla, sest tegelikult ma käin nii harva õues mängimas, et mul on hea meel, et EBA annab mulle võimaluse plätud jalast visata ja sõbrannadega täiesti filtrita pläkutada, siis ma traginaljaga ka jätkan. Oma häältega oleksin ma võinud 14-st kategooriast kümme kinni panna. Jällegi, ma ei kirjuta seda sellepärast, et endale vastu rinda taguda, vaid sellepärast, et mulle tundub, et blogiauhinnad ei lähe kellelegi korda. Noh et kui esimene koht saab 1291 häält ja kolmas 193, siis ma ei tea, kuidagi nii jabur tundub. Ja veel. Toon näite oma lemmikfoorumist – Perekoolist. Kui seal saab kellelegi halvasti öelda, kedagi kritiseerida või kellegi kallal norida, siis on kommentaare 30 lehekülge. Kui tehti teema “kelle poolt hääletate”, oli esimene vastus “ahah, ise tulite siia üritust reklaamima”, teine vastus ütles, et ei kavatse hääletada, sest ei huvita ja kommentaare jäigi kaheksa kanti.
Mulle meeldis sel aastal väga, et oli kaasatud žürii. Ma väga loodan, et hoolimata kehvadest esitatud töödest nagu ma tagasisidest aru sain, ei kaotata žürii osa ära. See annab üritusele nii palju juurde, muudab selle natuke rohkem pärisürituseks. Ma loodan ka, et blogijad ei solvu kriitika, tagasiside ja kommentaaride peale, vaid õpivad sellest. Kuidas muuta oma blogi selliseks, et see oleks nauditav nii lugejale, kirjutajale kui ka soovi korral koostööpartnerile. Blogijad tulevad, on omanäolised ja mingil hetkel kaotavad blogijad oma kire, oma näo, kirjutavad lihtsalt kuivi kirjeldusi, mida on igav lugeda. Ärge kartke, ka kriitikat! Ja jääge iseendaks! See ongi see, mis müüb.
Minu meelest ei ole vaja nii palju kategooriaid, ka mitte aasta uustulijat, mis oli lõppkokkuvõttes üks mu lemmikkategooria, sest kõik blogid mahuvad ju erinevatesse kategooriatesse ära. Lihtsalt võiks välja anda auhinna “aasta uustulnuk”. Või väikesed ja suured elulised blogid. Mis vahet seal on. Printsessi Jaanika kurtis, et ta on pettunud, et oma kategoorias viimaseks jäi. Kulla Printsess, vaata suuremat pilti. Su poolt hääletas 400(!!!) inimest, pooltes kategooriates tulid auhinnalised kohad ca 200 häälega. Pere-ja beebiblogides oleks sa olnud teine, arvamusblogides kolmas. Vali õige kategooria, nendega võib üsna loominguliselt ümber käia;)
Ma saan aru, et kõik tahavad auhinda saada, aga mu meelest oleks okei ka siis kui igal aastal Mallukas kõik kategooriad kinni paneks, sest mina ideaalis tahakski, et see üritus oleks rohkem pidu. Pidu, kuhu tahetakse tulla. Et nö kolleegidega koos aega veeta. Juua varajaste hommikutundideni vahuveini ja lõbutseda, koos. Nii nagu mujal maailmas. Seda aga ei juhtu ja ma saan aru mingil määral, miks Eesti blogimaastik on laias laastus kehva mainega.
Kui eelmisel aastal ühe blogija riiete/välimuse arvustus kõiki hingepõhjani solvas, siis mina tunnistan ausalt, et eelmisel aastal ma natukene nõustusin tema arvamusega. Kehakuju ja suurust ei arvustaks, aga riidevalikut küll. Sel aastal tahaksin mina oma “moepolitsei” pilguga peolisi kiita. Nii palju oli säravaid ilusaid inimesi. Ma ei too nimeliselt kedagi välja, aga üks roosakas läikiv poolboheemlaslik kleit püüdis mu pilku terve õhtu. Mina ise jälgisin oma “klassikalist kaltsaka” välimust. 119-eurone Kriss Sooniku “seelik” koos üheeurose Humanast ostetud kotiga. Perekool, go crazy – ma just lugesin kui jube on mood, kui kleiti pükstega koos kantakse.
Ma vabandan, et mu postitus EBAst, mille korraldajaid ma väga tunnustan viitsimise ja vaeva eest, et nad kannatavad ära kõik kriitika, kobina ja rahulolematuse, sai kriitiline. Kõige selle kõrval ütlen ma veelkord aitäh oma lugejatele. Aitäh, et te mind välja kannatate, aitäh, et te kaasa räägite, isegi kui ma teile väga palju nänni ei loosi ja teid oma toorete arvamustega närvi ajan. Tegelikult ka, aitäh selle teise koha eest! Mul on nüüd viie aastaga terve komplekt koos – kuues, neljas, kolmas, teine ja esimene. Ainult viies koht on puudu. Aa, kui selleaastased tulemused kõik kokku panna ühte patta, siis ma vist sain kõikide osalejate seas viienda koha. Krt, see tegelikult on ju mega?