Ma jään dopinguskandaali suhtes oma arvamuse juurde, et jube vastik tunne on, et selline asi juhtus ning Eesti suusasport (aastateks) põrmustava paugu sai. Murdmaasuusatamine on üks väheseid spordialasid, millele me olen ikka kaasa elanud ja millega enam-vähem kursis olnud, seepärast ka minu suurem kaasaelamine (kui siinkohal sellist sõna üldse sobiks kasutada) kogu skandaaliga seonduvale.
Lugesin loomulikult ka mida kurikuulsad Perekooli targad arvavad ja ega ma poleksi muidu sel teemal veel rohkem kirjutanud, kui poleks avanud teemat pealkirjaga “No on nolk“, kus teemaalgataja kirjutab: “Kuulan pressikat ja järjest rohkem tekib tunne, et see Karel Tammjärv ei ole päris korras mõistusega. Lihtsalt nii kohutavalt kahju on lähedastest ja treenerist, kelle elu mingite idikate pärast lihtsalt kokku kukkus.”
Ütlen täiesti ausalt, et kuigi loomulikult mõistan ma dopingu hukka, siis ma julgen häbenemata öelda respekt Karel Tammjärvele. Enne teadsin teda kui üht eestlast kahekümne-kolmekümne seast, nüüd aga saan ma öelda, et ta on küll see tüüp, kes kummutab müüdi, et sportlased olid trennis sel ajal kui mõistust jagati. Ja seepärast on temast lausa kahju, inimlikult kahju, et nii rumal oli. Nii nagu üks spordiajakirjanik ka ütles, siis Tammjärv tõusis tema jaoks kõrgemale (inimesena) kui on kunagi olnud sportlasena. Ma olen sama meelt. Julgus oma eksimust tunnistada on harvem nähtus kui me arvame. Inimesena ei saa seda sportlast maha kanda. Võrdleme Tammjärve ja Veerpalu käitumist. Üks rõhutab pressikonverentsil, et jätab oma vanemad asjast välja, teine jookseb kohe põlle alla ja laseb emal enda eest kirju saata.
Jah, nii nagu kommentaaridest on läbi käinud, siis ilmselt ei ole kumbki Veerpalu suurem asi meediaga suhtleja, aga põgenemine, “mis ei olnud põgenemine” , jättis ikka väga kehva mulje. “Ma ei tahtnud ajakirjanikega suhelda,” vabandas Andreas Veerpalu. Mis te arvate, kas Karel Tammjärv hüppas rõõmust tagajalgadele, et peab pressikonverentsil oma viga tunnistama? Aga veel halvema mulje kui jättis endast Andreas Veerpalu, jättis endast muidugi Andrus Veerpalu. Kunagi ta peab ju vastuseid andma ja pressiga suhtlema? Mida ta ootab? Et advokaadid annaksid talle nõu? Olles ise lapsevanem, siis ma arvan, et sellises olukorras teeksin ma kõik, et oma lapse pea kohalt kirvest eemaldada, võtaksin enda peale (rohkem) süüd, aga siin ma isegi ei imestaks kui “armastatud suusakangelane” tuleks välja lõpuks ütlusega, et tema ei teadnud midagi. Ja no pagan võtaks, milline täiskasvanud mees põgeneb sellises olukorras meedia eest? Minu meelest on see inimestele, kes temasse uskusid 2011. aastal, näkku sülitamine. Palju paremas valguses oleks mõlemad Veerpalud kui nad oleksid pressikal kasvõi oma nägu näidanud. Ja okei, ma just kirjutasin, et lapsevanemana teeksin ma kõik, et oma last selles olukorras aidata, aga see, et ema nüüd meeste eest räägib, ei tee asju paremaks, vaid veelgi piinlikumaks. 24-aastane mees, kes suhtleb läbi ema. Kas varsti annab ka Andrus Veerpalu oma avalduse läbi naise? Ei imestaks.
Mati Alaver on kolmas argpüks, kelle “siirast kahetsemist” on raske uskuda kui mõned tunnid hiljem annab ta intervjuu, kus ta lihtsalt teeb oma margi veelgi rohem täis. “Andsin arsti kontaktid, aga ei soovitanud dopingut.” Mis väide see on? Milleks loll vassimine? Ole mees ja ole aus. Miks sa selle numbri siis andsid? Et sportlased saaksid Saksamaalt sõpru, kellega saksa keelt praktiseerida või milleks? Lõpetuseks oli mul häbi kuulata Kristina Smigun-Vähi kommentaari dopingujuhtumile. “See kõik on väga piinlik” on kommentaar inimeselt, kes ise on dopinguskandaali üle elanud ja peaks teadma kõige paremini, mida see tähendab. Tema peaks olema küll üks selline sportlane, kes oleks pidanud sellise kommentaari asemel, kas vait olema või püüdma selgitada, miks sportlased võivad selliseid valesid otsuseid teha.
Mina osaliselt näen, et süü on ka minusugustel näpuga vibutajatel, kes sarkastiliselt irvitavad, et no mis sportlased te olete kui esikümnessegi ei jõua. Ma saan aru survest teha paremini ja jõuda kaugemale. Ootused inimestele (lastele) on liiga suured. Kehtib igas valdkonnas.