Ma olen terve oma elu olnud külmavares, vihanud talve ja mõelnud, miks ma ometi sellel külmal ja kõledal maal olen sündinud, miks mitte Balil või mujal, kus saaks palmi all keset talve leiba luusse lasta. Täna on oktoobri keskpaik ja ma käin ikka veel sokkideta. Mul ei ole külm. Ei, sokkideta käimist ei pea ma normaalseks,aga las mul olla üks kiiks ka. Muidu ma oleks ju lausa täiuslik ja seda oleks liiga palju taluda.
Kui mind esimest korda 20 aastat tagasi suusatama veeti ja mulle selgapanemiseks vaid soe pesu ja suusadress anti, mõtlesin ma, et neil norrrakatel on mingi vandenõu mu vastu, tahavad vaest 16-aastast last lihtsalt oma lõbuks piinata. Ilmselt te saate aru, kuhu ma jõuan selle jutuga. Peale väikest liigutamist oli mul soov dressipluss üldse seljast visata. Sellest ajast saati olen ma samm-sammult aru saanud, et jah see õige riietuse osa peab paika, kuid laiskus ja mugavus kuni Ida sünnini ja Norra kolimiseni tegid ikkagi oma töö ning nii keeldusin ma ikka talvel vabatahtlikult õue minemast. Külm oli.
Ida sünd ja Norra kolimine lõi kõik pea peale. Laps tahtis õue ja nii ei jäänud ka mul muud kui end välja vedada. Vaat, et iga ilmaga. Külm oli. Kuradi külm oli ja ma unistasin ikka sellest va palmisaarest. Ma otsustasin endale korraliku jope soetada. Ma ei ütle, et Didrikson on ainus õige valik, aga mina olen sellest jopest alates selle usku.
Saapad, milles ma ka novembris veel sokkideta käisin, on vanad Timberlandid. Juba koledad kui öö, aga noo soojad ja mugavad, et ma ei suuda mõelda, et mul võiks olla vaja uusi talvesaapaid. Ja ekstreemseteks ilmadeks on mul need hullumeelsed mingi -100külmakraadi taluvad talvesaapad (ei tule hetkel nende firmanimi meelde) . Talvel kannan ma õues suusapükse, aga igal pool suusapükstega ei käi, eksju. Siis pole vaja muud kui soe pesu või kihid. Mina soovitan vaadata Norröna, Kari Traa, Björn Dählie lehekülgedele. Mul kunagi oli Norröna jope, krt, see oli kuldaväärt, aga mul õnnestus see lolli peaga ära kaotada. Siiamaani kahetsen ja kui rahakott kannataks, siis iga kell ostaks uue.
Kihid ja vill on kaks märksõna selleks, et õues külm ei oleks. Uskuge mind. Ma olin täielik külmavares. Tänu õigele riietusele enam ei ole.
Idast ei hakka ma üldse rääkima. Tema käiks üldse vist paljalt ringi kui tal vaid lubatakse. No ei lubata. Aga ka siin kehtib sama reegel. Kihid, vill ja vihma-tuulekindlus. Täna olid tal lasteaias voodriga vihmapüksid, voodriTA vihmajope ja villane kompensioon selle all. Kõik. (Pesu, pluus, sukkpüksid iseenesestmõistetavalt ka.). Talvel on sama lugu. Muidugi on Idal ka udupeened linnariided olemas, kuid õues käimiseks on oluline hea kombensioon ja soe pesu. Minu teada (norrakad, parandage mind) on testites tihti võitjaks olnud Refleks firma riided.
Ahjaa, kui tädid-onud-vanaemad-vanaisad otsivad ikka veel sünnipäevakinki, siis selline kombe nagu allolevatel piltidel on meil nüüd hädavajalik, sest 1) see on juba väikseks jäämas ja 2) selle lukk on katki läinud. Õige suurus on 98/104, 110 võib ka olla;)
Igatahes ma julgen (naljaga pooleks) öelda, et kõik külmavaresed tuleks (lastega) mõneks ajaks Norra saata. Siin paneb ilm õige riietuse ja selle vajalikkuse üsna kiiresti paika. Ja õpetab samal ajal nautima elu iga ilmaga.
