Igal aastal kui Mari-Leen hakkab tegelema blogiauhindade jagamisega ja hakkab ilmuma ärapanevaid kommentaare, artikleid, blogipostitusi, tekib mul natukene selline tunne, et inimesed on debiilikud. Vabandust otsekohesuse pärast! Esiteks ilmub välja hulk kritiseerijaid, kes teavad täpselt, kuidas nad paremini teeks, aga ei tee. Nagu moodsa kunsti kritiseerijad.
Siis tuleb välja hulk inimesi, kes ütlevad, miks nad ei osale. Küll on korraldaja vastumeelne, küll on valed kategooriad, küll on keegi midagi kunagi ammu valesti öelnud, küll ei ole selline üritus üldse oluline, küll on olulised vaid lugejate kommentaarid. Sada häda. Siis selle ürituse teemaliste artiklite kommenteerijad – kes nedd blogisid ikka loeb, milleks neile see üritus, mõttetud artiklid, kas millestki muust pole kirjutada. Lõpuks blogijad ise. Ma viimati tundsin end natukene puudutatuna Pille (vist oli?) blogist, kus oli kirjas, et kõige nõmedam on blogijana öelda, et ei loe teisi blogisid. Mina võin ka nii vastata, ses mõttes, et kui mult küsida, milline on mu lemmikblogi, siis ma ei tea, sest ma ei loe peale blogipostituse reklaamgrupist lahkumist väga paljusid blogisid. Muidu klikkisin ikka mõnele huvitavamale pealkirjale ja avastasin, kas mõne vahva blogi või siis ka pettusin, aga jah, ma olin erinevate blogidega paremini kursis. Nüüd tänu Eesti blogijate IG kontole olen natuke jälle paremini kursis ja loodetavasti toob just EBA mulle mõned uued lemmikud. Ma ei ütle, et ma ei loe blogisid, aga ma loen põhimõtteliselt ikka neid samu blogisid, mida viimased viis aastat. Neid vanu tuttavaid, otsest lemmikut nende seas ei olegi tõesti, on harjumus neid läbi skrollida. Näiteks loen ma pidevalt Printsessi blogi. Lemmikblogiks ma seda selle pärast siiski ei pea.
Igal aastal ilmuvad aga välja ka drama queenid. Sel aastal on Brigitte Susanne Hunt ja Kristina Pärtelpoeg võlli mõnuga üle keeranud. Alustame eelmisest aastast. Okei, ma olen nõus, et see nende mõlema lavale kutsumine oli natuke lame, ma ei saanud hästi aru, mis selle mõte oli, igatahes ei meeldinud mullegi see trikk. Ei meeldinud mulle ka seal diivanil istuda ja rääkida, miks ma Mallukat nö vihkan või kas ma peale Mutrikest üldse kuhugi tööle olen saanud, aga see selleks. See oli EELMISEL AASTAL.
Kui sel aastal on puust ja punaselt igal pool kirjas, et osalevad vaid KIRJUTAVAD BLOGID ja sa kandideerid VIDEOBLOGIGA, siis sorrivaan, kes siin rumal on? Kas korraldaja, kes sul osaleda ei laseks, või blogija, kes lugeda ei oska? Aa vbla ei oskagi tõesti lugeda ja kirjutada, seepärast vaid videoblogi peabki? Mille eest see BSH üldse dzotile viskub? Ka ei oska ei lugeda ega süveneda? Või on nii traumeeritud, et sel aastal läheb blogiauhindade tähelepanu nendest mööda ja on vaja kuidagi pildis olla?
Ma ise olen alati EBA üritust toetanud. Olen kriitiline olnud ka, kuid mulle on alati selle ürituse mõte meeldinud. Mulle ausalt meeldib, et keegi seda vankrit viitsib vedada ja vähemalt püüab igal aastal paremini. Sel aastal tundub mulle, et on päris palju mõeldud, kuidas üritus oleks lahe meelelahutus ja ka blogijate tunnustamine, mitte niisama reklaamin-jogurtit-peksan auhinnasaajaid (seda heiti tuleb uksest -aknast sisse ka niisama)-üritus. Ma olen alati ka osalenud, sest mulle meeldib, et selline üritus olemas on. Auhinnad ja kohad pole olulised. Kui üdini aus olla, siis ma tegelikult vihkan võistlusmomenti, mulle üldse ei meeldi võistelda. Sel aastal ma natukene kahetsen, et end kirja panin, täpselt ei teagi põhjust, aga on mingid asjad, mille pärast ma tunnen, et ei tahaks kohale minna. Kohati ei tahaks blogidagi enam, põhjust tean hästi, aga siis jälle tunnen, mida ja kui palju see blogi mulle annab, et niipea kindlasti mitte seda tegevsut jätta ei suuda/taha/oska. Sellest tundest hoolimata ajavad mind igasugused EBA-vastased sõnavõtud ja lambist väljaimetud draamad närvi. Saage üle ja ärge kujutage ette, et olete maailmanabad! Ja kui aru ei saa/lugeda ei oska ning sellele tähelepanu pööratakse, siis võiks veidi intelligentsemaid vastuseid loopida.
