Uhhh….tegelikult ma magaks veel, aga ega seda und väga palju ei antud täna öösel ja hommikul, sest mingi hetk pidi ju narkoos hakkama üle minema ja kehavedelikud välja tahtma, aga torbik peas ei lase asju tavapäraselt ajada, nii et ma olen lisaks öistele läbirääkimistele, et Dexter torbik peas tuppa saada, pidanud ka varahommikusi läbirääkimisi, et ta torbik peas õue saada.
Jumal tänatud, et enam ei ole südatalv, vaid lausa soe hommik, sest see lahtine terrassiuks ja solvunud koer ei oleks kuigi meeldiv kui väljas oleks -10 kraadi. Praegugi lamab teine solvununa õues ja ei saa aru, miks ta jätkuvalt peab välja nägema nagu laualt maha kukkunud laualamp.
Aga alustame algusest. Esiteks tahan ma öelda, et ma poleks kunagi uskunud KUI palju kaasaelajaid Dexteril on, see on olnud sõnulseletamatu tunne lugeda teie häid soove ja siirast muret ning kaasaelamist. Kui üks parajalt paks koer oma parimais aastais on kellegi südamesse pugenud, siis on see Dexter. Muide, ta saab esmaspäeval viie-aastaseks, nii et kui see siin kõik hästi läheb, siis on see küll kõige parem juubelikink maailmas.
Igatahes.
Suhtlus Läti kliinikuga (Biovet) läks algusest peale väga sujuvalt, lisaks meeldis mulle, et kui öeldi, et operatsioon maksab 1800 eurot, siis sinna ei lisandunud pärast ootamatult abivahendeid, narkoosi, ravimeid, lisatunde jne jne – Eestis mu meelest pannakse kõik kuni viimse vatitupsuni arvele lisaks. Öeldi hind ja nii ka oli, kuigi opp kestis kauem, tööpäev oli juba läbi, arst pidi minuga sõitma edasi-tagasi hilisõhtuses Riias ja nii edasi. Praegu ongi opi kulud olnud kokku (vaktsiinide, vereproovide jm testidega) ca 2500 eurot. Lätti sõit oli iisi-piisi ja ma ütlen seda ka olukorras, kus eelmisel õhtul oli meil šampanjade degusteerimine ja see võib-olla natuke tunda andis enesetundes, Pärnuni olin ma suhteliselt väsinud, kuid Lätis tuli uus energia, sest seal oli täielik kevad ja rannailm. Nagu keegi ütles – ikkagi lõunanaabrid, seal peabki rannailm olema.
Operatsioon pidi algama kell kuus, kestma ca 40 minutit ja minu matemaatika ütles, et hiljemalt 11 oleme me juba kenasti kodus tagasi uute silmadega. Tegelikkuses läks kõik tibake teisiti. Kui loomakliinikus meid alguses võeti vastu sõnadega “we have a problem”, mõtlesin ma eiiiiiiiii, ma ei sõitnud neli tundi siia, et saada teada, et operatsiooni ei saagi teha. Ei olnud midagi nii hullu, arstil lihtsalt läks kauem ja saime oma opiga alustada tund aega planeeritust hiljem. Dexter pidas end kogu pika sõidu väga hästi vastu, aga loomakliiniku juures ajasid teiste koerte haukumised teda närvi ja täiesti ootamatult tahtis ta peale hüpata ühele mööduvale mehele. Too sai (arusaadavalt) vihaseks ja hakkas läti keeles sajatama. Selline ebameeldiv olukord oli – ma sain koerast aru, ma sain mehest aru, aga lootsin, et ta lihtsalt läheb ära, mitte ei jätka sajatamist. Läks. Ka arsti juures oli Dexter alguses tibake närvilisem kui tavaliselt, kuid üsna kiiresti hakkas narkoos mõjuma ning ta jäi tuttu.
Algas ootamine. See oli kõige hirmsam osa. Aeg venis. Olin allkirjastanud paberid, et olen teadlik, et juhtuda võib see ja too ja kolmas ning kui ootad, et opp kestab 40 minutit, aga läinud on juba tund ja peale, siis hakkab aju ikkagi üle mõtlema. Mis siis kui midagi läks valesti, mis siis kui… Umbes poolteist tundi peale opi algust helistati mulle, et kõik läks kenasti, koer hakkab toibuma. Jess! Kõige hullem on möödas, mõtlesin ma. Aga tegelikult sekeldused alles algasid.
Sest kas mina oleks mina kui ma poleks unustanud kraed osta ja kas Dexter oleks Dexter kui ta oleks koostööaldis? Peale oppi oli kõige olulisem, et Dexter ei saaks silma kratsida, aga loomulikult oli see esimene asi, mida ta teha tahtis. Selleks ilmselgelt oli äärmiselt oluline, et kaasas oleks krae, nii nagu arst mulle ütles. Kas ma unustasin selle? Jah. Kas arstil oli see olemas? Ei. Kas see oli probleem? JAH. Sest kell oli ka juba üheksa saamas ja ei ole just selline asi, et lippan üle tee piimapoodi ja ostan. Õnneks sai arst kätte ühe teise kliiniku, kus sobilik krae olemas oli, kliinik asus minu rõõmuks ka Brivibas ielal ehk siis koduteel, mitte kusagil teises Riia otsas ja nüüd oli vaja vaid Dexter auto pagasnikusse saada. Dexter, kes kaalub 65 kilo ja kelle käpad olid kinni seotud, et ta ennast sügada ei saaks. Kuidas me teda siis niimoodi liigutame? Ma olin autosse kaasa võtnud tekid ja esimene mõte oli loomulikult ta tekiga autosse tõsta. Mõeldud – tehtud. Ainult Dexter ei arvanud sellisest liigutamiseviisist midagi ja keeldus meie kanderaamil sõitmast. Nii tuli tal siiski käpad lahti siduda ja ta autosse talutada. Aga ka sellest ei arvanud ta midagi. Trepil ajas ta kõik oma sõrad laiali ja keeldus edasi minemast. Kolme inimese jõuga ja tänu narkoosist tulenevale nõrkusele saime ta siiski autosse. Kuidas nüüd teha nii, et ta need 18 minutit teise kliinikusse sõitmist rahulik oleks ja oma silmi ei vigastaks? Arst ja assistent mässisid käpad teki sisse, keerasid ühe teki veel ümber kaela ja nii võis sõit alata. Vähemalt nii me arvasime.
Sain vaid auto käima panna kui Dexter oli nagu Houdini oma käpad lahti muukinud. Plaan oli lörris. Nii ei jäänudki mul muud üle kui arsti assistent pagasnikusse toppida ja koos temaga Eesti poole põgeneda. Okei, nali. St ma talle küll hiljem ütlesin, et kui me juba õiges suunas sõidame, et kas ta ei võiks siis selle tagasihoidliku tripi pagasnikus meie koduni kaasa teha. Ta loobus millegi pärast. Ütles, et abikaasa ootab õhtusöögiga. Minu arvates oli minu pakkumine ikkagi parem. Elu olla seiklus eks.
Arsti assistent oli äärmiselt tore noor naine, kes kohe ise arstile välja pakkus, et davai, ma lähen sõidan nendega kaasa. Ma saan vene keelest midagi aru ja siis oli kuidagi nii armas seda vestlust assistendi ja arsti (pärast tuli välja, et nad on isa ja tütar) vahel kuulata. Assistent oli klõpsti pagasnikus, arst ikka muretses, et kuidas ta tagasi saab. Polnud ju küsimustki, et ma ta tagasi tooks, sest tegu oli ju puhtalt minu veaga, et selle torbiku üldse maha olin unustanud ja me Riias seda taga pidime ajama hakkama.
Mul oli hea meel, et kell juba palju oli, sest ma absoluutselt ei oska Riias liigelda ja seda demonstreerisin ma üsna osavalt – küll tahtsin ma sõita edasi punase tulega, küll ei saanud ma aru, kuhu ma keerama pean ja lõpuks oligi nii, et lisaks Dexteri käpahoidmisele oli mul pagasnikus ka palju adekvaatsem gps kui Waze. Naersime, et mina ütlesin, et iga kord kui ma Riiasse satun, siis ma tunnen, et olen nagu maalt, et Tallinnas on kõik nii lihtne ja tema jälle arvas täpselt vastupidist, et Tallinn on Riiaga võrreldes suurlinn. Ma sain ka aru, et kust need lätlaste naljad eestlaste kohta tulevad, noh et me oleme aeglased – ma suutsin 70 alas sõita 40ga, oleksin maha maganud õiged pöörded ja nii edasi. Õnneks “GPS/käpahoidja” oli erksam kui mina:)
Nii me siis mööda öist Riiat sõitsime. Mina pidevalt kui läbi mõne augu sõitsin “I’m sorry” halisedes ja tema reipalt vastamas, et “it’s okay, see pole esimene kord kui ma niimoodi pagasnikus olen”. Lause, mida ma poleks arvanud, et ma ühelt võõralt naisterahvalt oma autos kuulen kunagi. Lõpuks olime me minu autojuhtimise juures jõudnud õigesse kliinikusse ja Dexter sai endale torbiku kaela. Ikaldus oli otsa saanud. Või kas oli?
Me olime saanud sõita kaks meetrit kui Dexteril oli juba torbik peast. Algas operatsioon “Torbik Dexterile kindlalt kaela”. Võttis aega, mis ta võttis, aga siiani pole ta torbikust jagu saanud. Kuigi uskuge mind, ta püüdis. Korralikult.
Kui ma Riiast koju sõitma hakates mõtlesin, et võib-olla ei jõua koju sõita enam nii hilja ja võtan kusagil poolel teel hotelli, siis nüüd teadsin ma kindlalt, et koju tuleb lõpuni sõita – kasutada ära tema uimast olekut, sest vahepeal ta ikka ärkas ja kohe esimese asjana püüdis hakata end vabastama. Auto rappus ja vappus kesest teed. Õnneks kestis see väga vähe ja ta kukkus uuesti magama. Neli tundi koduteed keset pilkast pimedust läks lennates. Nali. Läks ta jaa. Viimased 50 kilomeetrit olid ikka juba täitsa rasked. Kell oli ka juba pool kaks saamas.
Kodus algasid läbirääkimised ta autost maha saamise ja tuppa saamise osas. Ei saa öelda, et see oleks lihtsalt läinud, aga tuppa ma ta sain. Magama ka. Kokku oleme me maganud soliidsed neli tundi, algas õuduste öö. Olgu, mitte nii dramaatiline siiski. Aga lihtne see esimene öö, esimene hommik ja esimesed rohtude andmised ei olnud.
Sellest kõigest juba edaspidi. Praegu lähen püüan ma ta terrassilt pissile saada ja tuppa, sest varsti hakkab päike ka terrassile paistma ja see silmadele kindlasti mitte hea pole. Ja kui see ravi meil siin läbi saab, siis ma teen peo. Ausalt. See järelravi on ikka keeruline ning ma ei valeta kui ütlen, et mul on hirm, kas teen ikka kõik õigesti ja nii nagu vaja. Ma annan endast 110%, sest muidu oleks see “seiklus” kõik ilmaasjata.
