Mu sõbranna teeb hetkel juhilube ja pajatab ikka oma kogemustest ja tähelepanekutest liikluses. Põhiline, mis tihti läbi käib, on see kui paljud lubadega liiklejad vigu teevad ja kiirustavad. Mu meelest, ei ole seal midagi üllatavat. Tavaline liiklus. Mina pean ausalt tunnistama, et ma ei ole ka alati eeskujulik juht selles mõttes, et ikka olen kiirust ületanud, ohutulesid kasutades vales kohas peatunud, mõnda märki pole märganud, mõnda lausa eiranud, ette olen sõitnud, no ja mis seal salata ka ühe auto mahakandmisele sõitnud hajameelsuse ja halva ilma koosmõjul. Küll aga püüan ma liikluses olla viisakas juht. Võrreldes algusaastatega ei närvitse ma ummikutes peaaegu üldse – võtan seda kui paratamatust, kuulan raadiost jutusaateid ja mõtlen oma mõtteid, samuti ei pahanda ma enam (väga) nende peale, kes peavad tohutult vahele trügima ja tõmblema. Mõtlen omaette, et mine, palun mine, minust ette, mul ei ole kiiret, midagi ei juhtu kui ma kaks minutit tööle hiljaks jään ja keegi ei oota mind taignarulliga koduuksel kui sinnagi hilinen. Mulle meeldib liikluskäitumist jälgida.
Õhtuti töölt koju sõites pean ma Veerenni tänava pool Järvevana teele keeramiseks end juba pikalt ummikus seisvate autode vahele pressima. Mina ei ole seda Järvevana teele sõitu nii teinud, et osadest ummikusolevatest autodest tuleb mööda sõita. Seal on hästi huvitav jälgida kaasliiklejate käitumist. Osa ei lase kiusust vahele, ilmselt mõtlevad, et ahah, miks sa, jobu, bussirajal sõidad ja arvad, et ma pean su vahele laskma. Osa laseb kenasti vahele, sest saavad aru, et see ei ole lihtsalt ülbe trügimine. Mina püüan ärareastuda suhteliselt varakult, aga jah on ka neid, kes kasutavad võimalust mööda bussirada edasi liikuda, et kaugemale ette saada. See on natuke naljakas, sest tegelikult ei anna see suurt edumaad teiste liiklejate ees niikuinii. Kolm-neli autot ees või taga. Palju õnne, võitsid minuti! Samal ajal kui mina Järvevanalt püüan ära reastuda, lõppeb ka vasak sõidurida. Nüüd trügime me ühte sõiduritta kahelt poolt. Jällegi huvitav jälgida. Kes on viisakad ja tänavad, kes lihtsalt trügivad nahaalselt. Mina oma auto kriimude pärast muretsema ei pea, nii et mind ei sega ka nahaalsed vaheletrügijad. Ometigi pean ma ütlema, et minu arvates on liiklejad läinud üleüldiselt viisakamaks ja teistega arvestavamaks.
Kõige kummalisem tüüp liiklejaid on aga maanteel närvitsejad. Täna hommikul sõitsin ma teises reas peaaegu 120-ga ega reastunud kohe tagasi teise ritta, sest siis oleks ma aeglasemate autode taha lõksu jäänud ja oleks ikka pidanud neist uuesti mööda hakkama sõitma. Ma otsustasin neist kõigist kenasti mööda sõita ja siis esimesse ritta tagasi minna. Sel ajal kui ma siis oma 120 kilomeetrise tunnikiirusega teises reas koperdasin, ilmus ei tea kust mu taha üks auto ja hakkas närviliselt mu taga ühele ja teisele poole end kallutama, sest ilmselgelt olin ma tal jalus, aga kummaltki poolt minust ta mööda ei saanud. Ma oleksin võinud tõsta kiirust 130-ni, et tal jalust minna rekka ette või pidurdada 100ni, et jääda rekka taha. Mina otsustasin oma kiiruses rekkast mööduda. Kui siis minut-kaks minu taga sõitev närvihaige mööda sai (ja sekund hiljem kadus nähtavusest) näitas ta mulle rusikat. Ma ei saa kunagi sellistest juhtidest aru. Minu teada on maksimaalne lubatud kiirus maanteel 110 km/h ja sa ei suuda kaks minutit oma hobu(jõudu)sid hoida, et ühe 120km/h liikuva auto taga “koperdada”.
Samas tundub mulle endale, et laias laastus on liiklus palju viisakamaks muutunud. Reegleid jälgivamaks. Veel umbes 15 aastat tagasi oli popp sõita ilma turvavööta ja politseid nähes see salaja endale peale venitada. Täna ei tuleks selle pealegi, et ilma turvavööd peale panemata liikuma hakkaks.