art

«Niikaua kui ma mäletan, on mul alati olnud ärevus, mida väljendan kunstis. Ilma ärevuse ja vaimse haiguseta oleksin nagu tüürita laev.»

/ Eveliis / 5 Comments

Edvard Munch on üks minu lemmikkunstnikke. Ma ei saa temast kunagi küll ja igal võimalikul hetkel olen ma käinud Oslos Munchi-muuseumis. Isegi Ida olen jõudnud sinna viia, kuigi ta siis vist oli alles 1,5-aastane ning kunsti vist suurt hinnata ei osanud.

Nüüd ehitati Oslosse uus ja uhke Munchi muuseum. Ma teadsin, et see avatakse aasta lõpus, kuid ei olnud näppu peal hoidnud, millal see täpselt avatakse. Tänu sellele, et Tanel Jan juhuslikult samal ajal Oslos oli ja postitas FB-sse oma külastusest pilte, sain ma ka teada, et juba paar päeva avatud. Võib olla me olime kaks esimest eestlast, kes suursugust galeriid külastasid? Igatahes ma oleks ikka väga pahane olnud kui ma need kaks tundi, mis mul hotelli sisseregistreerimiseks aega oli, kusagil niisama aega oleks surnuks löönud. Samal ajal kui Munchi muuseum oli seal samas. Minu kõrval. Ootas minu külastust.

Maja ise on muidugi saanud parasjagu kriitikat ning ega see mulle ka esimese hooga ei meeldinud. Nagu oleks teepiiretest kokku pandud ja meenutab natuke ostukeskust ega sobitu minu meelest ümbritsevaga hästi, aga mina ei ole asjatundja. Välisajakirjanduses on muuseumi nimetatud “pahaendeliseks halliks torniks,mille otsas on sõjaväevaatepost, et fjordil silm peal hoida. Ideaalne pahalase peakontoriks, mis peaaegu koomiliselt kaldub ähvardavalt üle armastatud ooperimaja jäämäe. Võib olla tundus arhitektidele, et Munchi piinatud hingele, kelle vari linnal lasub, on see sobiv konteiner, kuid see ei olnud neil tahtlikult plaanis.”

Eks otsustage ise, mida teie arvate. Kunst on kunstis kunsti näha? Tundub, et veel üks kunstnik on kasti pandud, lihtsalt suursugusemalt kui meie kodumaine.

Selle vastu, et vaated on lummavad, ei saa vist keegi vaielda. Istuda seal ja vaadata, kuidas Oslo on justkui peopeal on tunne, mida peab kogema. Ma ise lootsin Skybaris ühe väikese dringi teha, et kõike seda, mida just olin kogenud ja mida mul ei olnud tol hetkel kellegagi jagada, seedida, aga kahjuks avatakse nii restoran kui baar alles õhtul. Ma kujutan ette neid vaateid pimedas!

Õhtul kui ma Tanel Janiga kokku sain, siis jagasime me teistega muidugi ka oma muuseumikülastuse muljeid. Temale ei meeldinud maja seest, küll aga väljast. Minule ei meeldinud maja väljast, aga interjöör meeldis. Või ütleme siis nii, et ma ei jälginud seda, kuidas maja on ehitatud, kas see meenutas külma ja kõledat lennujaama ja/või ostukeskust ning oli odavalt ehitatud, mind lummas kunst. Mulle meeldis, see, kuidas näitus on erinevatel korrustel üles ehitatud, nii et kõnnid justkui Munchi mõttemaailma aina sügavamale sisse. Selles osas olime me ühte meelt.

Maja osas jäime eriarvamusele. Mulle meenutas maja ikkagi pigem külma kuubikut. Tanel Jan oli maja iga külje pealt tudeerinud ning pean nõustuma, et kui maja vaadata teisest küljest, on see palju huvitavam ja keskkonda sobituvam, kuid kurb tõsiasi on see, et enamik inimesi näeb maja eest poolt ega püüa leida selle sobivamaid nurki. Tanel Jan oli maja enda jaoks selgeks analüüsinud ning kui ma seda samamoodi püüdsin mõista, siis tekkis isegi majale mingi loogika. Korrused justkui sümboliseerivad kunstniku depressiooni ja segadust, oma mullis elamist, aga üleval tekib selgus ja valgus. Lisaks meenutavad maja jooned lpuulõikeid. See mõte mulle meeldis ja tõesti kui maja eemalt vaadata, siis võiks see ju nii olla küll? Arhitektid ise vist on öelnud, et maja kummardab aupaklikult Oslo linnale, mul tekkis aga tunne, et see on hoopis viimase piiri peale aetud inimene -hüppan või ei hüppa. Igatahes kui nüüd veel majast rääkida, siis ma arvan, et maja ei peaks olema selline, mida peaks endale ilusaks/selgeks analüüsima. Sama on meie enda Vabadussambaga. Kas kole klaasist post või aumärk kõigile neile, kes Vabadusristi ei saanud, kuid seisid ühel või teisel moel Eesti vabaduse eest? Kui palju peab teadma tausta, et midagi ilusaks muutuks?

Tanel Jan jättis neljanda korruse kogemata viimaseks ja soovitas seda ka mul teha, et siis on kunstielamus neist kõige kuulsamatest maalidest suurem. Ma usaldasin tema soovitust. Tasus ära. Muidugi käisin ma muuseumi läbi liialt kiirustades. Poolteist tundi ei ole selles muuseumis absoluutselt mitte mingi aeg. Kui tahta ikkagi süveneda ja nautida ning uskuge mind – te tahate. Sellest ei piisa kui hüpata läbi vaid neljandalt korruselt, vaadata ära “Karje”, sest seda näeb ju niisamagi igal pool – t-särkidel, õhupallidel, kottidel. Mitte et see ei oleks fantastiline maal. On! On, fantastiline maal. Kuid Munch on ka nii palju enamat.

Minu enda lemmik on “Elutants”. Lihtne ja igaühele arusaadav, nii kõnekas ja mõtlemapanev. Millises faasis mina oma eluga olen? Noorus ja ootused, vanadus ja pettumused, tegemata jäänud asjad ja teod, kahetsused. Me Tanel Janiga vestlesime järgmisel päeval lennukit oodates (mhm, me sattusime ka samale lennule ja lisaks oli samal lennul ka üks meie sõber, keda me Eestis pea üldse ei näe, aina lubab külla tulla, aga ei jõua) sel teemal pikemalt. Mitte Edvard Munchi “Elutantsust”, vaid elu tantsust üldisemalt. Kes valib turvalise elu, kes teeb teoks oma unistused, kes on kade teiste unistuste peale, kes kuidas ja milliseks oma elu elab. Väga huvitavad vestlused.

“Haige laps” on minu teine lemmik. Mul on lemmikuid ka tema vähem tuntud maalide seas, aga see maal annab minu jaoks aimu, kust tema äng ja depressioon alguse sai. Pildil on kujutatud kunstniku õde ja see annab edasi väga selgelt tema isiklikku valu ja läbielamist. Seda on võimatu mitte näha. Jah, Munch on sünge ja melanhoolne ja täis valu. Võimalik, et ma olen samasugune, sest miski temas paelub mind. Võib olla on see oskus oma valu sellisel moel väljendada. Oskus väljendada oma ärevust. Et mitte olla tüürita laev. Omamoodi oskus elada valu ja ärevusega – «Niikaua kui ma mäletan, on mul alati olnud ärevus, mida väljendan kunstis. Ilma ärevuse ja vaimse haiguseta oleksin nagu tüürita laev.»

Mulle meeldib Edvard Munch. Punkt. Ma tahan sinna muuseumi juba tagasi. Turistina. Nii et mul on aega.

Ja teate kui kõht kunsti täis, siis isegi enam ei häiri maja. Sest vahet pole, milline vorm. Sisu on selles majas rohkem kui te oskate ette kujutada. Isegi kui ta tänu treppidele meenutab lennujaama või ostukeskust.

“Every child is an artist. The problem is how to remain an artist once we grow up.” (P. Picasso)

/ Eveliis / Leave a comment

Nagu bipolaarne häire. Kohutavalt koledatelt ja depressiivsetelt mõtetelt (need koerad!) ilusatele. Elu. Mina.

Käisin  Eesti Kunstiakadeemia avatud akadeemias. Uudistamas. Et mida nad seal teevad. Saate aru, astud uksest sisse ja põmm! kunst kargab kohe näkku. Plakatid seintel. Üksikud toolid koridoris. Kunst. Igal pool. Täiega.

Ma olen alati mõelnud, et mis saatuse nöök see on, et ma armastan kunsti, pea igal viisil, aga ei oska näiteks joonistada ega käsitööd. Tahaks, aga ei oska. Koer näeb välja nagu maja. Heegeldatud lilled nagu Dali unenäost. Oh well, elan üle. Igas asjas ei saagi andekas olla. Nali. Saab küll. Aga mitte mina.

Aga tegelikult ei tahtnudki ma oma kurvast saatusest ja andetusest rääkida, vaid sellest kui palju lahedaid kursusi ja täiendõppeid avatud akadeemias pakutakse. 2018 suveakadeemiasse registreerimine on küll lõppenud (paar kursust on siiski  veel avatud), kuid lihtsalt kõrva taha panemiseks vaadake kui ägedaid asju saab õppida.

Ja Lasteakadeemia. Püha jeesus noh, ma suren kui äge! Kahju, et Ida juba üheksa-aastane ei ole. Ilmastiku joonistamine, moeillustratsiooni töötuba, disaini töötuba, loomaaia loomad paberil ja savis – kui äge see on! *surun pöidlad pihku, et Idast tuleks “diip kunstiinimene” nagu ema (hahh, kui lame nimi see ikka oli blogile!)

Lõpetuseks fototöötuba Narvas. Ma tahaks täiega minna! Kui ma oskaks natukenegi pildistada. Aga samas, kas koolitused polegi selleks, et õppida? Pealegi ma võin pea panti panna, et see on hullult hea koolitus. Kui üks juhendajatest on Terje Atonen (minu üks kõige kõigem lemmikum fotograaf! kes tegi ka meie pulmafotod), siis sealt ei saa midagi kehva tulla. Õnneks langeb mu dilemma üldse ära, sest mu vintage kaamera suri ilmselt limonaadisurma. Viisin küll diagnostikasse, aga mu sisetunne ütleb, et ega sealt head nahka ei tule. Mida ma ma ilma kaamerata tegema hakkan? Kuidas ma edasi elan?

Aga see selleks. Isiklik traagika. Kui teile kunst meeldib, siis hoidke end nende tegemistega kursis.

Informatsiooni avatud akadeemia tegevustest saab AA Facebooki,   Instagrami      või Youtube’i lehelt. Kui soovite infot avatud akadeemia kursuste kohta, saatke kiri aadressile: eka.koolitused+subscribe@artun.ee ja olete automaatselt liidetud  huviliste listiga.

//

About Open Academy

The Open Academy is founded in 1997, has 20 years of experience in continuing education. And every year more than 500 learners take part in our courses.

Academy offers a variety of learning opportunities for lifelong learning:

  • continuing education, including vocational training and retraining;
  • preparatory courses (called pre-academy – eelakadeemia);
  • summer and winter academy;
  • international summer academy;
  • children’s academy (lasteakadeemia);
  • internal training and development programs;
  • various projects.

Estonian Academy of Arts is the partner to the the Estonian Unemployment Insurance Fund (Eesti Töötukassa).

If you have an idea or suggestion for continuing education, please use the form. Use this form if you have an idea for a new course or are interested in teaching a Continuing Education course.

Most of our courses are in Estonian. See the training calendar HERE.

Information about the activities of the Open Academy see our Facebook, Instagram, Twitter or Youtube page.

Diibid kunstiinimesed. Mitte wannabed. /Real deep people. Not wananbes like me.

/ Eveliis / Leave a comment

pippi6.jpg

Ei saa ma end pidada tegelikult mingiks “diibiks kunstiinimeseks”, kuid mulle tõesti meeldib maalikunst, üks minu vaieldamatuid lemmikuid on Norra kunstnik Jakob Weidemann. Maihaugenis asuvas Jakob Weidemanni toas võin ma päris pikalt aega veeta. See mõjub kuidagi nii rahustavalt. Nagu kõik Weidemanni maalid mulle tegelikult mõjuvad. Paljud on öelnud, et see on midagi sellist, mida laps ka oskaks joonistada, aga inimesed, kes nii ütlevad, ei tea lihtsalt kunstist mitte midagi. Tema maalides on oluline osa valgusel ja looduse “häälel”.  Ta ise on oma maalide kohta öelnud nii: “Light is a conscious part of my philosophy, my answer to life. I seek the light and the quiet voice which are special to nature, precisely because of the chaos the world is in today. I bring light to bear on all the forces I dislike.” 

Kuidas ma Weidemanni armusin? 1997.aastal sattusin ma vahetusõpilasena peredesse, kus kunst, kunstiajalugu ja kultuur oli väga hinnatud. Esimene perekond olid kunstikollektsionäärid, kelle kodu seinad olid kaunistatud ikooniliste Norra kunsnike töödega (Lars Jordest Jakob Weidemannini) ja teise perekonna parimate sõprade hulka kuulusid nii Jakob Weidemann kui näiteks kirjanikepaar Brit ja Oddvard Rakeng, kes samuti Weidemanniga “sina peal” olid (LINK). Nii tuligi mu ellu Weidemann.

Seos minu, Weidemanni ja Briti ning Oddvardiga?

Samaaegselt tulid mu ellu ka Brit ja Oddvard. 20 aastat tagasi kohtusin ma nendega esimest korda, kuid kontakti oleme me hoidnud kogu aeg. Nemad on aidanud mul teha üllatusvisiite nii Kari kui Knuti (üks minu Norra perekond) juubelitele, kui lihtsalt hoidnud mind kursis kõige põnevaga, mis Lillehammeri kunsti- ja kultuurimaailmas toimub.

IMG_3761.JPG

Nagu te aru saate, siis on tegu minust natukene vanemate inimestega, kuid mul on nii suur au ja rõõm neid oma sõpradeks kutsuda. Nad elasid tillukeses tikutoosimajakeses Lillehammeri keskkooli kõrval ja mina ja Faylyn jooksime aegajalt ikka nende juurest läbi, et nendega lobiseda. Juba 16-aastasena tundusid nad mulle nii inspireerivad  ja huvitavad, teistsugused. DIIBID KUNSTIINIMESED (erinevalt wannabe’dest). Kui ma paar aastat peale vahetusõpilase aastat Lillehammerisse kunstiajalugu tulin õppima, veetsin ma nii mõnegi reede nendel külas, kuulates nende põnevaid lugusid, mõnikord ka veiniklaasi taga. Veider, kuidas vanusevahest hoolimata oleme me alati klappinud. Umbes neli-viis inimest kutsub mind Norras “Lisa”, Brit ja Oddvard on nende hulgas.

IMG_3767.JPG

(Britt) Ida oli tädi Briti punupatsidest eile nii vaimustuses – selgitades mulle, et tädi nimi ei ole Brit, vaid see peab olema Pipi – et täna nõudis ta ka pipipatse. Millegi pärast peavad aga tema pipipatsid olema just sellised. Hobusesabad.

IMG_3778.JPG

Vahetusõpilaseks olemine on MULLE igatahes nii palju andnud. Lisaks teadmistele, keelele ja laiemale silmaringile ka uskumatult värvikaid sõpru ja tuttavaid.

//I have always called myself a “deep artistic person” (or actually my sister gave me this name when we were arguing once), but in reality I am not deep or artistic at all, I just like art. One of my favorite painters is a Norwegian painter Jakob Weidemann. I fell in love with his works in 1997 when I came to Norway as an exchange student. I was lucky to get hostfamilies who were really into art, art history, cultural history. Britt and Arne were art collectors (walls covered with paintings from Lars Jorde to Jaokob Weidemann) and the second family, county gouvernor and his lovely wife, was close friends to Jakob Weidemann. I got a real personal relation (without actually meeting the painter himself) to this painter. This is how he entered my life. 

Thanks to the second family also two wonderful authors – Brit and Oddvard Rakeng – entered my life. As you can see they are a bit older than I am, but I am so blessed and honoured to be able to call them my friends. What’s the connection to Weidemann, them and me? They were also close friends to him, Oddvard as a journalist had followed the painter through 30 years and we often had discussion about him. I used to love visiting their tiny house, have a glass of wine and hear their stories. It is almost funny how despite the age difference I have always felt very connected to them, on the same wave length or so. They have always been so inspiring, different, colourful and artistic. Real deep artistic persons. 

Yesterday we had coffee together and seems they were inspiring to Ida as well. (Britt) Ida was facinated by Brit’s  Pippi-braids (and refused to believe that she  is called Brit, not Pippi) and insisted on having Pippi-braids as well this morning. Although in reality her Pippi-braids have to look like ponytales. She wanted to be like  Pippi-Brit today. 

Being an exchange student has given me so much, not just the language skill(s) and wider eyesight, but also the most interesting friends.