Mina ei tea, kes meist nüüd peast rumal, aga keegi meist on ja mulle tegelikult ei meeldi, kuidas eile jäi mulle mulje nagu see oleksin mina. Ma ei ole sellega nõus, sest igasugu arstid ja rohud ja emod ja kiirabid ja haiglasse sattumised on minu jaoks täiesti uus kogemus. Veel aasta aega tagasi ei olnud mul õrna aimugi, mida need vererõhu numbrid näitavad ja kui te oleks mulle öelnud, et 180/119 on ikka päris kõrge, siis ma oleks vaid õlgu kehitanud ja öelnud, et nojah siis.
Täna tean ma isegi oma rohtude nimesid ja mul on meeles neid võtta nii nagu ette nähtud, lisaks tean ma, et kodade laperdus ei olegi midagi sellist, mis vanaema ise välja mõtles kui oma tervist meile kirjeldas, vaid see ongi täiesti adekvaatne meditsiiniline termin ja ma isegi saan oma epikriisist aru kui seal on kirjas, et “patsient hospitaliseeriti rütmihäire kupeerimise järgselt tekkinudrindkerevalude tõttu”. Ühesõnaga ma tunnen, et viimase poole aasta jooksul olen ma päris palju targemaks saanud, aga eile kui arst mulle otsa vaatas ja küsis, et miks te siia tulite, tundsin ma end küll rumalana ning ei osanudki sellele väga vastata.