Arenguvestlus

Koolis oli esimene arenguvestlus. Miks sügisel kui kool alles justkui alanud on ja mitte kevadel? Mulle selline süsteem meeldib. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on kool ja kõik sellega seonduv mulle uus. Jah, ma olen ise koolis käinud, aga vähe sellest et ajad ja vahendid on muutunud, ei ole ma kunagi koolilapse vanem ise olnud. Teiseks saan ma nii teada, kuidas laps on kooli sisse elanud ja mis on asjad, millele mina saan/pean tähelepanu pöörama ning millega mina ja laps arvame, et õpetaja saab aidata. Mitte nii, et saan aasta lõpus teada, et vot seda ja teist ja kolmandat oleks võinud arendada. Kolmandaks ka see, et õpetaja on ikkagi uus inimene ning hea on omavahel tuttavaks saada rohkem ikka aasta alguses. Ma arvan, et ka õpetajal. Mina õpetajana tahaksin teada, millised on mu laste vanemad, eks see annab ka palju taustinfot juurde.

Ühesõnaga arenguvestlusele ma siis läksin täna. Mul ei olnud kahtlust, et Ida on energiline, tragi, tubli tüdruk, kes saab hästi hakkama. Kui ta tahab. Kui ta ei keskendu, siis ta ei kuula, ei süvene, ei saa aru. Ei midagi uut. Nii nagu kodus ja igal pool. Ida haarab kõike linnulennult ning on nutikas, aga ta on kärsitu. Tahab olla kiire ja esimene, nii et siis tulevad sisse hooletusvead. Ma näen seda kodus temaga õppides ja ma loen sama e-koolist. See ei kehti vaid õppimise puhul. Ida on tulesäde. Tuulepea. On see siis hea või halb, võta sa kinni. Ilmselt mõlemat omamoodi. On see geenidest? Osaliselt kindlasti. Käsi südamel, kogu algkooli olin ma tõeline viieline – kui mulle midagi meeldis teha, siis õppida. Õppida meeldis mulle hiljem ka, aga igasugu segavaid faktoreid hakkas tekkima ja nii olen ka mina olnud klassis “sädistaja” nii nagu õpetaja Idat kirjeldas. Sellest ka juba mõned märkused Ida e-päevikus. Näiteks et Idat ei saa panna kellegagi kokku istuma, sest ta kukub lobisema. Märkusi, tõsi, ei ole mul kunagi olnud, küll on mul põhikoolis olnud paari veerandi käitumishinne “mitterahuldav”, sest ma hakkasin õpetajatele vastu. Seega ma tean, et käbi kännust kaugele ei kuku.

Tänu sellele “sädistavale” iseloomule eks neid murekohti minu jaoks muidugi on, nagu ma olen öelnud, siis ma olen pigem karm vanem, aga leida üles see piir liiga karmi ja jõu-ma-tahan-su-parim-sõbranna-olla-vanema vahel on keeruline. Minu jaoks. Võib olla kõik teised on vanemateks sündinud ja oskavad kõike kohe õigesti teha. Mina ei oska, aga ma püüan ja mul oli väga hea meel, et ka õpetaja mõistis, millest ma räägin. Ei midagi traagilist, aga näiteks see, et kui Idale midagi ei meeldi, kui ta ei saa oma tahtmist, siis ta kõnnib jalgu trampides minema. Õnneks on Ida hakanud aina rohkem aru saama, et iga kord ei saa minema jalutada, vaid peabki lõpuni kuulama. Isegi siis kui ei meeldi. Seda ma nägin eile rahateema pealt. Ta juba on võimeline ära kuulama epistli ning ei võta kõike (rõhk sõnal “kõike”) isiklikult. Ma olen ka kõike seda teinud, ma näen oma väikest peegelpilti. Aga auahnust on temas seitsesada korda rohkem kui minus, soovi olla esimene. See on üks asi, mida minus ei ole. Ma pean silmas igasugu võistlusi – mind ei huvita, kas ma olen esimene või sajas. Kuigi, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis spordis ma tahtsin kooli ajal ikka parim olla ja läksin närvi küll kui pinginaaber pikka maad kiiremini jooksis. Samas ma viskasin palli temast kaugemale. Vist. On ju nii, Pips?

Kokkuvõttes saab vist öelda, et kool on meile kõigile olnud uusi väljakutseid pakkuv. Idale, et aru saada, et ta on sisenenud uude maailma, kus on teised reeglid. Meile, et panna paika logistika ja saada täpselt aru, mida ja kui palju kodus peame temaga õppima, millele tähelepanu pöörama, mida lubama ja mida mitte. Eks need väljakutsed jätkuvad, aga nüüd kui esimene arenguvestlus peetud tunnen ma end palju kindlamana. Kindlamana koolilapse vanemana.

Mäletate ma ei olnud kindel, kas Ida panna siia kooli, kus ta käib, sest ta tahtis, või sinna kuhu mina tahtsin? Ma olen siiani olnud kahevahel oma otsuse õigsuses lasta Idal kool valida. Täna sain ma kuidagi hingerahu, et see on hea valik. Palju on kinni õpetajas ja see õpetaja mulle meeldib. Idale muidugi ka, aga mulle meeldib, et õpetaja ei ole selline (vabandage väljenduse eest) kuivik, kes järgib mingeid iganenud traditsioone ja harjumusi (nagu mul kartus oli Eesti koolisüsteemi kohta), vaid ta kombineerib õppeaineid ja looduses, vabas õhus liikumist. See on mulle väga oluline ja ma hindan seda väga. Tundub selline õpetaja, kes saab aru, kuidas lapsed panna kooli armastama ka hiljem, panna neid loogiliselt mõtlema, iseseisvalt ja rühmas töötama, tegema koostööd kõikidega, mitte vaid oma sõbrannaga. Ja riietus- ning käitumiskultuuris kattusid meie mõtted. Kui ikka aina rohkem inimesi kipub dressis minema teatrisse, siis võib olla soliidse koolivormi nõue ning etiketi õpetamine juba algklassides aitab neist “ikkagi inimesed” kasvatada. Ei, ma ei arva, et koolivorm tapab isikupära ja individuaalsust, mida ma koolitöös hindan. See õpetab vaid etiketti. Ja nagu ma selle siia kirja panin, kujutasin ma vaimusilmas ette neid 6-7.klassi Idaga vaidlusi selle üle, mida sobib selga panna ja mida mitte.

Võib olla ma olen naiivne, eriti kuna just eelmise postituse lõpus ma kirjutasin kui lihtne on end tunda vanemana läbikukkujana, aga tänu tänasele arenguvestlusele tundub mulle, et ega me ikka väga pange ei ole ka pannud Ida õpetamisega. Lihtsalt oleme ta ära hellitanud ning peame natukene suunama veel. Süda on tal igatahes õiges kohas. Õrnake, aga õiges kohas. Kui koostööd õpetaja ja kooliga jätkata niimoodi, siis saame need väikesed sädistamised ja eputamised ka kontrolli alla. Seda küll ei tahaks, et need süveneks.

Ärge tegelege oma lapsega nii palju!

Mul on üks tuttav, kelle Facebooki vaadates ma olen alati imetlenud seda, kuidas ta töö kõrvalt jõuab lapsega nii palju käia ja tegeleda. Küll nad on kohvikus, teatris, pargis jalutamas, mere ääres. No ühesõnaga tundub üks hästi vahva ema olema, kes oma lapsele õiget lapsepõlve oskab pakkuda.

Paar päeva tagasi kirjutas ta mulle, et mind hoiatada, et ma Idaga nii palju ei tegeleks ja ringi ei käiks, sest tema oli käinud lapse arenguvestlusel, kus talle soovitati, et ta lapsega vähem ringi käiks ja tegeleks. Kuna talle on minu Facebooki ja blogi järgi jäänud mulje, et meie käime Idaga veelgi rohkem, siis ta soovitas meil ka tagasi tõmmata, et samasuguseid arenguvestlusi läbi ei peaks tegema. Tema soovitus oli muidugi nali, arenguvestlusel õpetaja öeldu mitte. Ma olen igasugu asju kuulnud, kuid seda, et lapsega peaks vähem tegelema, kuulen ma esimest korda. Mina, loll, vedasin ka Ida alles hiljuti V Spaasse.

IMG_8154.JPG

Põhjus, miks lapsega vähem tegelema peaks, oli see, et kui liiga palju käia, siis see muutub lapse jaoks tavaliseks ja laps ei oska sellest rõõmu tunda. Lisaks tunnevad teised end halvasti, sest kõigil võib olla pole võimalusi. Olen selle viimase osaga nõus, et kõigil tõesti pole võimalust koolivaheajal soojale maale sõita, aga ega siis sellepärast ei saa ära keelata teistel reisimist. Kui laps, kes palju reisib, teiste ees uhkustama hakkab või teisi alavääristama sellise võimaluse puudumise tõttu, siis tuleb lihtsalt lapsele selgeks teha, miks see ilus ei ole. Minul on siiralt hea meel, et mul on võimalus Idaga koos Rootsi ja Norra vahet reisida, see avardab ikka nii palju silmaringi kui natukene ka on võimalust Eestist väljapoole vaadata.

IMG_4719.JPG

Samamoodi oleks mul pigem hea meel kui kohvikus käimine saakski lapse jaoks tavaliseks. Selles mõttes, et ta õpiks, kuidas kohvikus ja restoranis käituda. Kuidas ta muidu õpib? Noa ja kahvliga söömise õpetan ma muidugi ka ise kodus ära, kuid kohvikutes käies õpib laps hoopis rohkem. Ma tean ka koole, kus käidigi terve klassiga mingi aja tagant koos restoranides, et lapsed õpiksid etiketti. Minu meelest kiiduväärt mõte, mida tuleks rohkem teha. On ju nii, et lasteaedades ja koolides kogutakse pidevalt mingit raha, sama hästi võiks siis koguda raha, et kõik koos saakski  kohvikus käia. Et oleks võimalus ka nendel lastel, kes muidu võib olla kohvikus ei käikski.

img_8370

Igatahes on see naeruväärt soovitus, et lapsega väheme tegeleda. Mu meelest pigem ikka peaks nende vanemate, kes oma lastega kusagil ei käi, tähelepanu sellele pöörama, et nad just rohkem käiks. Ka tasuta tegevusi on päris palju, kasvõi Kadriorus või mere ääres jalutamine. Aga lapsed ei oska ju käituda, olen ma kuulnud ettekäänet, ma ei saa temaga restorani minna. Aga kuidas need lapsed siis õppima peavad? Kui nad kodust väljas ei käi, siis nad ju ei õpigi?  Ei saa trenni minna, sest laps on veel liiga väike? Ega siis ei peagi kohe trenni minema, aga koos ujulasse ikka? Mina ei armasta väga ujumist, kuid nähes, kui väga Ida basseinis hullas, siis ma lihtsalt pean temaga rohkem ujumas käima hakkama. Ujumistrenni veel ei pane, kuid mine tea, mis edasi. Võib olla on meie peres uus Melissa kasvamas.

img_2071

Kui ma panin üles pildid Ida 3. sünnipäeva tähistamisest Kõue mõisas, kirjutasid mõned käod, et näed, paned printsessikleidi selga küll, aga ikka ei oska käituda ja jääb maaplikaks ning poeb laua alla mängima. Mina ei suuda aru saada, mis selles halba on? Kolmeaastased lapsed võivadki natuke ringi joosta ja ka laua all mängida. Kui on vaja, lähen ise ka sinna laua alla mängima ja jooksen lapsega koos ringi.

img_5062

Lapsed vajavadki rohkem tegelemist. Konkreetselt tegelemist. Mitte vaid asju ja nutitelefonis passimist. Alles mulle jäi ka silma üks vahva artikkel, mida tasub lugeda (link).