Vaatame “Eesti laulu” kordust. Kui päris täpne olla, siis isegi teist korda vaatame kordust. Me ei mäletagi, millal mul on võiduloo üle nii hea meel olnud. Laul meeldib, laulja meeldib ja see võidukõne. Kurat, nii siiras ja soe ja ehe! Fantastiline, millised emotsioonid. Ma üldiselt ei ole selline, kel liigutusepisarad silma tulevad telekat vaadates, aga seekord tulid. Marekil tulid ka. Kui vaatasime “Hommikut Anuga”, siis tulid ka pisarad silma.

Võit läks nii õigesse kohta. Hoiame pöialt ja loodame, et tal läheb hästi. Muidugi oli Minimal Wind ka ääretult tore üllataja, ma ise ei pannud neid poolfinaalis tähelegi, alles nüüd finaalis vaatasin, et tõesti väga lahe lugu. Selline chill ja välismaine.