accomodation

See ei ole üldsegi mitte lihtne – õppida laisklema.

/ Eveliis / 6 Comments

Kas te mäletate neid aegu, kui me Idaga lihtsalt autosse istusime ja kuhugi sõitsime? Sihtpunkt oli küll paigas, aga alati oli olemas võimalus, et sihtpunkti jõudmine ei lähe kõige loogilisemat ja otsemat teed, sest elu peab ju seiklus olema. Ja seiklust on meil üksjagu olnud. Küll aga on sellest spontaansest reisimisest päris pikk paus olnud. Lausa liiga pikk. Ma ei ole kunagi reisimisest nii palju puudust tundnud kui hetkel. Me pole Norras kaks aastat käinud. Kaks! Ja kõik meie muud reisiplaanid on peapeale pööratud. Õnneks ei ole aga Eesti päris lukku keeratud ja ma hakkasin veebruaris otsima mõnd ägedat kohta, kuhu väikeseks puhkuseks minna. Guugeldades jõudsin ma Tormasse. Torma puhkemaja ja glämpinguni. Minna nö telkima keset talve tundus täitsa hull mõte ja hullud mõtted mulle meeldivad. Panime plaani paika, et sellest saab meie järgmise roadtrip´i sihtpunkt.

Talvest sai ootamatult kevad. Et mitte oma minipuhkust rohkem edasi lükata panime me kuupäevad paika, pakkisime oma kodinad kokku, sealhulgas ka beebikoera (jah, ma enne siiski küsisin, kas koerad on lubatud ja näitasin, milline meie “beebi” välja näeb, ses mõttes, et olla kindel, et kas nii suurt telki ikka on) ja panime Toivoga Jõgevamaale ajama. Kes on Toivo? Minu auto. On küll ameerika päritolu, aga selline Eesti mehe hingega – roostes ja väsinud, aga teeb oma töö ära kui vaja. Ja mul oli tema abi vaja! Kohe. Ma ei mallanud oodata, kuniks ka Marek saaks kaasa tulla ja me saaksime minna tema autoga. Ma tahtsin seda puhkuse tunnet kohe. Ida oli minuga samas tiimis.

Mida ma teadsin varem Tormast? Puhkpilliorkestrit. Kas ma teadsin, et seal on mõis olnud? Ei. Kas ma teadsin, kus Torma täpselt asub? Ei. Kas ma otsustasin sinna sõita gps-ita? Jah! Sest elu on seiklus. Õnneks viimasel hetkel otsustasin siiski Waze´i abi kasutada, sest otseloomulikult olin ma sõitmas vales suunas ja oleksin Torma asemel lõpetanud Tartus. Okei, päris nii hullusti ka poleks läinud, aga tõepoolest – ma ei teadnud tegelikult, kus Torma asub. Nüüd tean, tee on selge ja võib mürki võtta, et sinna lähen ma tagasi!

Ma armastan selliseid veidike teistmoodi ööbimiskogemusi. Te ju teate, kuidas ma reisidel püüan alati leida ööbimiskohta, mis ei ole tavapärane Scandic või Radisson. Mitte et neil viimastel poleks ka oma plusse ja võlusid ning kohati on need ka parimad valikud, kuid nii palju kui võimalik, meeldib mulle kogeda midagi veidike teistsugust. Midagi sellist, millest jääb emotsioon, mis ei taha meelest minna ja kutsub tagasi. Torma glämpingust just selline emotsioon jäi. Kui ma püüaks seda emotsiooni millegagi võrrelda, siis see oli umbes samasugune vau-efekt kui ma esimene kord sattusin Varnjasse. Justkui piltide järgi ja guugeldades tead, kuhu lähed ja mis sind ees ootab, kuid kohale jõudes saad aru, et pildid ei anna edasi pooltki seda emotsiooni, mida kogeda koha peal.

Telgi elutoas (kas pole veider lause, mida öelda) ahju kütta oli omamoodi teraapiline kogemus. Mina ja ahjukütmine ei ole just sellised sõnad, mida võiks tihti ühes lauses leida. Mul on sellisteks asjadeks Marek. Ida arvas sama, et niikuinii ma ei saa hakkama, mul tekkis kohe hasart ja jonn näidata, et ma olen ema ja tugev Eesti naine suure algustähega. Kui on vaja kütan sauna nagu Ita Ever, kui on vaja kütan telki. Kütsingi. Ise sain hakkama. (Ida ei pea ju teadma, et ma siiski pidin Marekie helistama ja küsima, kas selleks, et siiber oleks lahti, tuleb “julla” keerata üles või külje peale).

Mult küsiti hästi palju, kas tõesti külm ei olnud telgis magada. Kui ma nüüd üdini aus olen, siis kell viis ärgates tundsin ma, et mu ninaotsal on külm. See oli jällegi selline mõnus tunne, et teki all oli nii soe, aga ninaots ütles, et teki alt välja tulles on külm. Oligi. Aga miks? Sest vaid Eveliis suudab magama minnes unustada lahti telgi ukse ja loomulikult unustas kinni keerata ahju. See viimane ei üllata kedagi. See on klassikaline mina.

Kui ka see kõik arvesse võtta, siis magada meil külm ei olnud, uni oli magus ja sügav. Ainus “miinus” oli see, et ma ei tahtnudki magada. Ma ei tahtnud magama jääda, sest küünlavalguses ja tule praksudes kuulata looduse hääli ning mõelda vaid omi mõtteid, on midagi, mida iga inimene peaks tegema. Laisklema ja süvenema. Fred Jüssi on öelnud: “Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne – õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust.” Torma glämping on parim koht laisklemise õppmiseks. Ja, jah, ma ütlen seda, kuigi ärkasin järgmisel hommikul enne päikesetõusu. Mina, kes ma ei armasta hommikuid ega hommikuinimesi. Selliste hommikute ja kogemuste pärast olen ma isegi nõus vara ärkama. Kui te olete minu tüüpi, siis tehke proovi. Te tänate mind hiljem. Õhtust saab öö, ööst varahommik. Kuupaiste ja vaikus asendub linnulaulu ja päikesetõusu ning veidike hiljem hommikusöögiga. Kui juba söökidest ka rääkida, siia ärge unustage maitsta nende pelmeene. Need ei ole suvalised praetud pelmeenid, need on parimad pelmeenid, mida te oma elus maitsnud olete. Te ei usu minu sõnu? Uskuge siis Ida sõnu. Ida, kes ei söö midagi, ütles, et palun anna mulle veel, need on nii head. Ida juba niisama selliseid komplimente ei loobi.

Minipuhkust nautisin nii mina kui Ida kui beebikoer. Samal ajal kui Ida jäneseid toitis ja igal muul moel endale tegevust leidis, käis beebikoer igal võimalikul hetkel tiigis partidega juttu ajamas. Iga jumala kord kui ma olin ta kuivaks ja peaaegu puhtaks saanud, otsustas ta jälle tiiki hüpata. Või kraavi. Kraavi, mis on täis muda. Me olime teel kopraradasid avastama kui Dexter otsustas nii ennast kui mind mudavanniga kosutada. Nii meil koprarajad avastamata jäidki, aga vaid seekord, järgmine kord ei kavatse ma ära minna enne kui saan ka natuke pikemalt matkata. Ma kas varustan end kileriietega, et Dexteri eest end kaitsta või tulen Dexterita. Samas ilma Dexterita oleks see reis poole igavam olnud. Mulle nii meeldib, et lemmikloomad olid ka oodatud. Mis sellest, et meid ootab nüüd ka keemilise puhastuse arve, sest beebikoer otsustas peale mudavanni end ära kuivatada just valgel põrandavaibal. Eks koeraga reisides peabki arvestama sellega, et tema tegude eest tuleb ka vastutada + ta järgi ka ära koristada.

Kuidas ma selle minipuhkuse kokku võtaksin? Jätkuvalt Fred Jüssi sõnadega. Midagi ei ole teha kui endal jääb selle kogemuse jaoks sõnadest puudu ja ilmselt te mõistate, miks ma nii palju Fred Jüssist siin ja eelmises postituses räägin kui te olete Tormas ise ära käinud. Kui te pole Fred Jüssi filmi näinud, siis mu üks soovitus on see film kas enne glämpingusse minekut ära vaadata või siis vaadata seda just seal. Siis te mõistate nende sõnade sügavust:

“See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.”

Kolm ühes: naistepäev, õhtusöök, sünnipäev//Adult mode off and childish mode on!

/ Eveliis / 4 Comments

Ma ei tea isegi enam mitu aastat järjest me sõbrannadega iga kuu kokku saame, et koos midagi toredat teha. Viis-kuus aastat? Vahet ei olegi, see on lihtsalt selline tore traditsioon. Veebruaris oli minu kord sõbrannasid võõrustada või kuhugi välja kutsuda, aga mul ei olnud selleks aega. Kokku saime me alles sel laupäeval ehk juba otsapidi märtsis. Naistepäeva eel tekkis mul mõte, et miks mitte korraldada üks mõnus tüdrukute õhtu. Aga kus? Tartus ei ole mul sõbrannasid kuhugi kutsuda ja Ussipessa tundus nii igav.

Minu valikuks sai hotell London Tartu kesklinnas. Valik sai tehtud asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, Ülikool ja Toomemägi  ning  ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa  lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka mitu aastat Eesti  parimate restoranide hulka kuulub. Hotell Londoniga on mul üldse eriline suhe. See oli üks esimesi hotelle, mida ma hotelle arvustades külastasin, mulle läks tookordne vastuvõtt nii südamesse, et olin natuke pahane, et mul pole põhjust Tartus rohkem hotellis ööbida. Elu tegi aga muudatused ja nii on mul aastate jooksul tulnud päris palju Tartus hotellides ööbida. Üheks minu valikuks on tihti olnud eelpooltoodud põhjustel just hotell London.

Te ju teate, et ma olen tegelikult Tartu tüdruk? Kui mulle nooremana ei sümpatiseerinud Tartu unisus, siis nüüd olen ma seda aina rohkem hindama hakanud. Laupäeval oli väljas imeilus päikeseline ilm ja enne sõbrannade saabumist oli ainuõige teha linna peal üks väikene jalutuskäik. Ma jalutasin üles Toomemäele, kõndisin Ingli- ja Kuradisillal, möödusin Tähetornist, Püssirohukeldrist, toomkiriku varemetest, Kristjan Jaagust, Musumäest ja meenutasin. Nagu vanainimene. Toomemäel on palju käidud – hea tujuga, paha tujuga, ajaviitmiseks, romantikaks jalutamas, enne klubisse minekut napsutamiseks (ikkagi vaene üliõpilane ka oldud) ja ühest loengust teise üle Toomemäe joostud. Toomemägi on minu arvates üldse üks kaunemaid paiku.

IMG_5619.JPG

Kui külm põski ja nälg kõhtu näpistama hakkas, oli aeg tagasi tuppa suunduda. Polpost olin ma endale tellinud mõnusa baklažaaniroa ja klaasi tummist punast veini, viskasin end muretult diivanile ja nautisin “Tuulepealse maa” kordust. Kodune tunne oli. Mõnus ja hubane. Kardinate vahelt piilus tuppa soe päike, laudadel olid värsked tulbid ja appi kui klišeeilikult see kõlab, aga mu südamesse tungis kevad. Ma tundsin, et kevad ei ole enam kaugel.

IMG_5690.JPGIMG_5677IMG_5624

Muide, kui te olete ka naistepäevausku nagu mina ja mõtlete, kuidas seda tähistada või milliseid vihjeid mehele anda, siis ma soovitan teil vaadata Londoni ja Polpo poole. Isegi kui te ei plaani seal ööbida, siis naistepäeva ajal on neil mitmeid häid pakkumisi. Kui teile meeldib šampanja, siis need pakkumised on teile. Mul on mõned lemmikšampanjad – Charles Heidsiecki pakkumistes ei olnud, aga Ruinart ja Veuve Cliquot ootavad teid Polpos igatahes. Ja kui sellest veel väheks jääb, siis 10.03 on Uku (ikka Suviste, muidugi) teid seal ootamas. Mmmmm….šampus. Mis teie siis arvasite?Uku Suviste peale mõmisemiseks olen ma liiga vana ja liiga abielus ja liiga ülekaaluline.

IMG_5662IMG_5658

Sõbrannasid oodates panin sauna ka sooja. Võib olla isegi mitte selle pärast, et mul kodus seda luksust ei ole või et külm natuke ikka näpistama hakkas, vaid sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib hotellitoas end mugavasse hommikumantlisse kerida. Ma oleks seda kohe teinud, aga viisakas oli sõbrannad ikka ära oodata korralikes riietes.

Ma ei olnud sõbrannadega nii ammu kohtunud, et üks neist oli vahepeal lausa lapse saanud. Okei, nali, ma muidugi teadsin, et ta lapse sai, ent tillukest Adeelet nägin ma siiski esimest korda. Kui presidendi vastuvõtule ehk vastsündinuga minna ei sobiks, siis tüdrukute õhtusööki ei saa üks pisike printsess küll kuidagi segada.

Kuna te viimati sõbrannadega midagi koos tegite? Kui sellest on pikka aega möödas, siis ma nii soovitan sellist natuke teistmoodi tüdrukute õhtut – hea toit, hea vein, hea seltskond ja nalja nabani. Me lõkerdasime nagu teismelised ja naersime täiesti tobedate asjade üle. Olime lapsikud. Täiskasvanu- mode off ja lapsik-mode on. Aegajalt kulub marjaks ära. Ahjaa, ma ei tea, mida koristajad tuba koristades pärast mõtlesid. Ei, me ei korraldanud mingit läbu, me lihtsalt sõime nii nagu oleks viimne päev tulemas. Asi oli nimelt selles, et kuigi Polpo kostitas meid suupistetega, läksid meie jutud ülikooli peale. Kuidas raha ei olnud ja siis sai Tsink Plekk Panges munariisi söömas käidud, sest rohkemaks polnud raha või priiskamise päevadel Tavernast pitsa tellitud. Nostalgialainel olles ja kuna kõik toidukohad olid ju käe-jala juures otsustasime me vanade aegade meenutuseks nostalgiatoite tellida. No sai natuke rohkem kui munariis ja väike pitsa;)

IMG_5701IMG_5710IMG_5713

Õde tõi mulle varajaseks sünnipäevakingiks Helen Valk-Varavin ehted. Kinkis enda omad edasi. See oli temast nii paganama armas, sest ma olin aastaid neid talt ära proovinud moosida. Nii ootamatult tuletatigi mulle meelde, et juba järgmisel nädalal saan ma 37-aastaseks ja vaikne laupäevaõhtu läks üle…tahaks nii öelda, et rajuks tähistamiseks, aga pean ütlema, et lihtsalt rahulikuks sünnipäeva tähistamiseks. Kell me juba põõnasime nagu kotid. Või vähemalt mina. Sõbranna oli isegi kontrollimas käinud, kas ma ikka elus olen, sest ta polevat kedagi näinud nii liikumatult magamas. Ma olin lihtsalt väsinud. Mu viimase aja unegraafik oli tiba peapeale läinud ja see oli päris kurnavaks muutunud.

IMG_5721.JPG

Hommikul ärkasime me teise sõbranna uksele koputuse peale. Ma pidin minestama. Kell oli üheksa. Ma ei mäleta, kuna mind viimati kell üheksa üles AJADA tuli. Ma lahkun hotellidest harilikult hiljemalt üheksa paiku. Seekord lahkusin ma toast 12 minuti enne kahtteist. Lihtsalt nautisin veel tuba, vaikust, puhkust, aega iseendaga. Tartust sõitsin ära soe tunne ja kevad südames. Jaah, topeltklišee, naerge- naerge, aga mõnikord lihtsalt on selline tunne, et mitte midagi ei ärrita ja kõik teeb rahulolevaks.

Pühapäevane Tartu oli traditsiooniliselt unine. Inimtühi. Aga päikeseline.

IMG_5617.JPG

I’ve lost count on how many years in a row I’ve meet up with my girlfriends every month to do something fun together. Five, maybe six years? It doesn’t even matter, it’s just one of those nice traditions. This February it was my turn to host the girls or ask them out somewhere but I didn’t have any time. We ended up meeting this Saturday which obviously was already March. In anticipation of International Women’s Day I had a thought of organising a lovely girls’ night out. But where? I don’t have anywhere in Tartu to invite the girls over to and inviting them to my home, Ussipesa seemed such a boring idea.

I ended up choosing Hotel London in the middle of Tartu. I made the choice based on its location: the hotel is in the old town of Tartu, town hall square, university and the Dome Church Hill as well as places to eat are all just around the corner. So in nice weather it’s perfect for a little walk around the the Dome Church Hill and then for finding a place to eat based on what we end up fancying. Also, I must mention the hotel restaurant Polpo, which has been among the best restaurants in Estonia for years. I have a very special relationship with Hotel London. It was one of the first hotels that I visited when I was reviewing hotels and I was so impressed by the reception that first time that I was almost a little bit upset that I did’t have more reasons to stay in the hotel when visiting Tartu. Life and circumstances, however, have changed and now over the years I’ve had many a reason to stay in hotels in Tartu. Hotel London has often been my place of choice for the aforementioned reasons.

You do know that I’m actually a girl from Tartu? When I was younger, I wasn’t keen on the sleepiness of Tartu but over the years I’ve come to appreciate it more and more. The weather on Saturday was gorgeously sunny and so the only right thing to do before the girls arrived was to go for a little stroll around the town. I walked up to Dome Church Hill, across the Bridge of Angel and the Bridge of Devil, past the Old Observatory, Gunpowder Cellar, ruins of the Dome Church, statue of Kristjan Jaak Peterson, Kissing Hill; I walked and reminisced like an old lady. I’ve walked across the Dome Church Hill many times – in good spirits and bad, in order to pass the time or be romantic, to have a drink before heading out clubbing (I’ve been a penniless student after all!) and ran over the hill to make it from one lecture to another. Dome Church Hill is one of the most beautiful places in the world in my option.

When the cold started biting my cheeks and my stomach started rumbling, I knew it was time to head back indoors. I had ordered a lovely aubergine dish and a glass of well-rounded wine from Polpo. So I threw myself on the couch and enjoyed the rerun of “Windward Land” on the TV. It felt nice and homely. Snug and cosy. The warm sunshine was pushing into the room through the curtains and there were fresh tulips on the table and I know this will sound awfully like a cliché but I felt how spring was making its way into my heart. I felt like it was no longer far away.

By the way, I don’t know if you believe in celebrating International Women’s Day the way I do and are wondering how to celebrate it and what hints to drop to your man. Either way, I suggest to have a glance at Polpo and and Hotel London. Even if you don’t plan on staying there for the night, then they have a number of good offers around International Women’s Day. I have a couple of favourite champagnes, they didn’t have Charles Heidsieck on their offer but Ruinart and Veuve Cliquot are waiting for you in Polpo. And if that’s not enough, then on 10th of March Uku (Suviste, obviously!) will also be there for you. Mmmm…. Champagne! What did you think? I am too old and too married to think about Uku Suviste:D

While I was waiting for the girls to arrive, I turned on the sauna. Not only because I don’t have that luxury in my own home or because I felt a bit cold but mainly because I just love wrapping myself into a comfy bathrobe when I’m in a hotel room. I would’ve done it sooner but I find it more polite to greet your friends in proper clothing.

It had been so long since I’d last seen my friends that one of them had even had a baby in the mean time! Okay, I’m joking, of course I knew she had had a baby but this was the first time that I had met tiny Adeele. Taking a newly born to the presidential reception is a bit against the rules of etiquette but the tiny princess cannot ruin any girly dinners in any way!

When’s the last time you did something together with your girlfriends? If it has been a while, let me recommend you a slightly different girly evening: good food, good wine, good company and laughing until you cry. We giggled like teenagers and laughed over silly stuff. We were completely childish. Adult mode off and childish mode on! Every now and again it hits the spot completely. I’ve no idea what the housekeepers must have thought when they were cleaning the room. No, we didn’t turn the room upside down, we just ate like it was our last meal ever. Although Polpo provided us with snacks, we started talking about our university days. How we didn’t have any money and how we went to eat egg-fried rice at Tsink Plekk Pang because that was all taht we could afford, or how when we splashed out, we ordered pizza from Taverna. Feeling nostalgic and with everything being so close by we decided to order all those student foods for sake of memories. And of course we ordered a bit more than some egg-fried rice and a small pizza.

My sister brought me an early birthday present – Helen Valk-Varavin designer jewellery. She re-gifted her ones. This was so damn sweet of her because I have tried for years to talk her into giving them to me. And so suddenly I was reminded that I turn 37 next week and our quiet Saturday night turned into… I’d like to say into a wild celebration but I must admit just into quiet celebrations. At ?? o’clock we were already asleep like babies. Or at least I was. One of my friends had even checked on me to make sure I was alive since she had never seen anyone sleeping without moving one bit. I was just so tired. Lately, my sleeping schedule has been turned upside down and it had become quite exhausting.

In the morning, we woke up to another friend knocking on the door. I nearly passed out. It was nice o’clock. I can’t remember the last time that I had to be WOKEN at nine o’clock in the morning. I usually check out of hotels around nine. This time I checked out twelve minutes to twelve. I just stayed to enjoy the room, the peace, the rest, the time for myself. I drove out of Tartu with spring in my step and a warm feeling in my heart. Yes, a double cliché; laugh away but sometimes it just feels like nothing can upset you and everything makes you feel good.

Sunday in Tartu was traditionally sleepy. Empty. But full of sunshine.

 

Suvaline loba hotellidest ja muudest ööbimiskohtadest

/ Eveliis / 5 Comments

Kui me eelmisel aastal käisime perega Jurmalas, siis sel aastal tuli meie seltskonnal plaan minna Prantsusmaale. Noh et lastel lõbus ja meile endale midagi ja kes siis Prantsusmaale ei tahaks, eksju. Ma olen Pariisis käinud vaid korra. Enelini moekooliga. Juba fakt, et ma käisin seal sellise kooliga, ütleb, et see oli sada tuhat aastat tagasi.

Sihtkoha leidmine on lihtne. Kõik sõltub võimalustest ja viitsimisest. Siin ei ole ka kokkuleppe saavutamine reisiseltskonnaga raske, küll aga tekivad erimeelsused ööbimispaikade valikul. Mitte halvas mõttes erimeelsused, lihtsalt erinevad soovid. Minu töö, nii blogija kui ärikonsultandina, hõlmab päris palju hotellides elamist. Viimati kui ma pidin ööbima ülehinnatud ja ebaisikupärases Thon hotellis, tundsin ma, et mul on kopp ees hotellidest (hotelli plussiks oli siiski väga hea Rootsi laud). Kõik on sama ja korduv. Ainsad plussid, et ei pea koristama ja hommikusöök on hinna sees.

Kuigi nüüd Kopenhaagenisse hotelli broneerides otsisin ma end vigaseks, et leida hotell, mis oleks okei asukohas, okei hinnaga ja sisaldaks hommikusööki. Ärireisidel on mulle oluline, et hotellis oleks hommikusöök, sest tihti ei ole mul aega süüa enne õhtut ja siis on hea kui vähemalt hommikut on korraliku toiduga alustatud. Lõpuks tegin järgiandmise selles, et tuba on jagatud vannitoaga. Muidu tundus igati okei. Hinna mõttes ka. Mul on selline kiiks, et ma ei taha hotellide eest liiga palju maksta.

12329168

Vähemalt tean ma, kus me Odenses ööbimine. Sai jälle üks armas koht avastatud, kuhu tagasi minemata jätmine oleks patt. Hästi lihtne, aga äärmiselt sümpaatne motell.

IMG_3061

Oslos ööbimiseks valisin ma jälle Gjedsjø Gårdi. Põhjuseid selleks on lisaks heale hinnale ja sobilikule asukohale (Oslost küll veidi kaugemal, kuid kuna mul on vaja olla ka Skis, siis Skiga võrreldes on asukoht imeline) ka suurepärane vastuvõtt ja imeline toit. Kui ma nüüd läbi Bookingi broneeringu tegin, sain ma nendelt eraldi kirja, et andku ma teada, kas nad saavad midagi ette valmistada, et ma end nende juures hästi tunneks. Võimalik, et nad kirjutavad nii kõigile, aga selline personaalne lähenemine annab nii palju juurde.

_file=Gjedsj_Gaard_stue_1803380655.jpg&dh=533&dw=800&cropX=0&cropY=79&cropH=640&cropW=960&t=4&

Kus aga ööbida Prantsusmaal? Et oleks Disneylandi lähedal ja mulle sobiva hinnaga. Muidugi oleks ma võinud broneerida hotellitoa nagu pool meie reisiseltskonnast tegi, aga siin oli mitu aga…1)ma ei taha olla vaid standard double hotellitoas kui ma olen puhkusel 2) ma ei taha  (loe: saa) maksta 1190 eurot, et saada hotellituba, millega ma oleks rahul. Hommikusöögi olemasolu puhkusereiside ajal ei ole mulle üldse oluline. Pigem mulle (erinevalt argipäevast) meeldib hommikusöögi ja lauakatmisega päeva alustada. Mina oleks muidugi võinud vabalt otsida sobiva hinnaga airbnb ka Pariisis ja seigelda busside või metroodega, aga laste peale mõeldes tundus siiski mõistlik, et oleksime Disneylandile lähedal ja piisavalt koos.

Jurmalas ööbisime me erinevates hotellides ja siis oli kogu aeg vaja Idale selgitada, miks Rihannat ei ole ka seal. Ma guugeldasin üks õhtu vist kõik võimalikud variandid läbi, nii et vaatasin ka vahemaid sellest hotellist, kus teised elavad. Mida kaugemale sellest konkreetsest piirkonnast, seda soodsamad ja põnevamad olid ööbimiskohad (4 ööd neljale oli võimalik saada juba 300 euroga), aga kui ikka piirkondi ei tea, siis oli raske valida, milline neist “very close to Disneyland” on. Meie kodu on ka “close to Tallinn”, aga oleks ikka nadi küll kui osa seltskonda ööbib Tallinna vanalinnas ja teine osa Ussipesas. Et ma ikka rahule ei jäänud, hakkasin ma airbnb host´idele kirjutama. Neljas väljavalitud kohtadest oli (piltide ja arvustuste järgi) jackpot. 22 meetrit hotellist, kahetoaline korter hea hinnaga.

Mulle meeldib täiega ööbimiskohti otsida ja mitte valida esimest soovitatud hotelli. Olgu, võib olla kuhugi kaugemale ja tundmatumasse kohta reisides valiks ma esimese hooga safe choice hotelli, ei viitsiks ju teadmatusest kuhugi slumi või narkodiilerite naabrusse sattuda, aga igal võimalusel püüan ma leida midagi, mis lisaks valgetele linadele ja toateeninduse ka hingele pai teeks, mingi emotsiooni tekitaks juba läbi pildi.

183811442974765494243

Ka Hotelliveebi blogijana ei arvusta ma ammu enam pelgalt tube, vaid hoopis teisi asju, isegi pisiasju. Pean siinkohas tunnistama, et Eesti hotellid üllatavad mind siiski 99% ajast positiivselt, ka need hotellid, mille kohta ma esimese hooga mõtlen, et “ah, vaid üks suur hotell, mis siin ikka nii erilist olla saab.” Aga teinekord saab. Näiteks Dorpat ja Meriton on olnud ootamatud üllatused.

 

ORU hotell kingiloos

/ Eveliis / 44 Comments

IMG_0022-3-1024x713.jpg

Oru hotell (LINK) on mulle kui teine kodu. Siiski mitte selles mõttes, et veedan seal tööalaselt palju aega – seda muidugi ka; pean silmas just seda tunnet, mis kaasneb kodus olekuga. Oru hotell on pisike, kuid hubane. Teate ju küll seda lastelaulu – „mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule”? No vot. Just selline tunne.

IMG_9740-2.jpg

Kui ma esimest korda hotellis tutvumisringkäigul olin, möödusime koridoris raamaturiiulist. Mulle jäi silma Nabokovi „Lolita” ja naeratus tuli suule. Kui ma olin veel päris laps, tundus kodus raamaturiiulis seisev „Lolita” nii põnev, kuid samas justkui keelatud raamat. Vaevalt mu vanemad selle lugemist mulle tegelikult keelanud oleksid, siiski lugesin romaani salaja. See oli minu väike saladus. Ja nüüd, nähes raamatut siin hotellis raamaturiiulis, võtsin selle esimest korda kätte täiskasvanuna ja mitte salaja. „Oi, seda tahan ma küll pärast tööpäeva oma toas lugeda,” ütlesin ma julgelt ja jalutasin mööda maja edasi raamat kõigile nähtavalt näpus.

IMG_0257-1024x546.jpg

Taaskohtumine „Lolitaga” oligi see hetk, mil Oru hotell muutus minu jaoks kohaks, kus tunnen end alati koduselt. Ma loodan, et seda teete ka teie. Kui te ei ole meid veel külastanud, lubage mul meie maja teile põgusalt tutvustada.

img_9896-1024x563

Hotellis on 50 mugavat numbrituba, nende hulgas sviit saunaga, apartment-tuba, tuba mullivanniga, toad peredele. Eraldi toad allergikutele ja invaliididele. Ja teate mis veel? Meie juures on ka teie neljajalgsed sõbrad oodatud. Kas seda pole mitte hea teada? Hotellis töötab ka kaks ilusalongi, mis alati naiste näole naeratuse toob – mis võiks olla veel meeldivam, kui juuksur ja kosmeetik, kes nö. koju kätte tulevad.

Mina ise julgeksin väga soovitada meie hotelli ka perepuhkuseks. Esiteks on peretoas mõnusalt ruumi lausa viieliikmelisele perele; teiseks pakub meie asukoht Kadrioru pargi ja Lauluväljaku vahetus läheduses nii palju uudistamist ja tegevusi kõigile pereliikmetele.

Kui otsite kohta, kus pidada sünnipäeva, pulmi, muid koosviibimisi ja loomulikult koolitusi, ärge unustage ka meie restorani ja banketisaali. Me oleme piisavalt väikesed kuid parajalt suured, et tunneksite end hubaselt ja mõnusalt ning kõik sõbrad-tuttavad ära mahuksid.

Nagu lubatud, siis uuel kuul uus hotellipaketti loosimine. Seekord kutsun ma teid oma teise koju ehk kõigi kommenteerijate vahel läheb loosi ööbimine kahele Oru hotellis. Kirjuta palun kommentaaridesse, mis on/oleks Sinu jaoks hotellis ööbimiseks oluline. Õnnelik võitja selgub uuel reedel – 11.11. Head loosiõnne!

//

Oru Hotel truly is my second home. Yet not because I spend a lot of time there due to work – well, that too, naturally; what I mean is the special feeling you have when at home. Oru Hotel is small, yet cozy. You know the Estonian children’s song – “my home is teeny-tiny, yet so dear to my heart”? That’s it. That’s the feeling.

On my first tour of the hotel we walked past a bookshelf in the hallway. Nabokov’s Lolita caught my eye and I couldn’t help but smile. When I was still a small child, Lolita, standing on a bookshelf at our house, seemed such an exciting, yet somehow forbidden book. I don’t think my parents really would have forbidden me from reading it; nevertheless, I read the novel on the QT. It was my little secret. Now, seeing the book on a bookshelf here at the hotel, I picked it up for the first time as an adult and not in secret at all. “Oh, I do want to read this in my room after work,” I said, all brave, and continued the walk through the building, holding the book in my hand for everyone to see.

My reunion with Lolita marked the moment at which Oru Hotel became a place where I always feel at home. So will you, I hope. If you have yet to visit us, allow me to tell you a little bit about our building.

The hotel features 50 comfortable rooms, among them a suite with sauna, an apartment room, a room with a Jacuzzi, and family rooms. We have special rooms for people with allergies and those with disabilities. And you know what else? We are always happy to welcome your four legged friends. Isn’t that good to know? There are two beauty salons at the hotel, a feature which never fails to make the ladies smile – what could be more pleasant than a hair stylist and beautician right at your fingertips, so to speak.

I for one heartily recommend our hotel for a family vacation as well. First, there is ample space in our family rooms for up to five people; second, our convenient location right in the immediate vicinity of Kadriorg Park and the Song Festival Grounds provides the whole family with a boatload of fun and sightseeing opportunities. 

Looking for a venue for a birthday party, wedding, another type of a gathering, or a training seminar/lecture, look no further than our restaurant and banquet hall. We are small enough, yet just the right size to make sure you have a cozy and comfortable time, while conveniently accommodating all your friends and acquaintances.

A cordial hello from me indeed! Welcome to my second home!

 

 

Our first experience as airbnb hosts

/ Eveliis / 5 Comments

As you know I decided to put our house on airbnb hosts list. I must honestly say I had no idea what this actually means and how it works or whether someone would like to stay at our “Villa Villekulla” (LINK), but as I understood from others the site was totally trustworthy and there was nothing to be afraid and so I decided to try. My husband was sceptical.

To my surprise we got quite soon four inquiries and one of these turned into accepted booking. When I saw the green check in the calender I was a bit worried. How will it go? Will the guests be satisfied? Will they like it? Is it up to their expectations? I mean our house is really like a Pippi’s house, things not entirely finished, some things needing renovation and away from the city, not easily accessed by public transportation. The train stops in Keila 5 km away and you need to take a taxi if you don’t have own car. So…there were so many questions and frights as well.  I can find our house romantic and shabby and chic or artistic with personality, but will it be what the guests wish to see.

IMG_2466

Anyway…last week our first guests arrived. I was sitting like on needles thinking if they will send me an sms, saying that this is not what they saw on photos. And I got an sms. Probably the house was not what they saw on photos. It was much better. “Wonderful house” they said to me, the children were happy to have the cats in the house and playground for playing football. I was relieved. The nature and surroundings are truly wonderful in “Villa villekulla” and perhaps one of the main reasons why to stay at us. So calm and relaxing.

IMG_1784.JPG

Although the first messages were very positive, I still was a bit afraid all of the time. Perhaps something is not working, perhaps they will get bored, perhaps… I wanted our guests to have a nice vacation without regrets so I was all the time thinking did we do enough. When I yesterday got a new sms from them saying that they had a wonderful time and perhaps will come back again, I was satisfied. We did it! I was happy!

I am in Norway but my husband said these guests had been amazing because the house looked even cleaner now, they had even washed the floors. So even my sceptical husband said new airbnb guests are more than welcome. All the communication and payments went also smoothly. Nothing to be worried.

IMG_1593.JPG

And I think perhaps we will take a small trip to Berlin next year. I now know nice hosts in Germany and I would love to go to Berlin again. To my surprise I also found out that I can communicate in German. I understood everything, but had problems in answering in German, I don’t think I have ever used this language activly.

//

Meie esimene airbnb võõrustaja kogemus on nüüd selja taga. Kui ma suvel meie kodu sinna lehele kirja panin, ei osanud ma tegelikult arvata,. mida see täpselt tähendab ja endaga kaasa toob ja kas keegi peaks üldse tahtma meie juures ööbida. Minu suureks üllatuseks tuli üsna pea neli päringut, millest üks ka broneeringuks muutus. Kui ma nüüd nägin kalendri juures rohelist linnukest, mis aksepteeris külalised, olin ma tõeliselt hirmul.

Kas külalised jäävad rahule? Kas see vastab nende ootustele? Ega see pole linnast liiga kaugel? jne jne. Mulle õudselt meeldib külalisi võõrustada, kuid ikka tahad ju parimat ja ei oska täpselt kindel olla, kas tegid kõik. Toad said korda, puhtad linad vooditesse, käterätikud, lilled, toit külmkappi, aga ikkagi…Ma kartsin saada sõnumit, et võib olla tegelikkus ei vasta piltidele. Sõnumi ma ka sain.

Tundus, et tegelikkus meeldis külalistele veelgi rohkem. Milline kergendus! Ja kui nad lahkudes saatsid sõnumi, et nende puhkus oli oivaline ning nad tulevad ehk tagasigi, tundsin ma täielikku kergendust. Me saime hakkama! Isegi Marek, kes skeptiline oli olnud, ütles, et selliste külaliste jaoks on “Villa Villekülla” alati avatud. Maja läikis peale nende lahkumist nagu prillikivi.

Uute külalisteni, ega’s muud!

IMG_1775.JPG