Igal aastal suht samal ajal hakkab üks tohutu sebimine ja ma tunnen, et mu juuksed lähevad halliks. Veider, et nad siiani halliks läinud pole juba. Sest kätte on jõudmas Ida sünnipäev ja isegi kui me loeme talle sõnad peale, et palun ära organiseeri ja planeeri, et kui me midagi arutame, siis see ei tähenda veel, et see on lõplik plaan ja palun ära veel saada kutseid välja, aga igal aastal lõppeb see kuidagi nii, et enne kui meie oleme Marekiga midagi kokku leppinud ja millegagi lõplikult nõustunud, on pool maailma juba sünnipäevale kutsutud.

Sel aastal läks nii, et enne kui ma isegi teadsin, teadsid Ida sõprade vanemad, et Ida sünnipäev toimub ööbimisega Laulasmaa spaas. Jah, minu viga, et ma olin ise selle mõtte õhku visanud, aga kuidagi ma ikka lootsin, et no ma enne saan üldse uurida, kas on teostatav ja mis on hind ja nii edasi. Igatahes olid lastel juba toad ära jagatud ja mina mõtlesin, et oot, kas ma elan mingis paralleeluniversumis, kus ma polegi töötu ja olen hoopis lotovõiduga võitnud. Lapsi oli ka esialgse nelja asemel juba üksteist. Mulle tundus, et see plaan ikka on kontrolli alt väljumas ja tõmbasin pidurit enne kui (minu teadmata) ongi sünnipäevalised Laulasmaal kohal.