Sõidame Marekiga linnast koju kui ma saan sms-i. Loen ja mõtlen ja püüan aru saada, kellelt see on. Šampad ja Norra ja no just nagu loogiline sõnum, aga samas nagu ei ole ka. Tuletan endale meelde, et Marek kipub kohati armukade olema ja ei ole üldse kindel, kas talle julgengi ette lugeda, et ta aitaks mul seda dešifreerida. Pärast on veel mingi jõuludraama ka lahti rullumas ja ma ei viitsiks.

Pealegi me saime oma draamad juba ära peetud. Ei midagi erilist, isegi mitte põnevat, lihtsalt mina ja minu imeline iseloom, mis mõnikord välja lööb. Ma muidu olen selline täitsa normaalne inimene, aga on hetki, kus mul sõidab katus ära ja siis on draama ja pisarad. Ja jätkuvalt ma imestan, et kust Idal see draama- geen tuleb.