Mul oli kunagi selline vahva töökaaslane, kes saatis teisele kolleegile meili ja siis kohe kui oli send-nuppu vajutanud, tõusis püsti, läks kolleegi laua juurde ja küsis, et kas said mu meili kätte. Ma ei liialda (tervitused siinkohal Alole ja Reginale!). See oli alati nii lõbus hetk. Alati sai naerda. Mitte pahatahtlikult. Aga no nende töölaudade vahe oli maksimaalselt kaks meetrit ja see oli nii naljakas, kuidas ta alati peale meili saatmist klõps! teise laua kõrval oli ja ootas vastust.

Tegelikult ta muidugi tahtis selgitada, mida ta küsis ja kõik oli täiesti loogiline, aga naerda sai ikka. Et kui kiiresti ta arvas, et inimesed meile loevad. Võin öelda, et ma olen ise viimasel ajal olnud samasugune. Vajutan “send” ja siis klõpsin juba minutit hiljem “send/receive” nuppu, et miks ometi vastust ei ole.