Lugesin mõned päevad tagasi oma depressiooniaegset blogi ja sain aru, et kuigi ka praegu tundub mulle kohati, et “must lagi on meie toal ja meie ajal ka”, siis tegelikult on asjad võrreldes tolle ajaga oluliselt paremini. Seepärast ma üldse ei taha, et siit jääks kumama, et elu on vaid üks ikaldus ja tahaks vahelduseks muremõtetele jagada midagi tõeliselt ilusat.
Midagi hingele. Vähemalt minu enda hingele. Loodetavasti teie hingele ka.
lmselt olete te minu suust kohanime Oiu siin- seal kuulnud. Ilmselt olete te aru saanud, et olen selle koha üks suurimaid fänne. Ilmselt olete te ka mõelnud “aga miks”. Mis teeb selle koha nii eriliseks? Ma võiksin teile pikalt rääkida kõige mõnusama vaikuse helist, parimast leilist, saunarituaalidest, kalapüügist, mesimagusast unest, kevadise jää praksumisest, hüübi kumedatest huigatustest, tiigilendlastest, suvisest matkarajast, sügisesest lehesajust, lumemägedest, suitsuangerjast, nendest oivalistest sinimerekarpidest, projektijuht-kassist…. Aga seekord ma ei tee seda. Ma lasen allolevatel piltidel enda eest rääkida. Ja need pildid on vaid killuke sellest, mida Oiul teile pakkuda on.
See on täiuslik koht🧡 Koht, kus ei ole võimalik mõelda tollele mustale laele Juhan Liivi luuletusest. Seal ei ole musta lage. See on koht, mille kohta Arno ütleks, et seal on päikesepaiste, heinamaa. Neid fotosid olen ma ise kordi ja kordi vaadanud ning ikka ei saa küll. Sellise ilus emotsiooniga on hea minna vastu nädalavahetusele.
Selline pärl on meil Võrtsjärve ääres. Täiuslik koht. Ma ju ütlesin. Täiuslik puhkuseks. Looduse vaatlemiseks. Unistamiseks. Jõulupeoks. Sünnipäeva pidamiseks. Meeskonnaürituseks. Koolituseks. Saunatamiseks. Kalapüügiks. Akude laadimiseks. Astu linnakärast eemale ja veendu ise. 🧡
Fotod: Kalle Veesaar