Naljaga pooleks sai kunagi minu kohta öeldud, et mul on ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang. Ma ei tea, kuidas suhtuda selle ütluse esimesse poolde, ilmselt seda oskavad kõrvalseisjad paremini hinnata, aga kõrge enesehinnangu pool kipub vist tõsi olema. Ausalt, ma isegi ei tea, kuidas ja miks see nii on, sest kui üdini aus olla siis ma ikka pigem olen alati olnud kimpus madala enesehinnanguga. Just lapsena ja noore(ma)na.

Aga siis kuidagi käis mingi klikk. Enesekindlus, adekvaatne või ebaadekvaatne, tõusis ja nii võin ma täna astuda sirge seljaga igast uksest sisse ja öelda, et mina tulin. Nii astusin ma VÄGA enesekindlalt mõnda aega tagasi sisse ka apteegi uksest.