Ta lähenes apteegile häbelikult, astus sisse, nägi, et seal on veel inimesi ja eemaldus vaikselt, justkui lootes, et keegi ei näinud teda. Ilmselt jälgis ta eemalt,ootas kuni apteek on uuesti inimtühi ja astus uuesti sisse. Ulatas oma ID-kaardi ja sai vastuseks, et teile on kirjutatud kolm retsepti, aga mul on teile pakkuda vaid üks. “Andke see üks,” ütles ta ja kohe kui apteeker oli rohu letile pannud, pistis ta selle kiiruga taskusse, vaatas ümberringi – ega keegi ei näinud ja lahkus kiirelt apteegist.
Jaht on olnud edukas. Ozempic oli käes.
Eks häbenevad need, kes ise ka teavad, et tegelikult ei ole see rohi mõeldud laiskuse ja lolluse vastu, aga ilmselgelt just nendel näidustustel see neile välja kirjutatud on. Iseenesest positiivne, et mingi häbitunne inimestes veel säilinud on, samas kasulikum oleks enda pekine tagumik apteegi asemel terviserajale vedada ja jääks edaspidi ära nii häbi kui apteekidevahelt sõelumine.