Ma korraga sain aru nö fassaadielust. Selles mõttes, et kui tundub, et kõik on täiesti kreenis, siis tahad keskenduda toredatele ja ilusatele pisiasjadele, Korraks ongi ilus ja hea. Mõtled, et “ah, meil on ju tegelikult hästi”, naudid hetke ja sisendad endale, et kõik, kellest hoolid, on lähedal ja olemas, kuid hetk hiljem saad aru, et see on enesepettus. Ilus fassaad. Mured on selle taga peidus, ega kao kuhugi.

Mul läks eile öösel uni ära ja lugesin igasuguseid kohtutäiturite lehti, kuidas asjad peaksid käima, lugesin kommentaare inimeste kogemustest ja ausalt tundsin meeleheidet. Sest mis see meile annab, et me ja teised teavad, kuidas peaks olema. Meil on nii.