Meil oli reedel pulma-aastapäev. Kuna see oli meil nö ette ära tähistatud Mesi Tare saunapaadis ööbides, siis suuri plaane ja pidustusi me ette ei näinud ega planeerinud. Tegelikult pidi ju olema lausa nii, et Marek on sõpradega Pranglis ja mina sõbrannadega Peipsi ääres. Läks aga teisiti. Peipsi asemel läksime kõik Pranglisse.
Kui aus olla, siis korraks mõtlesin küll et võiks ju Idale hoidja leida, et kahekesi minna vahelduseks, aga samas tundus see nii mõttetu ja vale. Selles mõttes, et Prangli on nii lapsesõbralik saar ja Ida ei vaja seal ka erilist hoidmist. Seal on kanad, kuked, jänesed, kassid, koerad, kes talle piisavalt tegevust pakuvad. Lisaks veel teised lapsed, kellega aias (tahtsin kirjutada mööda saart, aga mõtlesin, et ei saa ju, pärast arvatakse, et ei hoiagi lapsel silma üldse peal) ringi joosta. Lapsele puhas paradiis. Minu plaan oli laias laastus ka lihtsalt puhata ja püüda ühe teise saare elust pajatav raamat läbi lugeda kui Ida magab ja mees veel pole magama tulnud.
Läks aga teisiti.
Ida jäi koos lapsehoidjatega koju ja meie läksime nädalavahetusele vastu kahekesi. Või noh suuremas seltskonnas, aga ilma lapseta. Kaasavõetud arvutit ei võtnud ma kordagi kätte, raamatust sai ka vaid 53 lehekülge loetud. Aga ei, see pole jumala eest etteheide. See on algus sellele, et öelda, et ootamatult sai sellest nädalavahetusest üks parimaid pulma-aastapäeva tähistamisi. Lõõpimist tuli palju taluda, juba lapsehoidjate poolt, olin ma ju just kirjutanud “spaasse seksimise” loo ja nii pidid kõik ära mainima, et olgu meil siis tore “puhkus”. Tegelikult pean ma tunnistama, et me oleme lausa nii igavad, et spaa-puhkus kui last pole kaasas, tähendab meie jaoks enamikust kordadest “magameendvälja”- puhkust, aga see selleks.
Hommikul käisime nagu traditsiooniks saanud saare tuuril. Aastaid ja aastaid on seda tiiru käidud, aga ikka on tore. Marek, juba poolkohalikuna, teab vist juba iga nurka ja nurgatagust, aga kui on vaja giid olla, siis teeb ta seda suurima hea meelega ikka. Mina teisiti isegi ei oska. Ma ei käi saarel nii palju tihedalt, et mul võiks sellest rannas ja metsas uitamisest kõrini saada. Sõltuvalt aastaajast korjad kas lilli, mustikaid, seeni, joonistad liivale, laod kivist torni, kastad kasvõi varbad vette kui rohkem ei julge või oled trikoo maha unustanud. Iga kord haarab see muinasjutuline idüll mind enda lummusesse.
Marek oli mind köögitoimkonda ka kirja pannud, ent ootamatult läks veel ka nii, et seljankapõhja hakkimise asemel õnnestus mul hoopiski minna vaatama etendust, kuhu enam pileteid ei müüdud. Lugu rääkis kohalikust elust ja “Eestiranna” hukust – tegemist oli tagasivaatega II maailmasõja aega, mil sundmobiliseeritud Eesti mehed, keda ootas ees ränk saatus surra Siberi tööpatareis või märg haud Hara lahe miiniväljal, pääsesid tänu rannarahva kangelaslikkusele Prangli saarele… Mulle jubedalt meeldis. Lihtne aga mitte labane, nagu teinekord sellised lihtsad suvelavastused kipuvad olema. No et saaks maksimaalselt igasugu publikut kohale meelitada ja naerutada. Ega ka mitte liiga diip, et jääks rõhuma. Samas kujutan ma ette, et kohalikele võivad saare elust rääkivad etendused, kus naljad nende kohta kipuvad korduma, juba tüütuks muutuda. Ikka see sama, et tulevad noored, kes tahavad pidu ja kes ei saa aru, kuhu nad on sattunud, et levi ei ole ja pood on juba kell kaheksa kinni. Turistile aga pakkus see etendus küll kindlasti positiivse emotsiooni. Väga kiidan noori näitlejaid ka.
Päeval olime me kõik suhteliselt kindlad, et läheme sadamakuuri peole. Mina mitte nii väga kindel, sest esiteks ei ole ma väga suur pidutseja enam, teiseks ei fänna ma sellist muusikat, mis ma eeldasin, et seal ees ootab, kolmandaks olin ma väsinud ja neljandaks hommikul oli vaja köögitoimkonna pärast vara tõusta. Suurem osa meie seltskonnast oli samuti peo mõtte maha laitnud ja puges igaüks vaikselt ära oma tuppa, vaid käputäis oli peole minemas. Mina olin samuti tuppa magama minemas, lihtsalt ei viitsinud vihmas jalgsi enam sadamasse kõmpida, aga kui kohalik takso järele tuli, mõtlesin ma ootamatult ümber ja liitusin peoseltskonnaga.
Parim otsus üldse!
Me oleme Marekiga küll eraldi peol käinud, me oleme sel suvel perena koos palju käinud ja teinud, me oleme Marekiga kahekesi käinud ikka aegajalt spaatamas või niisama hotellis puhkamas, aga peol käisime me koos viimati umbes kolm aastat tagasi. Pole otseselt puudust ega vajadust ka tundnud, aga teate, ma ei mäletanudki enam kui tore on ka vahelduseks lihtsalt pidutseda. Tantsida, nii et ei ole ora tagumikus nagu mul tavaliselt kipub olema, sest ma ei oska tantsida. Laulda, nii et vahet pole kas kõvasti ja valesti. Olla oma mehega koos heas seltskonnas ja lasta end lihtsalt vabaks. Ma sain korraga isegi aru, miks inimesed vabatahtlikult tantsimas käivad. See võib nii vabastav olla. Elad lava ees kaasa bändile ja unustad tolle alati kaasaskäiva ora. Ma peaks püüdma seda ora tihedamini eemaldada! Ma tundsin, kuidas ma olen täis uut energiat ning valmis nüüd kogu selle messitralli Helsinkist Kölni ja Dubaini ära tegema nagu naksti.
Ja muide see bänd, mis ma arvasin, et ei kõlba kuke saba allagi, oli vaimustav. Ansambel Onud on täiesti suurepärane! Väga soovitan minna kui nad mõnes sellises romantilises sadamakuuris esinevad.
Kell neli varahommikul saatis Marek mind kambrisse magama. Ise tahtis veel teistega edasi peole minna. Või tagasi, kuidas võtta. Sättis end maja ette kivile istuma ja nö kohalikku taksot ootama. Pool tundi ootas, aga kui hommikul hülgejahile minevad kohalikud teda merele kaasa kutsusid, otsustas nii jahi kui peo asemel naise kõrvale kambrisse kobida.
Kell kaheksa tirises äratuskell. Marek lasi mul edasi põõnata ja toimkonnast ära vingerdada, ise läks kohusetundlikult appi. Ajas mind üles alles siis kui vaja oli praami peale minna. Vot see on armastus! Talu perenaine tõi mulle kiiruga veel värske siiaga röstsaia ja tassi kohvi, et ma tühja kõhuga Eestisse mandrile ei peaks minema. Ma saan ühe enam aru, mis Marekit selle pisikese saare juures köidab ja miks ta nagu omamoodi Nipernaadi kohe kevade saabudes saarele tikub igal võimalusel ning ei taha tagasi tulla enne kui Katariina Jee järele tuleb.
Jah, see oli ilma kahtluseta üks parimaid pulma-aastapäeva kinke. Ilma imeliste lapsehoidjateta poleks see võimalik olnud, ma ei oska neid isegi vääriliselt tänada. Vähe sellest, et laps oli hoitud, oli meie maja ümbrus (ja see ei ole väga väike!) filigraanselt ära niidetud, maja oli koristatud, isegi meie pesu oli pestud. Laual ootasid värskelt korjatud metsalilled. Täiesti uskumatu nädalavahetus oli.
