Kui ma veel kunagi sada tuhat aastat tagasi algkoolis käisin, siis ei meeldinud mulle sugugi mu nimi. Kes paneb lapsele nimeks Eveliis, mõtlesin ma. Teised olid Margitid, Katrinid, Marjud, Kristiinad, aga mina olin mingi totakas Eveliis. Muidugi olin ma õnnelik, et mu emal ei oldud lastud mulle nimeks panna Kai, Kai oli mu meelest veel koledam nimi (Sorry, Kaid, teile teie nimi sobib, mina lihtsalt ei oleks end Kaina ette kujutanud). Seepärast oli mul hea meel, et mul oli olemas hüüdnimi. Liisu. Mulle meeldis Liisu olla.

Täna olen ma 41-aastane, kuid mu pere ja ka mõned sõbrad kutsuvad mind ikka Liisuks. Näiteks onu on mind vist alati Liisuks kutsunud. Ka nüüd kuihiljuti koos messil olime, tutvustas ta mind inimestele, kes mind esmakordselt nägid, Liisuna, jättes neile mulje, et see ongi mu pärisnimi. Nii muutub aeg-ajalt mu hüüdnime kasutusring suuremaks. Kuigi tänaseks päevaks mulle oma nimi vägagi meeldib, meeldib mulle kui mind Liisuks kutsutakse.