Ikka veel vallaline. Miks ma ei imesta!

Kuna mul on mitmeid vallalisi sõbrannasid, siis et keegi jumala eest ei arvaks, et ma nendest kirjutan, vannun käsi südamel, et see pole teist. Kohtusin paar nädalat tagasi ühes seltskonnas umbes endavanuse naisega ja pärast temaga vestlemist ma lihtsalt tundsin, et tahan kirjutada, miks ma arvan, et ta ikka veel vallaline on. Võib olla ma teen liiga kõikidele vallalistele naistele siin maailmas, aga ausalt kui naine tahab suhet (mõni tahabki vallaline olla ja see on okei), aga kui inimene ise tunnistab, et ta tahab nii väga suhet, siis ma pean küll illusiooni purustama ja ütlema, et prints valgel hobusel on pigem olemas vaid muinasjutus. Tuleb mõned konnad ka ära suudelda (jaa jaa, klišee) ja ausalt igal inimesel on mingi “viga” küljes, ei saa otsida täiuslikku inimest või täiuslikku ettekujutust sellest, milline on täiuslik inimene. Kui ma Marekiga tuttavaks sain, siis ta kandis dresse. Ma ei kannata absoluutselt dresse, aga ometi ei jätnud ma selle pärast temaga suhtlemata, sest ma vaatasin natuke sügavamale. Meil on erinev filmi-, muusika- ja raamatumaitse, ma oleks võinud suhtlemise pooleli jätta, sest ei saa temaga suhelda kaunitest kunstidest. Palju asju olid meis nii erinevad, aga aastatega oleme me muutunud nii sarnaseks, kuigi oleme jätkuvalt erinevad (saate ju aru, mida ma mõtlen). Me ei ajanud kumbki taga täiuslikkust vaid oleme täiuslikuks teinud selle, mida armastame (jaa jaa, veel üks klišee).

Aga siis see naine. Väga kena naine, ja teadis seda ka ise. Oli endale teinud Tinderi konto ja rääkis siis, milline põhjakiht seal koos on. “Ma olen ju palju rohkemat väärt” ja “seal ei ole minu sarnaseid inimesi” olid kaks põhilauset, mida ta korrutas. Jumala eest, mõtlesin mina, äkki ei hakkaks kohe mingit “perfect matchi” otsima, vaid lihtsalt suhtleks inimestega. Avastaks, et ehk ei peagi kohe päris sarnane olema ja äkki ei peaks kohe hakkama mõtlema, et kas saaks abielluda ja lapsi saada. Äkki lihtsalt suhtleks ka endast veidike erinevate inimestega? (Oi, ma tean, mida üks mu sõbranna selle peale ütleb. Ta alati imestab, kuidas mul saab olla seinast seina tuttavaid:D) Selle erinevuste koha pealt oli mul hiljuti hästi huvitav vestlus oma sõbraga. Et kuidas me automaatselt, alateadlikult blokime vestluskaaslasena ära inimese, kes ei ole meie sarnane oma välimuselt. Maika ja kuldketiga vend vs kalamaja hipster, latekskleidis tibi vs minusgune kampsunis tädi jne. Aga et sõjaväes kui kõik kandsid vormi, siis ta sellele ei mõelnud ja alles hiljem kui kõik panid tagasi oma erariided, avastas ta, et ta oli ühise keele leidnud inimesega, kelle ta riietuse pärast oleks muidu vestluskaaslasena välistanud, ja ei klappinud üldse inimesega, kes välimuselt oli tema sarnane. See oli huvitav mõte ja tähelepanek. Ja nii on ka selle Tinderiga. Ehk ei peaks otsima täpselt enda sarnast inimest? Mul hea teoreetik olla, sest ma ei tea tegelikult Tinderist mitte midagi, aga osalesin alles ühel webinaril (küll juhtimisalasel), aga üks mõte jäi ka sealt meelde:

Tagasi selle naise juurde. Ma ei tea, miks ta näitas meile oma vestlusi paari mehega – ilmselt selleks, et näidata, et mehed on debiilikud, aga nende vestluste põhjal ei saaks öelda, et need mehed päris debiilikud on. Noh ütleme, et mees püüab flirtida, võib olla natuke kohmetult ja ehk isegi piinlikult, aga kui sellele rämeda sarkasmiga vastata, siis ma mehena tõmbaks ka uttu. Ja mõelge nüüd ise kui sarkastiline peab sarkasm olema kui isegi mina, kes ma olen äärmiselt sarkastiline, tunnen, et minnaks üle piiri. Mu meelest on sarkastilised naljad okeid oma tutvusringkonnas, seltskonnas ja inimestega, keda sa tead, kes tunnevad sind ja sinu huumorit ning isegi kui teinekord on nali liiga terav, siis neelavad alla, sest tunnevad sind ja on sellega leppinud. Aga kui keegi minuga esimestes vestlustes oleks megasarkastiline, siis ma ikka mõtleks küll, et ju ma ei paku huvi.

Või siis edasi, et appikene, ta ei teadnud seda kirjanikku ja seda raamatut ning polnud kuulnud midagi sellisest toidust või polnud seal ka käinud ja nii edasi. Ma võin siin tuua näite (mida ma olen vist ka juba kirjutanud), et tulin kunagi koju ja olin megaõnnelik, et nüüd juba tean, palju roovisamm on, et jäi lõpuks meelde ning Marek vastas, et issand, seda teab ju igaüks, see on elementaarne. Kui me oleks tinderdanud, siis kas ta oleks mind nüüd debiilikuks pidanud, sest ma ei teadnud tema jaoks nii elementaarset asja. Ja kas debiilik on see, kes ei tea minu arvates elementaarset asja. Näiteks millal toimus esimene laulupidu. Nagu miks juba eos inimesed ära lahterdada ja neid endast halvemaks pidada? Võib on sel inimesel mingeid muid põnevaid teadmisi? Et üksteist täiendada?

Ja ausalt, peale õhtupoolikut selle naise seltsis ma absoluutselt ei imesta, et ta ikka veel vallaline on. Nii ninakas ja lihtsalt õudne targutaja. Tahab nii metsikult suhet, aga ise ei saa aru, et oma suhtumise tõttu on juba muutunud nii kibestunuks, et see väljendub kõikide halvustamises. Jah, julgengi nii välja öelda. Sest mul oli korraga kahju nendest meestest, keda ta valimatult mõnitas.

4 thoughts on “Ikka veel vallaline. Miks ma ei imesta!

  1. Lugedes tundub, justkui ma tunneks seda inimest, kellest sa kirjutad… no ilmselgelt ei ole selliseid ainult üks, aga mul on kahjuks sõbranna, kes käitub väga väga sarnaselt. Kahju on kohati kuulata, kuidas ta juba eos enda jaoks potentsiaalsed kaaslased kohati väga mõttetute asjade pärast välistab. Tegemist on väga kena ja andeka/eduka naisterahvaga, mistõttu muidugi tahab ta endale parimat, aga ei saa kuidagi aru, et niimoodi oodates ja kõik variandid välistades, võib jõuda ühel hetkel olukorda, kus ei tule ka seda keskpärast valikut enam. Olgugi, et ta on juba aastaid tinderdanud ja võiks nagu eeldada, et ta on õppinud, et seda ideaalset ei ole… on põhjused stiilis “ta on muusik ja kuna minu eks oli muusik ja ühtlasi ka kaabakas, siis sellistega ma ei suhtle” või “ta ütles, et käis eile teatris, aga ma ju tean, et see teater on karantiini tõttu ajutiselt suletud, seega tegemist on valetajast luuseriga” täiesti teemas.

    Olen ka ise veidi üle aasta vahelduva eduga tinderdanud ja mis seal salata, lendasin samuti sellise veidi idealiseeritud nägemusega, et leian sealt kohe oma ideaalse printsi, peale. Nüüdseks olen aga õppinud (läbi kogemuse), et parim ongi just see sinu kirjeldatud erinevate inimestega suhtlemise variant. Jah, eks ka minul on oma eelistused ja inimesed, kes mulle füüsiliselt atraktiivsed ei tundu või kirjutades ebaviisakad või lihtsalt igavad tunduvad ma muidugi välistan, aga püüan pisiasjad siiski kõrvale jätta ja inimestele võimaluse anda. Olen sellisel moel leidnud päris mitu head sõpra/tuttavat ja ka paar väikest suhet on olnud, mis küll on kiirelt läbi saanud (sest sain aru, et pole ikka see), aga vähemalt olen jõudnud sinnani, et ei istu kibestunult kodus ja siiralt usun, et kui nii jätkan, siis ühel hetkel ehk komistan millegi sellise otsa, millel ka pikem perspektiiv. Aga sõbrannale oma kogemustest ja deitidest rääkides pean alatihti kuulma kommentaare stiilis “issand, tal on kirjanduse alane haridus või, mis tööd selline siis üldse teeb?” või “oot ta ei elagi sinuga samas linnas, mis mõte sellel siis ometi on”. Jah, võibolla ei tulegi nende kirjandusteadlaste või tunniajase autosõidu kaugusel elavate noormeestega lõpuks midagi välja, aga et nad ainult selle pärast välistada…

    Igaühele muidugi oma, aga sõbrannast on kahju, sest tunnen samuti, et ta muutub kuidagi aina kibestunumaks selle kõige käigus.

    Like

  2. Selliseid tüüpe on nii naiste kui meeste hulgas, tihtipeale ei suuda nad seltskonnas oma tarkust kuidagi endale hoida ja eputavad kui hirmus diip ja haritud. Tegelt pole see miskit muud kui üritus oma ebakindlust varjata, vaja pidevalt endale ja teistele tõestada kui tark ollakse. Üldiselt ei viitsi suhelda sihukestega aga vahel olen siis kiusu pärast nagu muuseas hakanud mõnel neile tundmatul teemal rääkima ja imestanud: “ma mõtlesin et iga “haritud” inimene teab Plancki konstandi väärtust või Maa ja Kuu vahelist kaugust” 😛

    Liked by 1 person

  3. Ühest küljest… saan sinu jutu põhimõttest aru ja olen ka ise seda meelt, et pisiasjade pärast ei saa inimesi lahterdama hakata – ma usun, et meil on kõigil küljes kindlasti mitu sellist harjumust/omadust/vaatenurka, mis kellegi arvates kindlasti täielik ja kindel “ei” oleks (no kui ainult nende asjade põhjal otsustada), kuid mis reaalselt inimese olemusest vaid pisikese murdosa moodustavad ning mis vaevalt selleks rikkuvaks tõrvatilgaks meepotis saaksid kui tervikut vaadata. Teisest küljest… olles ise omal ajal paar aastat üsna aktiivselt “tinderdamisega” tegelenud, tahaks tõdeda küll, et väga suur osa seltskonda oli seal ka minu hinnangul paras “põhjakiht” kui siin juba välja toodud väljendeid kasutada (irooniline, sest oma abikaasat kohtasin ma ka lõppude-lõpuks ametlikult esimest korda just Tinderis ja teda ma ilmselgelt pean väga normaalseks inimeseks). Võib-olla on asi küll selles, et eks me kõik tule omadest taustsüsteemidest ja igaühe mõõdupuu normaalsusele ole erinev, kuid reaalsus oli selline, et võib-olla üks kümnest mehest, kellega kohtumiseni jõudsin, oli minu mõõdupuude järgi “normaalne”. Muidugi mina käisin ka keskmisest rohkem kohtingutel ja pakkusin kokkusaamised välja üsna ruttu suhtluse alguses justnimelt seetõttu, et sain üsna ruttu aru, et mõni inimene võib kirja teel suheldes väga sümpaatse mulje jätta, kuid kokku saades teeb nt kohatuid nalju ja paneb mind end väga ebamugavalt tundma, samas teine, kes ehk kirjutades ei jätagi mingit muljet, on kokku saades väga kena inimene, kes lihtsalt ei oska seda kirjalikku small talki (ammugi seda veel flirdiga vürtsitada), seega päris puhtalt profiili põhjal “põhjakihiks” ei tembeldanud (no kui just pildid ohtrat alkoholitarbimist vm minu jaoks vastuvõetamatut ei peegeldanud).

    Like

    • Mitte et ma jälle midagi tinderdamisest teaks, aga mu meelest oleks ka normaalne inimestega kokku saada, sest just nimelt mõni võib kirja teel olla täielik jobu (ei oska end väljendada vms), aga tegelikkuses on hoopis armas. Ja vastupidi. Ehk siis mina arvan, et mõnes mõttes peaks andma võimaluse seal inimestele, eriti kui soov on suhe leida ja kohe ei tasu kõiki eemale blokkida, sest ei oska peast Dostojevskit tsiteerida või ei ole kursis toidumaailma trendidega.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.