See postitus tuleb vist üks korralik pudru ja kapsad, sest ma kavatsen siia kokku panna kõik mõtted, mis mul peas mõlkunud on viimastel päevadel. Või pigem vist öödel, sest ma ei ole ausalt viimased kaks nädalat korralikult maganud. Mul läheb uni ära 3-4 ajal ja siis häirib mind absoluutselt iga heli, kolin Ida tuppa ja vahin lakke tunni, halvimal juhul kaks ning jään magama uuesti siis kui juba on vaja ärkama hakata. Täna läks mul uni ära 3.40 ja magama ma enam ei jäänudki. Kui Marek kell kuus ärkas, siis kolistasin end korraks veel Ida kaissu ning sain pool tundi magada. Aga ausalt, see magamatus hakkab ajudele. Kolleeg soovitas mul teha magneesiumivanne, tuttav enne magamaminekut pihustada padjale lavendlit, ja jumala eest, ma olen nõus varsti isegi jooksmas käima kui see vaid aitaks mul terve öö magada.
Ühesõnaga on mul öösiti aega olnud igasugu mõtteid mõlgutada. Alustame koroonast. Lugesin Marimellide postitust ja vot üldse ei saa nõustuda, et suva. Okei, suva, et mingid inimesed haigestuvad, okei, aga ma ei ole nõus jõhkralt liikumishuviliste koroonahaigete pärast uuesti 2,5 kuud kodus istuma. Ma ei saaks sellega ausalt hakkama. Sügis. Pime ja kõle aeg niikuinii. Ka ilma liikumispiiranguta. Vastuvõtlikkus igasugu viirustele on niikuinii kõrgem. Ja mis saab töökohtadest, majandusest? Kui jälle kõik projektid ootele pannakse, edasi lükatakse, mis siis saab? Kui peaks töö kaotama? Ma reaalselt ei tunne hirmu otseselt enda haigestumise pärast, vanemate sugulaste peale mõtlen ikka, aga ma tunnen hirmu selle ees, et mis saab siis kui kordub märtsikuu kui kõik korraga päevapealt seiskus. Ma ei taha! Ja mul ei ole sellest suva! Loen inimeste kommentaare ja mõtlen, et osad võiks küll sotsiaalse distantseerumise tagajärjel lapiku maa servalt alla kukkuda.
Samas on mind positiivselt üllatanud paljud inimesed. Minu enda lugejad, kes mulle kirjutanud on. Esiteks aitäh neile, kes ka aitasid (kes teab, see teab) ja teiseks aitäh igasugu toredate sõnade ja nõuannete eest. Natukene tekib kohati isegi enda pärast häbi. Selles mõttes, et mu blogi loevad vist minust 2531791 korda intelligentsemad inimesed, täiskasvanud, ja mida mina neile pakun – kohati lapsikuid arutelusid, mis ei muuda maailmas mitte kui midagi (paremaks). Aga nii tore on kui inimesed võtavad vaevaks kirjutada. Mõni isegi helistab. Ma ei ole küll suurem asi telefonile vastaja, kuid mõni vastuvõetud kõne teeb tuju heaks küll. Siis tekib tunne, et midagi on ikka hästi ka tehtud elus. Ei pea sugugi silmas blogimist, vaid tillukesi asju asju teiste heaks.
Järgmine teema.
Magrada. Jätkuvalt olen nende šampooni ja palsami suurim fänn. Ja natuke nartsissistlikult oma juuste fänn tänu nendele. Mina ei tea, kas ma kujutan ette, aga mulle tundub, et mu juuksed on ka kiiremini kasvama hakanud. Ma ei tea, ausalt, kas see nii on, aga tunne on küll selline. Isegi kui ei ole, siis peale pesu on nii ilusad siidised ja kohevad juuksed. Kui nad veel hoiaks ka nii nagu ma tahan, siis oleks elu vapsee lill. Aga mu juuksed on sama kangekaelsed nagu ma ise. Elavad oma elu ja hoiavad täpselt nii nagu ise tahavad. No hea küll, kõike ei saa ka tahta. Kuigi juuksurisse tahaks ka juba. Peale MacGuyveri lõikust ei ole väga julgenud minna, aga nüüd olen julgust kogunud ja mõtlen, et oleks vist aeg.
Ida eest peitsin ära pojengi dušiõli ära, sest heakene küll on vahva kui laps lõhnab nagu mu lemmiklill, aga ei ole nii odav toode nüüd ka, et ma saaksin lubada tal seda batuudile laiali valada, et seal vahupidu korraldada. Kes veel pole Magrada tooteid proovinud, siis võib olla on praegu õige aeg. Mul on teile terveks suveks pakkuda -15% sooduskood.
Kui te arvate, et tegu on “järjekordse blogipromoga, mida ei saa usaldada, sest kinnimakstud”, siis võin käsi südamel öelda, et esimesed korrad ostsin kõik tooted ise ja kiitsin neid ilma, et keegi oleks seda oodanud või eeldanud, sest lihtsalt tõesti väärt kraam. Viimase pakikese sain tõesti koos sooduskoodiga tänuks. Tasuta saadud, aga ikka ei raatsi Idal lasta ära kasutada. Jube kade ema. Ida üks päev küsis mult, et mis ema sa selline oled? Vastasin, et selline sinu ema, millele tuli kommentaar “sa oled ju Tartust”. Mida iganes see ka ei tähendaks. Ei olnud tol hetkel jaksu uurida, sest kohati on Ida nagu jutulind, kelle jõud kohe üldse ei rauge. Minu oma kohati ikka raugeb.
Kas teie lapsed on ka suvega suureks saanud? Minul on ootamatult kodus liigagi iseseisev laps, lausa puberteet. Kõige pealt sai ta endale nutikella, ostsin 25 euro eest kasutatult, sest ei raatsinud 70-120 euro eest Elisast põnniradarit osta. Kui kõrvale jätta see, et me ei saanud kuidagi seda alguses seadistatud ja ilmselt kella algne omanik saab ikka sõnumeid kui Ida kella käelt võtab, siis ma olen väga rahul. Ida lasteaed on veel puhkusel 19.augustini ja see tähendab, et ta on mul töö juures kaasas. Siin lähedal on mänguväljak, aga ma ei julgeks teda sinna lasta ilma, et saaksin tal eemalt silma peal hoida, helistada ja tema mulle, nüüd julgesin. Nii nagu mulle öeldi, siis esimesed päevad helistas Ida vahetpidamata nii mulle, Marekile, tädidele, aga praeguseks on see osa mööda läinud ning mul on hea vaadata, kus ta parasjagu ringi tuuseldab. Enne kui te must lastekaitsesse teada annate, siis rahu, tegelikult elavad Mareki ema ja õde siin lähedal ning Ida on Mareki õelapsega ikka piiratud ja teatud trajektooril tuuseldanud. Või siis kaugemal käinud koos vanaema ja Mareki õega. Ma olen jube tänulik, sest olgem ausad, kaks nädalat hommikust õhtuni tööl passimist ei ole ka teab mis lõbu. Kuigi ma ei saa ka kurta kui ta siin on. Ja kui tagasi mõelda oma lapsepõlvele, siis mulle näiteks just väga meeldis ema, vanaema või tädiga tööl kaasas käia.
Idale vist täitsa meeldib ka. Lõuna ajal käime Balti jaama turul söömas, aga ega see ka enam pole Idal niisama juhuslikult valitud koht. Balti jaama turu teisel korrusel on üks veider (venepäraste) riietepood, kus on olemas TikTok kleidid/pluusid/püksid ja mind on sinna ju vaja vedada. Nüüd sain ma teada, et seal on olemas ka Likee riided. Mul ei olnud absoluuuuuuuuutselt aimu, mis see veel on, aga see tehti mulle kiirelt kahe (peaaegu) seitsmeaastase poolt selgeks. Lõpuks andsin ma alla ja lubasin Idal ka Likee’sse konto teha. Käin igal õhtul konto läbi ka, et vaadata, mida ta seal teeb. Siiani on kõik kontrolli all ja kohati on isegi naljakas vaadata nende videosid.
Siiski pean ma ütlema, et sotsiaalmeedia osakaal elust hirmutab mind veidike. Ma olen muidugi vale inimene sel teemal rääkima, aga mulle tegelikult üldse ei meeldi, et ilma sotsiaalmeediata ei saa. Aga kuidas ma keelan oma last kui kõik teised teevad ja on? See oleks umbes sama kui ma saadaks ta esimesse klassi krihvli ja tahvliga, sest ma ei taha talle nutiseadmeid osta. Ma ei saa keelata. Kuid ma püüan jälgida. Ja selgitada, millised on ohud. Mitte et ta viitsiks mind kuulata. Õnneks on ta siiski laps, kel on hästi hea fantaasia ning kui seda natukenegi julgustada, siis oskab ta ka ilma nutimaailmata hakkama saada. Eile tuli näiteks metsast koju Pulksoniga, kellele ta õhtu otsa voodit ja mänguasju meisterdas. Ma olin imestunud, et ta Pulksoni teadis. Me küll Norras elades vaatasime neid filme, aga sellest ei mäletanud ta midagi ja Eestis ei ole ta Pulksoni filme erilise huviga vaadanud. Mina vaatasin viimati üksinda. Kuidagi aga vanaema selle Pulksoni talle põnevaks tegi ja selle üle on mul ka hea meel. Peaasi, et koer Pulksoni kätte ei saa.
Ja lõpetuseks. Kas ma olen ainus, kes tunneb puudust blogija Jaanika kilomeetri-pikkustest postituste pealkirjadest? Need olid kohati parim osa ta blogist üldse. Nüüd on nii igav. Mainstream nagu me kõik.
Mis unetusse puutub siis googelda sellist toidulisandit nagu 5-htp. Minule igatahes tõi une tagasi ja rahulikuma meele.
Lapsuke on ka “suureks” saanud selle suvega, septembrist koolilaps. Natuke hirmutav. Nutikella lapsel pole, on telefon, millega saab meile vajadusel helistada (kui üksi kodus paar tundi). Mängida saab 20min korraga ja paar korda nädalas, sotsiaalmeediast ei tea midagi. Kui kuulen jälle mõne vanema “head nõu” et anna aga lapsele telefon kätte, saad mitu tundi rahu, tahaks röögatada. Miks peetakse normaalseks kalapilgul ekraani ette naelutatud zombist last ja ebanormaalseks seda, et lapsega räägitakse, tema küsimused saavad vastuse ja kui vaja siis otsime Googlest infot, et kuidas see hüdrauliline silinder siis toimib.
See on ka mu meelest hirmutav soovitus. Meil on üldiselt kodus nii, et maks tund tohib olla kokku telefonis ja ma siiralt siiralt loodan, et meil õnnestub ka jätkata nii, et ei tekiks “kalapilgul ekraani ette naelutatud zombist last”
ja kohe viskas sellise artikli ette: https://kodus.ee/artikkel/punane-sostar-maandab-pingeid-ja-toob-hea-une-kanapime-peab-sooma-just-neid-marju?fbclid=IwAR1jBjLrg8mNdp5w-SpCLey_ElRMNlG1l2llm2ADg7xQguuQrFb9nth4KXA
magneesiumiga ole ettevaatlik, mulle ei mõju üldse aga elukaaslasel (kel oli magneesiumipuudus) tekkisid alguses väga elavad unenäod, nii et väljamagamise asemel sai öösel “filmi” vaadata, kuniks siis juba magneesiumi tase tõusis ja olukord normaliseerus. aga selleks vanniks piisab pannna õhuke kiht hästi tulist magneesiumivett jalatalla alla ning seda tuli päris pikalt teha, nii et veekeetja kõrvale, et pidevalt kuuma vett lisada saaks.
Magneesium imendub kõige paremini soojas (36-38C) vees. Kuuma vee puhul (üle 41C) võib just vastupidine efekt olla ja keha magneesiumi kaotada. Lisan ka, et magneesiumiga peaks ettevatlikud olema neerupuudulikkusrga inimesed ja rasedad – palun pidage nõu arstiga.
Just higistama peab, jalatallad
Mul aitas unetuse vastu mediteerimine. Tean-tean, aga päriselt aitas. Voodisse minnes tegin esmalt kuus minutit mantrat ja siis kuus minutit tühjust.
Millest Marimellid kirjutavad, ei tea, sest ma ei kavatse seda planktonit ühegi klikiga toetada, sest kogu see eluviis, mida nad oma eksistentsiga reklaamivad (raseduse ajal suitsetamine ja joomine, pandeemia ajal mööda maailma ringi aelemine jne), on minu meelest vastutustundetu ja empaatiavõimetu. Kui isegi raseduse ja oma lapse puhul on “aga ma tahan” olulisem kui oma lapse tervis, siis loomulikult on “aga ma tahan” ka muu riskikäitumise puhul olulisem kui võõraste inimeste tervis. Rääkimata sellest, et igasugune väitlemine eeldab mingit baasintelligentsi, kui inimene siiralt usub, et õun annab negatiivseid kaloreid, on tegu olukorraga, kus väitlemishuvilisel on mõistlikum rääkida seinaauku, lootuses, et ehk rotid õpivad eesti keele ära ja hakkavad vastu rääkima. Me kõik saame praegu midagi ära teha, et teise laine tõenäosust vähendada või seda lainet vähemalt väiksena hoida, ja minu jaoks on loogiline, et igaüks üritab jõudu mööda seda teha. Planktoni jaoks ei ole, sest nende mõte ei tööta keerulisi teid pidi, nad lihtsalt hõljuvad läbi elu. Ja maailmas on selliseid palju, nii et pigem on fakt, et piiranguid tuleb juurde. Mulle meeldib kodust ka töötada, ma lihtsalt empatiseerin nendega, kelle jaoks see tunduvalt raskem on (mitte ainult korralduslikus mõttes, vaid ka iseloomust tingituna) ja/või kes peavad seda laste kõrvalt tegema. Ja noh, kurvastan vaikselt omaette, sest tundub, et minu üsna inimtühja kohta planeeritud välispuhkus jääb ilmselt ära, sest no mingil seltskonnal on vaja kuurortides või kruiisilaevadel üksteisel seljas elada.
Teine koht, kus minul ei ole pohh yolo ja ei hakkagi olema, on majandus. Minu isiklik sissetulek on pandeemia ajal isegi tõusnud, mitte langenud, aga ikka pole pohh yolo. Ameerika on omadega perses (nende majandus pole 2008. aastast saadik nii kiiresti langenud), mis tähendab, et varsti on kõik perses, sest Euroopa majandus on nendega nii tihedalt seotud. Mul juba on sõpru koondatud, tean hulgim kohti, kus on kärpeid veel tulemas, majanduslikus mõttes on halvem alles ees. Ja mind ei lohuta see, et mina olen vähemalt hetkel üsna sooja ja kuiva koha peal, kui ma pean kõrvalt nägema, et teised on kõrini vees, külmas ja näljas.
Ma tahtsin just Rentsiga pragama hakata, et miks planktonit solvata, kuni selle osani, et plankton lihtsalt hõljub läbi elu, tõsi ta on, Marimell hõljub läbi elu. Mina küll õnnistasin seda postitust klikiga, aga olen absoluutselt seisukohal, et kui oled loll, siis ole parem vait, kui avad suu ja hajutad igasugused kahtlused. Jah, minust on inetu nii öelda. Aga inimene, kes ütleb, et millegi väitmiseks ei ole fakte vaja esitada ja et kuna temal on seisukoht kindel, siis ei ole tema meelest mingit vajadust ka argumenteerida… See on lihtsalt põhjatult rumal asi, mida öelda. Ma ei taha uut eriolukorda, ma ei taha jälle kuude kaupa kodus isolatsioonis istuda ja tööd teha. Minu jaoks on kodu kodu, ma ei taha tööd koju! Ma vihkasin seda kodukontorit iga oma keharakuga, sest mul ei ole kodukontori jaoks eraldi ruumi. Ja sellest raseduse ajal suitsetamisest ja alkoholist ei hakka ma isegi rääkima…mu ämmaemandast õde ilmselt saaks nende postituste lugemise pealegi ajuverejooksu. Jube kirumine tuli, aga kuuldavasti olevat okei öelda seda, mis sülg suhu toob, ma siis panin ka nii kirja nagu filtrita tuli.
Ja ma olen nõus, mingi osa Maa elanikest võiks sotsiaalse distantseerumise järel üle lapiku maa serva alla kukkuda.
Teil on uus koer? Millest selline otsus? Kaua ta teil olnud on? Millal ära annad, kui enam hakkama ei saa?
Anna oma kontaktid, panen sind ootejärjekorda. Kas hakkas kergem ka peale seda kommentaari?
Aga miks nii ülbe vastus? Tunnen vaid huvi koera käekäigu (käpakäigu?) vastu, sest sellele eelnenud juhtum ei ole okei. Ma ei talu inimesi, kes mängivad looma tunnete ja eluga. Vahet ei ole, kas pereliige on olnud peres ühe päeva, ühe nädala või kümme aastat, niimoodi ei tehta.
Saan aru, et su uus koer on noor. Noortel koertel tekib suur vajadus end kehtestada ja kõik hambaga järgi proovida. Ütleme, et ta on kaks paari su hinnalisi kontsakingi ära närinud, mis siis saab? Jaksad sellega ikka tegeleda?
Kui su tütrel tekib mingi hetk probleem, siis sa teda ei anna ju ära, ma loodan? Miks sa siis loomadega nii käitud? Jah, sa tuled nüüd vastu ütlema, et lapsed ja loomad pole võrreldavad, aga pereliige on pereliige, olenemata sellest, kuidas ja millal ta perre on sattunud.
Probleemiga peab tegelema veidi kauem kui nädala. Kui kass pissib vaibale, siis sa ei viska teda ju pärast paari päeva toast välja, vaid lähed loomaarsti juurde ja selgitad välja põhjuse. Kui koer närib diivanit, siis sa ju ei anna teda ära, vaid lähed kvalifitseeritud koeratreeneri juurde ja tegeled asjaga. Kõigele on parem lahendus olemas, kui kellegi hülgamine. Keskealine naisterahvas võiks seda juba mõista.
Unetusest, tere tulemast klubisse (tegelikult tahaks ise sellest klubist välja visatud saada). Ärgata pea iga öö kella 3-4 vahel, uinuda kella 6 ajal, so vahetult enne päris ärkamist, väsitab ka kõige tugevama organismi. Tunnistan ausalt, rääkisin perearstiga ->kirjutas unerohtu, aitas. Paraku olen ravimitööstuse vaenlane number 1, väldin tablette, pulbreid, lahuseid igal võimalikul juhul, alles siis kui tunnen, et nüüd on surm silme ees – võtan rohtu. Proovin Rentsi soovitust.
Mõtlen õudusega saabuvale sügisele, külm ja rõskus, aina vähem päevavalgust ja päikest. Ei taha kodukontorit (vaatamata sellele, et on mugav ja kindel rutiin, sh sportlikum pool), tahan normaalset elu, toimivat majandust. Näen kui paljusid kaasinimesi on koroonast põhjustatud karantiin mõjutanud, kas läbi töö kaotuse või palga vähenduste, kui keeruline on seisakust välja tulla, taas käivitada äri. Ausalt, haiged inimesed -> püsige kodus, isegi kui teil ei ole tuvastatud “koroonat”. Ka angiini põdemine püstijalu võib põhjustada tüsistusi, kui mitte kohe siis mõne aja pärast. Kes aru ei saa, neid karistada täie rauaga. Lõputu siidikinda meetod ei toimi. Lapsed, kes peavad kodus püsima ja õppima, neilt võetakse võimalus treenida, nende lootused tippu pürgida, saavad taaskord tagasilöögi. See lõputu kaugõpe -> vanemana nägin kõrvalt, kuidas tegelikult see mõnes koolis ei toimi, sest õpetajad ei jaksa, nende koormus on liiga suur ja iseõppimine on positiivne, ent kui tulemust ei kontrolli, lastakse jalg sirgu. Lõputu iseenda motiveerimine ei toimi kõigi laste puhul, eriti kui huvi on mujal kui koolis.
Pikaajalised plaanid, mis tehtud ei realiseeru sel aastal, puudub kindlus, mis saab 1-2-3 kuu pärast. Kui iseendaga tulen veel toime, siis kasvava põlvkonna vajadused ja soovid, nende unistuste purunemine, teeb haiget…see kõik on teadmata ajaks pandud “on-hold”. Iseenda kodus vangis olla, ei uskunud, et see võib ühel hetkel muutuda piinavaks kogemuseks. Kodu on helge ja mugav koht, mulle meeldib mu kodu, perekond, ent vägisi sinna panna ka töö-koolielu – teeb elu ebamugavaks.
Ma olen varasemalt unerohte tarbinud, magada sain, aga mulle ei sobinud. Järgmisel päeval olin hästi kuri ja seepärast ka uuesti unerohte püüan vältida. Proovin ka mediteerimist ja siin on igasugu soovitusi veel tulnud. Ehk aitab.
Ja mis koroonasse puutub, siis olen sinuga nõus, just et näen, kuidas see kaasinimesi mõjutanud on ühel või teisel moel ning no ei taha rohkem, ei taha! ja okei, mina saan kodus tööd tehtud, aga mõtlen ka lapse peale. 2 kuud üksinda ilma sõprade, lasteaia, trennita oli talle tunduvalt kurnavam lõpuks kui mulle. Ei suuda mõeldagi, et peaksime uuesti kodus istuma ja nii, et ei sellest ikkagi suure osa ajast toas, sest pime ja rõske ja… Ei taha!
Proovi juua õhtul piparmündi- või melissiteed. Minu niidab magama poole tunni möödudes, ja nii konkreetselt et päeval ma seda teed juua ei saa. Muidu vajuvad tööl silmad vägisi kinni.
Aga Teie uuest koerast tahaks küll midagi teada, ning erinevalt eelnevast õelutsejast täiesti siira rõõmu ja huviga.
Üldse tahaks Sinuga kuidagi lähemalt tuttavaks saada… lihtsalt tundub et oled “minu inimene” 🙂
Ma piparmünti olen joonud, aga ei saa öelda et mojus. Nuud hakkan uuesti proovima:)
Ja uuest koerast ma ei ole valmis veel kirjutama kahjuks. Üks asi on kommenteerijad, kes ei mōista ega taha mōista, teine asi on see, et ma ise ikka veel ei ole otseselt üle saanud kahest eelmisest. Loodan et keegi ei moista valesti ega loe siit välja midagi, mida siin pole. Ajastus on vale, aga koer tundub et sattus meie pere teele just vajalikul ja oigel ajal. Kunagi kindlasti kirjutan, kellega tegu ja kuidas ja miks:)
Sa võid proovida õhtul banaani ja piimatooteid tarbida, mul see nagu mõjuks pisut
Melatoniini Eestis ei kasutata? Vb uuri perearstilt.
Kusagilt lugesin, et seda kutsutaksegi kella kolme sündroomiks. Kas uinuda kell 21.00, kell 23.00 või südaööl – ikka ärkad kell 3.00.
Siin on igal murelisel omad vahendid ja omad vahendid, mis ei tööta.
Minu vahend on “ela sellega, sest mitte midagi ei aita”. Olen unerohtusid proovinud, kuid kõik toimivad nii, et lõplikult ärkan järgmisel päeval tööl kell 16.00. Paremini töötas Xanax, kuid see jätab uimasuse fooni ja seepärast vastu tööpäeva ei võta.
Mingil määral aitas melatoniin. Minu head unetut sõpra aitas see aga väga. Muidugi on tegemist toidulisandiga ja selle toime saabumine võtab aega. Toimeaine on kapslites ja tablettides 1, 1,5 või 1,9 mg, spreina on ka müügil.
Koer on tore, kas puudel või puudli segu.?Väga intelligentsed koerad. Karvu ka ei aja ( eriti). Ainuke tüütus on peab karva pügama, muidu kasvab nägu sisse ja võib silmapõletiku saada. Meil on 2 puudlit olnud.
See on vene must terjer:) Karvu ei aja üldse, aga see eest on kogu põrand kogu aeg must ja vett täis, sest ta joob nagu väike elevant nii et igale poole pritsib ja 2) kõik muld ja liiv jääb käppade külge kogu aeg. Aga ta on tõeline stressileevendaja. Mul on väga pingeline tööaeg hetkel ja mitte midagi ei mõju rahustavamalt kui selle Mr Shuffleupaugusega jalutamine. Ta lihtsalt on nii naljakas, et ajab naerma ka kõige kehvema tujuga
Selle pritsimise vastu aitab väike vurru ajamine, sest mida rohkem karvu seda rohkem vett ümbruses. Samuti mingi plastikust alus kausi all, muidu põrand hakkab vettima. Arvan et isane, need on lobjakamad.