VegMachine & lilled ehk tegin-käisin-olin-postitus

Ajasime nädalavahetuseks Mareki ära Pranglile, et saaksime veeta ühe laisa nädalavahetuse, nii et keegi ei teeks ja korrastaks ja koristaks kogu aeg midagi ega paneks niisama logelejaid süümekaid tundma.

Juhtus ka ajalooline hetk, et Ida ärkas laupäeval enne kukke ja koitu (st see osa on tavapärane!), kuid läks ise allakorrusele ning tegeles seal maeiteamillega, nii et ma sain veel kaks tundi magada. Milline õnn! See on õnn, sest siiani on Ida keeldunud üksinda ärkamast ja kui ma midagi vihkan, siis on need varajased nädalavahetuse ärkamised. Kui ma ütlen, et ma ei tea, millega ta tegeles, siis igaks juhuks ma ikka täpsustan, et nii vastutustundetu vanem ma pole (saate ise ju aru, miks;). Ja no ega ta siis haudvaikuses ka ei asjatanud seal: 1) YouTube´ist hakkasid “kiisud tantsu keerutama” nii kõvasti, et seda oli Keilasse ka kuulda ja 2) kui ta sai ise Netflixi tööle, siis ta tuli mulle rõõmsalt teatama, et sai Ladybug´i ja CatNoir´i tööle.

Meie telekas ei lähe internet hästi tööle, laupäeval Idal vedas, aga ma pidin natuke naerma kui pühapäeva hommikul kordus sama stsenaarium, et Ida lasi mul kauem magada ja püüdis jälle ise multikaid käima saada, ent kuna internet jälle ei toiminud, siis ta oli külmkapi pealt isegi wifi-koodid toonud ja püüdnud neid sisse panna. Võib olla isegi pani ja õigesti, aga kuna seda on ka mõnikord vaja teha 376420 korda, et Netflix tööle saada, siis võib olla takerdus ta vaid selle taha. Mu meelest see oli nii armas ja natuke naljakas ka, kui ta seletas mulle, et püüdis interneti tööle panna ja “panin ju kõik need tähed”. Kuidas lapsed nii andekad on nuti-netimaailma suhtes?

Nädalavahetust alustasime me Balti jaama Veg Machine külastusega. Kui te ei ole veel nende beyond meat burksi söönud, siis tõtake kohale. See on nii paganama hea, et ainult nüüd sellelel mõeldes hakkab mul suu vett jooksma. Ma võtsin (mõeldes Idale) lisaks veel ka laetud friikad (vaadake seda portsu!), aga kuna Ida salatit ei söö, siis läks mul nii hästi, et sain seda pakkuda küllatulnud sõbrannadele, kes mind pool tundi ukse taga pidid ootama.

54356007_322631468450022_5455042442300489728_n

Te olete kindlasti lugenud mu varasemaid postitusi veganluse kohta. Et ma ei saa aru ja mulle tundub, et veganid suruvad end peale ja et on kallis ja et kodus vegan söögitegemine nõuab rohkem läbimõtlemist ja teadmisi ja… Täna ütlen ma teile, et isegi kui minust ei pruugi saada ei veganit ega taimetoitlast, siis ma olen nii tänulik selle üle kui palju vegan pereliikmed ja tuttavad on minu silmaringi ja maitsemeelt ja söögilauda avardanud. Ma olen selle üle nii tänulik. Asjad, mille peale ma poleks varem tulnud, mida ma poleks kunagi ise osanud poes vaadatagi, on nüüd minu jaoks täiesti elementaarsed.  Äge on kui (veel nii vanana:D) saab targemaks. Ehk ei suregi ma täitsa lollina.

Sõbranna veel küsis eelmisel õhtul üle, et kas ma olen kindlasti sel ajal kodus, et minu puhul ei tea kunagi, vastasin, et oleme terve päeva kodus, et tulgu aga. Juhtus aga nii, et ma pidin minema ka oma venna õele laevale vastu ja ajaplaneerimine, vahemaade hindamine läks pooletunnise hilinemisega lappesse. Nii need vaesekesed mul seal ukse taga ootasidki lillede ja veiniga. Ma oleks nende asemel veini ära joonud,a aga nemad pole sellised nagu mina. Mul on korralikud sõbrannad.

Ah, valetan, et alustasime nädalavahetust Veg Machine´iga. Tegelikult alustasime me Idaga natuke varem. Õue kaunistamisega. Marek saab ilmselt jõuludeni neid confettisid koristada, aga lõbus oli. Nali on muidugi natuke minu kulul nüüd ka, sest ma ei arvestanud, et need jäävad talla alla ning me tassime neid jalanõudega ka tuppa. Elame üle. Täiega lõbus oli igatahes. Kas keegi teab, miks lapsed Itaalias neid laiali pilluvad? Mida sellega tähistatakse? Lihtsalt lõbu pärast või on see seotud kevade tuleku või millegi muuga?

DSC04624

53020131_2265702396980288_2922147275473944576_n.jpg

Ülejäänud nädalavahetuse tegime vegan-toite, vaatasime multikaid, vaatasime uuesti Queeni filmi, lobisesime poole ööni, käisime lastega kinos. tahtsime Ralphi vaatama minna , aga loomulikult ei taibanud ma enne pileteid osta ja nii saime me kohale jõudes teada, et vaid üks pilet oli. Milline pettumus. Ma ise tahtsin ka seda täiega näha. Et mitte koju tagasi minna niisama, läksime “Kuidas taltsutada lohet” vaatama. Pean ausalt ütlema, et see oli esimene multikas, mis mulle ei meeldinud või noh ei saa ka öelda, et otseselt ei meeldinud, aga see ei pakkunud mulle mitte mingit elamust. Ida õnneks jäi rahule. Koju tagasi jõudes tahtsin ma mõnda ilusat multikat. Vaatasime uuesti “Cocot” ja “Ferdinandi”. Viimase aja kaks lemmikut!

Ahh, ja tänu sünnipäevale (mida ma ei pidanudki) on mu kodu lilli täis. Vaadake neid iludusi!

DSC04648DSC04682DSC04635

EKRE hüsteeria

Ma ei ole EKRE valija. Et aus olla, siis paljud EKRE väljaütlemised ja põhimõtted on mulle vastuvõetamatud, juhtfiguurid ebameeldivad. Kui ma loen kommentaare, kuidas EKRE poolt hääletavad noored naised, sest “ma ise ei tea poliitikast midagi, aga isa/mees käskis”  ning näen, kuidas pagulaste vastu on kõige tulisemalt samuti noored naised, kelle enda mehed Soomes ehitajatena töötavad, siis ma tahaks peaga vastu seina joosta, aga ometi ei saa ma öelda, et kõik EKRE valijad on debiilikud. Inimesed on Eestis ja poliitikas pettunud ning seetõttu on teinud (minu arvates) natuke läbimõtlemata sammu ning andnud oma hääle EKRE-le.

Reformierakonnale ei ole ma oma häält andnud juba aastaid (kuigi väikeettevõtjana oleks ju loogiline, et oleksin just nende valija), aga mõte Kaja Kallasest kui uuest peaministrist pani mind ka  juubeldama. Mul oli tema tulemuste ja Reformierakonna võidu üle hea meel. Naispresident ja naispeaminister! Vägev! EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsiooniläbirääkimised tulid mullegi ootamatuna nagu välk selgest taevast. Mõte EKREst valituses võttis seest õõnsaks ja läbirääkimised, intervjuud on muutunud juba piinlikuks jälgida. Natuke meenutab pokkerimängu. Et alguses pillume lubadusi ja siis vaatame, “kuidas poliitikas peabki retoorika muutuma” nagu ütles Mart Helme. Halb unenägu.

Ometi pean ma ütlema, et EKRE-vastane hüsteeria on hakanud mind häirima. Eile ei saanud ma aru, miks korraga oli sotsiaalmeedia täis tühjasid südameid ja loosungeid “kõigieest”, aimasin ja sain hiljem uudiseid lugedes ka oma aimdusele kinnitust. Mul tekib üks küsimus. Kui EKREt süüdistatakse viha õhutamises, siis kas hetkel ei tundu see kampaania natuke irooniline? Kas see pole viha õhutamine ja ühiskonna killustamine?  Kui valimistulemused teada olid, ilmusid paljude mu tuttavate kontodele Facebookis loosungid “minu hääl läks kollastele”, “mina andsin hääle Kajale” ja muud sarnast – seda kiideti, sest see on justkui ühiskondlikult aktsepteeritud ja õige otsus. Tahad näidata, et oled edukas, väärikas, austav, ettevõtlik, siis karju kõvasti, et pooldad Reformierakonda. Ütle, et valisid EKRE, oled debiilik. Ja mis on see “tühja südame kampaania”? Et hetkel pole vahet, kelle valisid, oluline on, et tuleksime kokku ja ütlesime, et ei ole okei oma põhimõtteid maha mängida? Kuulge, ausalt, see on ju puhas manipulatsioon.

Mina ei pane oma Facebooki profiilipildile südamekest. Eesti on olnud minu Eesti kogu aeg. Ka siis kui Arnold Rüütel oli president, ka siis kui Toomas Tõniste oli rahandusminister, ka siis kui Leto Svet valiti Eurovisioonile. Mulle ei meeldi hüsteeria ja ma isegi ei usu, et ma selle välja ütlen, aga osa minust mõtleb juba, et tehke hüsteeria kiuste see koalitsioon ära. Kui see tähendab, et pean lähiajal Kanadasse kolima, eks ma siis kolin.

Ärge mind siis nüüd alloleva pildi pärast vihake, aga liiga tabav, et seda mitte jagada.

54268457_1122986744545766_4106325679455338496_n.png

 

Mida teha kui vihma sajab?

Vastus on väga lihtne. Tuleb minna sinna, kus vihma ei saja! Ehk siis meie reisi ajal tuli ette ka üks vihmane päev, mis meile kohe üldse ei meeldinud. Aga mida me teeme selle päevaga mõtlesime me? Käime mööda muuseume, istume hotellitoas, restoranis? Kõik ju täiesti mõeldavad tegevused, aga meie võtsime lahti Rome2Rio, Accuweather ja Google mapsi ning hakkasime vaatama, kuhu minna, et oleks päikeseline ilm. “Tahaks Veneetsias ka käia,” ütles Marek ja esimesena torkas mulle pähe, et aga davai, istume rongi peale ja sõidame sinna. Õnneks sadas ka seal vihma. Miks õnneks? Rongipiletid olid tegelikult natuke liiga kallid. Kooner minus tõstis pead. Torino, Asti, Genova, Bergamo ja Verona olid samuti vihmased. Selge, tuli vaadata rohkem lõuna poole. Bologna, Firenze, Pisa olid täiesti päikeselised, aga jällegi tundusid meile piletid liiga kallid (kuigi nad seda ei olnud). Vaatasime kaardilt, et mis veel valikutesse on jäänud. Silm jäi seisma Parma peal. Piletid sinna maksid 11 eurot ja ilm näitas 21 kraadi ning päikest. Mõeldud-tehtud! Ja täpselt nii me Parmasse sõitsimegi. Veetsime imevahva päeva, sõime suurepäraseid tortellinisid, jõime odavat pakiveini, kõndisime vähemalt 25 kilomeetrit, läksime korraks tülli ja leppisime ära. Iroonilisel kombel jäi meil söömata ja kaasa ostmata parmesan (Parmigiano-Reggiano) ja prosciutto di Parma. Aga linnake oli armas. Ja päikeseline. Hea valik sattus.

Omapärane ja armas linnake oli. Mul ei oleks midagi selle vastu, et sinna uuesti tagasi minna. Kas või juba selle pärast, et mul kripeldavad söömata jäänud sink ja juust.

DSC03950DSC03962DSC03965DSC03966DSC03969DSC03995DSC04002DSC04026DSC04027DSC04036DSC04037DSC04045DSC04048DSC03953

#childhoodunplugged

Lugesin Perekoolist* inimeste lapsepõlvemälestusi ja mul hakkas natuke kurb. Ma olen veendumusel, et lapsepõlv mõjutab meie tulevikku olulisel määral ja kui lapsepõlves tunnetavad lapsed, et nad ei saa piisavalt tähelepanu või mäletavad negatiivseid asju, siis pole ju ime, et meie ümber on nii palju katkisi ja kibestunud ning kurjasid inimesi.

Minu lapsepõlve mahtus ka palju asju, mida ükski laps ei peaks üle elama ja kui nendele mõelda, siis võiks öelda, et mul oli õnnetu lapsepõlv, ometigi on kõik need lapsepõlvemälestused, mis mulle esimesena pähe tulevad, hoopiski helged ja kui te minult küsite, milline oli minu lapsepõlv, siis ma ütleksin teile kõhklemata, et õnnelik. Eile mõtlesin, millised on esimesed mälestused, mis mulle ilma pikalt mõtlemata pähe tulevad. Esimene mälestus on see, kui onu tuli tagasi sõjaväest. Ta tõi mulle vildikad, sellised paksud ja mõnusad ning te ju teate, millist rõõmu tõid 30+ aastat tagasi vildikad. Samal õhtul (vähemalt nii ma mäletan) läksime me kõik koos tädile külla. Väljas sadas paksu lund ja onu vedas mind kelguga enda järel, jooksis nii kiiresti, et lumi ta taldade alt lendas mulle näkku. Ma ei öelnud midagi, sest ma mäletan, et ma olin nii õnnelik. Teine mälestus, mis kohe pähe tuli, oli see, et ma ei mõistnud, kuidas päkapikud, kes tädi pool käisid, alati teadsid, mida ma tahan. Muidugi olid nõukaaja päkapikkudel limiteeritud võimalused, aga ma ihkasin üle kõige endale Hiina kleiti ja päkapikk tõi selle mulle. Kuidas ta teadis?  Kolmas mälestus on Kauksis telkimas käimine. Ma mäletan eriti eredalt ühte korda kui kusagilt oli kaasa õnnestunud hankida Fantat. Ma sain terve pudeli Fantat üksinda ära juua. Veidi hilisemast ajast kui me olime juba Annelinna kolinud, aga vanaema elas ikka Kivi tänavas kooli lähedal, mäletan ma kui vanaema peale kooli koridori aknast lehvitas. See tähendas, et ta oli teinud kas pannkooke või praekartuleid. Vanaema praekartulid olid maailma parimad. Kõige krõbedamad. Vaid tädi Helju pannkoogid ja marineeritud liha olid neist kartulitest ehk edetabelis eespool. Tädilastega mööda puid ja aedu jooksmine, herneraksus käimine, punaste sõstrate korjamine, puude ladumine (alati pidime me mingi töö ära tegema enne kui võisime ülejäänud päeva veeta nii nagu me tahtsime), lauatelefonilt võõrastele numbritele helistamine ja oma naljade üle itsitamine, triigitud saiad – üks parim osa lapsepõlvest. Ja õe sünd. Te ei kujuta ettegi kui uhke ma olin. Mul oli oma enda väike õde. Issand, ja Panda kampsun – vist üks imelisemaid riidetükke mu lapsepõlvest. Kui täna võib sellise WWF logoga sviitri osta ilmselt igast netikaubamajast, siis tol ajal oli see kampsun midagi nii erilist, et seda on raske sõnadesse panna.

10352570_10201892127343875_5627726499666719517_n

Kokkuvõttes ikka no paganama ilus lapsepõlv. Parim. Kaalub üle kõik need negatiivsed kogemused.

Aga kõige negatiivsem mälestus? Ma ei valeta, aga ausalt see tuli mulle esimesena meelde, sest ma mäletan kui pettunud ma olin. Praegu tundub see muidugi jabur ja naljakas, aga siis oli aasta 1989. Emme ja vanaema tulid Rootsist tagasi  ning rääkisid, kuidas nad laevas banaane sõid. Emme oli ühe pannud oma käekotti, et mulle ka tuua, aga hommikuks oli see olnud mustaplekiline ja plödine, et ta otsustas selle ära visata. Ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiii pettunud. Miks ta selle ära viskas? Banaani! Ma oleksin seda ju ikka süüa saanud. Mis sellest, et nad tõid mulle hunnikutes riideid, vildikaid, komme, jäi mulle meelde see banaan, mida ma ei saanud. Ma sain banaani proovida alles aastaid hiljem. Vanaema tuli linnast jooksuga koju ja ütles, et sai banaane! Vot elu.

Nüüd ise ema olles püüan ma Idale ka pakkuda võimalikult õnnelikku lapsepõlve. Laias laastus arvan ma, et ma olen hakkama saanud, aga sama palju arvan ma ka, et ma olen seda ära rikkunud. Detailidesse enam ei lasku, sest kõik on juba varasemalt öeldud ja ausalt öeldes ei ole ma valmis, et Dagmar Lamp saaks jälle ainest oma kliklugudeks. Eile läksime me Idaga õhtul tülli. Ma lähen endast välja kui ta ei kuula mu sõna ja mulle vastu vaidleb, ma karjusin (või peaksin ma igaksjuhuks poliitkorrektselt kirjutama “häält tõstma”, et vältida võimalikke probleeme?) ta peale. Kui ta siis oli mõnda aega nutnud/jonninud ning mina allkorrusel kõva kivi mänginud, läksin ma üles, et ära leppida. Me läksime veel rohkem tülli. Kuigi teoreetiliselt oli Ida valesti käitunud, sain ma ju täiskasvanuna aru, et tema ei oska olukorda nii analüüsida ning mina kui ema ja täiskasvanu pean vabandama, et karjusin. Ma viskasin Ida kõrvale voodisse pikali ja palusin talt vabandust. Ütlesin, et ta on kõigest hoolimata maailma kõige armsam, parem ja toredam laps ja et me armastame teda väga väga väga väga. Kuuni ja tagasi. Ida nuuksus veel nutta. Ma silitasin ta pead, tegin talle musi ja võtsin ta kaissu. Vaikselt andis Ida mulle andeks, et ma karjusin. Me rääkisime sosinal juttu. Ma püüdsin selgitada, mis mind ärritas ja Ida rääkis oma muredest, soovidest ja kodujuustu-paprika salatist, mida me kindlasti homme peame kodus tegema. Ma silitasin veel ta pead ja minut hiljem nohises see väike kõva kivi- oma ema koopia mu kaisus. Veidi hiljem tõstsime me ta magama meie voodisse, meie keskele. Ma ei tahtnud, et ta ärkaks öösel või hommikul üksinda peale tüli, mulle tundus, et lapsele on oluline, et ta teaks, et ükskõik kui palju pahandust me teeme, siis me oleme ikka ja alati üksteise jaoks olemas. Ja võib olla ka mõned tänapäevased “hiina kleidid”. Selle Belle kleidiga ta vist magaks ka hetkel.

Ma ei ole kasvatusteadlane, mul ei ole lastega kogemusi, aga oma sisetunde, kogemuste ning lapsepõlvemälestuste põhjal julgen ma loota, et kõige olulisem on õnneliku lapsepõlve juures, et laps teaks, et ta on armastatud, no matter what. Kas ma eksin? Olen (vähemalt pooleldi) õigel teel?

*Jah, ma käin Perekooli foorumit lugemas. Blogijate teemad mind ei huvita (õnneks neid pole ka enam olnud), aga huvitav on lugeda inimeste arvamusi erinevatel ühiskondlikel teemadel. Kohe päriselt, see on nagu omamoodi blogi, mida õhtuti sirvida enne magamajäämist. 

Mitteomakasupüüdlik reklaam

Võimalus teha üks heategu ning lohutada paljusid abi vajavaid lapsi! Ostes eripakkumisena Cuddlings trööstiplaastrite combo, annetame 50% maksumusest Lastefondi abivajajatele.

54214891_612021835926148_6587670844909027328_n

Cuddlings trööstiplaaster on tilluke sõber, kes lohutab kui laps on haiget saanud, kardab pimedust või hambaarstile minekut. Abimees igaks olukorraks! Pakis on kaheksa karvase pealispinnaga plaastrit kuue erineva tegelasega. Saa tuttavaks karu Mamsi, panter Siniberti, pärdik Ahvi Pahvi, põrsas Lilly Adoria Roosa ja jäneskoertega Siin & Seal!

 

Kananahk ja Bohemian rhapsody

Viimase inimesena planeedil vaatasin ma eile õhtul ära “Bohemian Rhapsody”. Läksin Selverisse süüa ostma ja avastasin, et see on dvd-l olemas. Muidugi pidin ma selle ostma, sest juba ilma vaatamata teadsin ma, et sellest saab minu üks lemmikfilme.

Aga ma alustan kaugemalt. Ma mäletan 90ndate algusest väga selgelt üht seika. Küsisin emalt, millise bändi kontserdile tema tahaks minna. Ta vastas, et oleks vaid üks bänd, kelle kontserdile ta läheks, aga see pole kahjuks võimalik enam, sest laulja on surnud. See bänd oli Queen ja lauljaks Freddie Mercury. Võimalik, et see oli esimene kord kui ma sellest bändist midagi kuulsin. Ma mäletan, et nägin hiljem poes Queenist rääkivat raamatut ja ostsin selle emale sünnipäevaks ja mõtlesin ise veel, et issand jumal kui kole mees, et miks peaks ema ometigi tahtma teda esinemas näha.  Saage aru, ma olin 12-13-aastane. Selles vanuses on lubatud olla pinnapealne. Ma sain teada küll sellise bändi olemasolust, kuid muusikast veel nii palju mitte, sest nagu te teate, ei olnud tol ajal youtube´i veel olemas. Minu esimene enda Freddie Mercury vaimustus algab sellest ajast kui hakati mängima Freddie Mercury ja Monserat Caballé “Barcelonat”. Ka selle lauluga on mul meeles, kuidas me tädilastega lummatult seda raadiost kuulasime. Nii kõvasti kui tolleaegsed raadiod üldse lubasid. Tänu onule, kelle hobiks oli muusika ja kassetidele (!) laulude ümber lindistamine, tutvusin ma Queeni loominguga aina rohkem ja nii minust üsna väiksest peale vaikselt Queeni fänn saigi. Öelge veel, et emad-isad-onud-tädid ei mõjuta lapsi ja nende maitset, eksju!

Ja siis see film. Ma vaatasin filmi hilisõhtul (LIIGA VAIKSELT! ma oleksin tahtnud kõlarid põhja panna, aga teised magasid) ja ei saanud peale filmi kohe isegi magama jääda, sest ma olin nii…ma ei tea, mis see õige sõna, oleks seda tunnet kirjeldamaks…mul kõhus keeras, heas mõttes, süda tagus ja ma olin lihtsalt filmi ning muusika lummuses, terev filmi jooksul jooksid mul  mitme koha peal pisarad. Ei, ei, mitte siis kui ta Live Aid kontserdil lavalt lahkus, vaid pidevalt. Laulusõnad, armastus, emotsioonid. “Mama, I just killed a man” ajal hakkasid pisarad jooskma. Mida ta sellega mõelda võis? Targemad on arvanud, et selle lausega avas ta end geina. Võimalik, mina ei tea, aga Bohemian Rhapsody ja selle sõnad on minu meelest üks ilusamaid  ja võimsamaid lugusid maailmas.

Ma saan ka filmi kriitikast aru. Ei ole selline sügav ja detailidesse minev film, aga katsuge ise panna 15 aastat tegutsemist kahte tundi. Sündmused liikusid kiiresti, nõus, aga minu jaoks ei olnudki see Freddie Mercury eluloofilm, vaid bändi tekkelugu. “Bohemian rhapsody” on Queeni lugu, mis keskendub rohkem esilauljale, aga näitab ka ilmekalt seda, et kõik panustasid albumitesse. Paljud arvavad, et Freddie Mercury kirjutas laulu “Who wants to live forever” kui sai teada oma surmast haigusest. Tegelikult *on selle kirjutanud hoopiski Brian May filmi “Highlander” jaoks.  Või stseen, kus John Deacon kirjutas  laulu “Another one bites the dust”? Või “We will rock you” tekkelugu?  Film toob esile laulude loojate eripära ja panus. Bändis valitses harmoonia ja keegi ei olnud kellestki parem. Hetkeni kui Freddie Mercury end teistest paremaks pidama hakkas. Selle koha peal jõudsin ma mõelda kui oluline on see, millised inimesed meid ümbritsevad ja milline on nende mõju meie elule. Kas Freddie Mercury oleks AIDSi surnud kui tal ei oleks kõrval olnud paha poiss Prenterit, kui ta ei oleks vallandanud bändi heaolule mõtlevat mänadžeri, kui… Palju “kui”-sid. Sama mõte oli mul ka Matti Nykäneni filmi vaadates. Kui Nick Nevadat poleks olnud, milline oleks Matti siis olnud?

Ma vaatasin filmi, ahmisin seda endasse, konstateerisin jälle fakti, et Queen on muusikaajaloo üks tähtsamaid (kõige tähtsam?) ansambleid, Freddie Mercury täielik geenius ning samal ajal kui kriitikud on pidanud seda ka keskpäraseks pillekaareks nägin mina sünge tooniga (õpetlikku) lugu mehest, kes armastas elada. Armastas elada nii, et just see armastus talle saatuslikuks saigi. Ainsana kritiseeriks ma filmi lõppu, kus AIDSist teatanud Freddie Mercury teeb justkui viimase etteaste Live Aid kontserdil. Tegelikkuse me ju teame, et hoolimata põdurast tervisest tegi ta muusikat veel kuus aastat ning jagas oma elu partner Jim Huttoniga. Muide, Jim Huttoni üles leidmine vaid telefoninumbri ja ühe pepuplaksu pärast ei olnud minu jaoks klišee, vaid hoopis siiras soov armastada. Ennast ja kedagi teist. Peale elu.

Film oleks võinud kuidagi teisiti (kronoloogiliselt õigemini) lõppeda, aga samas, kuidas veel kui mitte kontserdiga, mida peetakse üheks parimaks live-show´ks üldse?

*Film versus tegelikkus

Hakuna matata! Love from Africa!

Kui toidukohtadest rääkiva postituse juures heideti mulle ette, et kas ma selleks läksin reisile, et väljas söömas käia, siis ma muidugi esiteks palun vabandust, et enda teadmata reisietiketti rikkusin ega teadnud, et väljas söömine ning kohaliku toidu nautimine ei olegi üks osa reisist. Teiseks tähendab reis (ükskõik kuhu, lähedale või kaugele) minu jaoks seda, et ma käin linna/küla/alevi risti-põiki läbi. Nii palju kui on aega ja nii palju kui jalad võtavad. 15-30 kilomeetrit päevas ei ole mingi asi maha kõndida. Aga millisele turistile oleks, eksju. Lisaks on suuremates linnades selline imeline asi nagu metroo. Minu kõige parem reisisoovitus? Metrookaart taskusse ja tuld! Ei ole midagi lihtsamat punktist A punkti B jõudmiseks. Ei pea sõitma vaid ühe turismiobjekti juurest teise, vaid saab lihtsalt niisama linnaga tutvuda. Ma ise tahan muidugi tänada neid, kes soovitasid meil Navigli linnaossa minna. See on jumalik!

Kogu reisi vältel tundsin ma end korraks ka nagu roheline turist. Roheline selles mõttes, et algaja. Teate ju küll tänavakaubitsejaid, kes sulle lilli ja käepaelu ja muud sodi sülle topivad, et for you my beautiful friend ja siis selle eest raha hakkavad küsima. No nii ka meile lähenes neid hordide kaupa, üks eriti visalt. Toppis oma värvilist niiti mulle käe külge, ise nagu mantrat korrutades “hakuna matata, love from Africa“. Me raputasime pead ja liikusime edasi, aga kutt ei olnud rumal, viskas oma niidi mulle mantli peale ja järgnes, ikka hakunamatatatades. Võtsin niidi, et see talle tagasi anda. “No,no, this is gift, free for you, love from Africa, lots of love“, korrutas ta ja sidus oma niiti mulle juba osavalt käe külge. Ah pekki kah, mõtlesin ma, seo siis pealegi oma “armastuseniit” mulle käe külge. “Husband too,” lisas ta kui mind oli ära niidistatud. “Free, free, for you my friend lots of love, lots of sex!” Kui me olime lollakalt ära niidistatud, hakkas pihta teine jutt. No see vana hea, et palju selle eest maksad. Tema suureks kurvastuseks oli meil rahakotis kahepeale täpselt üks eurone münt. Ma ei tea, kas me nüüd peaksime muretsema, et ei tule nii lots of love and sex kui lubatud?

Aga tagasi Milano juurde. Ma saan nüüd aru nendest inimestest, kes on seda üheks oma lemmiklinnaks nimetanud. Võib olla oli asi muidugi ka selles, et ei ole ju veel turismihooaeg, aga nii nagu keegi ka ütles, siis linn ei mattu turistide hordide alla (veel). Erinevalt Roomast, mis mulle siiani on äärmiselt armas olnud, tundus mulle, et võib olla on Milanos isegi mõnusam vibe. Kes nõustub?

DSC04086DSC03791DSC03862DSC03890DSC03899DSC03670DSC04059DSC04071DSC04065DSC04061DSC04096DSC04099DSC04159.JPGDSC04451DSC04462DSC04479DSC04490DSC03783.JPG

Mis neil telekanalitel viga on?

Groucho Marx on öelnud kuldsed sõnad “I find television very educating. Every time somebody turns on the set, I go into the other room and read a book.” Ma peaksin seda ka uuesti harrastama hakkama, sest esiteks on lugemata raamatute virn juba jõhker ja teiseks ei tule televiisorist niikuinii midagi head. On vaid üks aga…Kui ma tulen reisilt ja jõuan koju suht hilja pühapäeva õhtul, siis peale uudiste tahaks midagi veel nagu vaadata. Ei, mitte Netflixi, lihtsalt midagi taustaks.

Vaatasin ära Tuuli Roosma Aafrika saate. Mulle meeldib see pere ja nende tegemised, hästi vahva ja meelelahutuslik saade. Natuke nagu silmaringi avardav ka.  Muhe ja mõnus saade. Edasi paneme teleka tv3 peale, kust algab “Eesti muusika karikas”. Suurt väga ei looda, aga mõtlen, et noh muusika ju sobib niisama taustaks küll. Metro Luminal kuulub lemmikute hulka ka.

Vaatasin natuke saadet ja mõtlesin, et kas telekanalitel on tõepoolest ideed otsas, et järjest mingi vana soojendatud soustiga eetrisse tullakse? Esiteks Hensugusta + Ameerika naljakamad koduvideod ja nüüd Muusikakarikas, mille sarnaseid saateid me oleme juba korduvalt näinud. Sama soust. Muusikasaade võiks ju olla kaasahaarav, aga see saade oli lihtsalt nii venitatud ja punnitatud, et reaalselt nii igav hakkas saadet vaadates, et ma hakkasin Candy Crushi mängima. Ja žürii. Milleks sellises saates žürii, kus me teame, et kommentaarid on vaid ülivõrdes, sest kõik on alati nii mega ja äge ja teielik ja mõnusas võtmes ja nii huvitav ja nii teistmoodi ja nii kananahk tuleb peale ja…Stamplaused, stampkohtunikud. IIIIIIIIIIGAAAAAV! Mul tuleb endal kananahk peale, kui ma kuulen neid stamplauseid.

Teist saadet mina ei vaata. Loen parem raamatut. Muidu on mahavisatud ajast kahju.

Eataly

Kui ma oleksin “Söö.Palveta.Armasta.” raamatu peategelane, siis ma saaksin täiesti aru, mida Itaalia toit kehakaalu ja riietenumbriga teeb. . Õnneks olen ma vaid turist, kes ei suuda vastu panna Itaalia toidule, ent keda xxl riietest säästab ilmselt vaid see, et mulle meeldib reisides palju näha ja kogeda, mis tähendab, et päevas kõnnin ma vabalt ma 15-30km nagu naksti. Kui mulle liikuda ei meeldiks, siis ilmselt oleks ma lennukisse täna veerenud ja suure tõenäosusega oleks mu eest pidanud lisatasu maksma. Ma jumaldan Itaalia toitu! Isegi kui ma hetkel olen “omg, ma olen nii paks, et peaksin vaid ruccolat sööma”-kaalus, siis Itaalia toidule mina vastu panna ei saa. Või olgem ausad. Üldse toidule. Kuidas üldse keegi saab? Eriti puhkusereisil olles.

Esimene restoran, kuhu meid hotellist juhatati, asus sellises kohas, et turistina niisama juhuslikult sinna ei satuks. Tänaval oli väike silt – Note di Cucina, mida ma ei paneks isegi tähele. Ka esimene mulje ei olnud just paljulubav. Et sellest väikesest uksest edasi minnes jõuame me imekaunisse tagahoovi, ei oleks ma uskunud. Restoranis võtsid meid vastu diivanil pikutav kokk, klähviv koerake ning omanik. Kahjuks on nende retsoranidega nii, et enne seitset õhtul pole nad avatud ja nii ei jäänud meil muud üle kui proovida hiljem tagasi tulla. Sööma me sinna ei jõudnudki, sest noh see kellaaeg….Siis kui meil kõht oli tühi, oli kell vale või me liiga kaugel sellest kohast ja siis kui see oli avatud, olime me juba pitsat kurguni täis.

DSC03671.JPGDSC03673.JPG

Nii palju kui võimalik üritan ma alati vältida turismiatraktsioonide vahetus läheduses asuvaid toidukohti. Need ei kipu  maitsenaudingut pakkuma ja kui pakuvadki, siis hingehinna eest. Ma ei tea, kas meil oli kõht tühi või oligi meie esimene pitsakoht hea (ka hinnatase ei tapnud), igatahes kohe Duomo kõrval ja vägagi mõnus koht istumiseks ning melu nautimiseks. Sarnaseid kohti leiab ilmselt iga nurga pealt.

DSC03680DSC03688

Järgmisel päeval Scalo Milano shopping village´ist tagasi sõites, otsustasime me otsida toidukoha sealkandis, lootes, et hinnatase on soodsam kui kesklinnas. Me ei eksinud. Kohe Milano Rogoredo rongipeatuses, kus me rongi pidime vahetama, leidsime me PostOffice Station kohvik-lounge-restorani. Kui lähete Scalosse shoppama, siis soovitan teil ka selles kohas lõunat süüa. Võrratu teenindus, imeline pasta, hea hind ja mõnusa atmosfääriga koht.

DSC03844DSC03830DSC03835

Reisi üks positiivsemaid toiduüllatusi oli veidral kombel üldsegi mitte itaalia kööki pakkuv restoran, vaid Sichuani toidukunsti pakkuv restoran, kuhu me sattusime täiesti juhuslikult mööda Viale Monzat (kus asus meie b&b) jalutades. Me olime minemas ühte pitsakohta, mida meile soovitati, kuid see restoran tundus nii teistsugune, et me ei suutnud kiusatusele vastu panna. Väga hea valik! Minu suitsutatud tofu oli üks parimaid, mida ma üldse saanud olen. Ja täpselt piisavalt terav. Mareki kung pao oli minu jaoks natuke liiga igav, aga kindlasti paslik just neile, kes muidu hiina kööki ehk nii kõrgelt ei hinda. Kui ma peaksin uuesti Milanosse sattuma (ja ma tean, et ma satun!), siis see on ka restoran, kuhu ma kindlasti uuesti lähen.

DSC03917DSC03924DSC03930DSC03928DSC03939

Järgmiseks selle reisi lemmikohaks on kahtlemata kõige ehtsam Itaalia trattoria Parmas. Ma ei tea kui suur on tõenäosus, et te Parmasse satute, aga kui satute, astuge läbi. Inglise keelest kasu ei ole, aga käed, jalad ja näoilmed aitavad kenasti välja ja kõik saab suheldud. Siiagi sattusime me kogemata, olles juba pool linna läbi jalutanud, sõelunud välja liiga kallid restoranid, peaaegu, et tülli läinud, sest õiget kohta ei paistnud tulevatki ja mul oli kohutav pissihäda. Pissihäda muide juhatas meid veel hiljemgi võrratutesse kohtadesse.

DSC03971DSC03980DSC03983DSC03984DSC03987DSC03988DSC03991DSC03992DSC03997.JPG

Sama päeva õhtul Milanosse tagasi jõudes oli ilm ilusaks läinud ja me otsustasime üles otsida Navigli linnajao, mida mulle korduvalt soovitatud on külastada. Etteruttavalt ütlen, et me jõudsime sinna veel tagasi, sest püha issand jumal kui äge linnaosa. Me peaaegu ei oleks siia sattunud, sest peale päeva Parmas olime me üsna väsinud, aga mingil veidral põhjusel mõtlesime me ikkagi, et nadi oleks kell kuus hotelli tagasi minna, et võtame end ikka kokku ja läheme. See linnaosa on nii ilus. Nii armas. Nii hubane. Restoran restorani kõrval. Ilm oli imeilus ja tuulevaikne, ja mis peamine – vihmata, nii et kõigepealt lubasime me endale joogid kanali ääres. Siis asusime toidukoha otsingule. Meie selle päeva ainsaks söögiks olidki olnud Parmas kahepeale söödud tortellinid, mida ei ole just teab kui palju.

DSC04107DSC04115

Aga mille järgi valida restoran kui sul pole absoluutselt aimu. Esimene asi on muidugi minu puhul hinnatase. Reisil olles ma küll tahan süüa paremini kui tavapäevadel kodus, aga priisata ei raatsi ma siiski. Vanasti oleksin ma toidukoha valinud selle järgi, kus on rohkem rahvast ja välistanud tühja koha, aga mitte enam. Nüüd valin sisetunde, atmosfääri ja muidugi ka hinna järgi. Inimesi kas on või ei ole, pole üldse tähtis. Selle meetodiga võib pange ka muidugi panna, aga siiani ei ole ma väga palju mööda pannud, nii sai ka siin meie valikuks üks hubane restoran, mis meie saabudes, oli veel pea inimtühi. See muutus varsti. Õigustatult. Sest siin sõime me selle reisi parimad pitsad. Kuigi need olid nii suured, et me hiljem ägisesime, siis patt oleks olnud ka midagi alles jätta. Liiga hea oli.

DSC04134DSC04145DSC04148DSC04125

Oli ka selliseid kohti, kus me vaid paar jooki tegime, sest asukoht oli hea, aga menüü ei kutsunud absoluutselt sööma. Kohe tundus, et toit ei ole nendes kohtades hea. Võib olla me eksime, aga millegi pärast ma ei usu. Üks selline koht oli Bellagios, kuhu me päevareisi tegime, ja teine Como keskväljakul, kus me lihtsalt aega surnuks lõime laeva väljumiseni. Õnneks vein on Itaalias ikka odav, nii et kui süüa ei saa, siis juua ikka saab. Jah, ma isegi ei varja ega häbene, et ma jõin sellel reisil ohtralt punast veini. Ohtralt.

DSC04440.JPG

DSC04289DSC04188DSC04191

Omaette kogemus on kindlasti ka Miss Sixty kohvik, kuhu ma soovitan minna. Milanos olles te satute sinna kõrvale niikuinii. See on nimelt kiviviske kaugusel Duomost. See on ka üks koht, kuhu meil soovitati minna ja ma saan aru, miks. Istud teisel korrusel, jälgid tänaval toimuvat melu, poes ostlevaid inimesi, ise samal ajal roosat tiramisud süües. See tiramisu viis keele alla! Miss Sixty oli vanasti üks minu lemmikbrände. Ega ma praegugi nende asjadest ära ei ütleks, aga mu meelest nende riided lihtsalt ei sobi paksudele nagu mina. Samas vaadake seda roosat iludust! Ja seda roosat iludust taldrikul muidugi ka.

DSC04409DSC04417DSC04404

Viimaseks kohaks, mida ma teile soovitan, ongi jälle koht, kuhu me sattusime kogemata, pissihäda tõttu. See veinibaar on kohe “PEAB MINEMA”-koht Naviglis. Me läksime sinna nagu öeldud wc-d otsides, tahtsime juua viisakusest klaasi veini, kuid lõpetasime pudeli veini ja mitme juustu/singi vaagnaga, sest sealt ei tahtnud ära minna. Daamid ja härrad, parampapaaa, selle reisi kõige ägedam kogemus – La Vineria. Täiesti uskumatu koht, mida jällegi sõnadesse on raske panna, aga see melu, see atmosfäär, need inimesed, see vein, need juustud…Uskumatu, kuidas võib kogemata koperdada täieliku pärli otsa. TÄIELIKU PÄRLI!

DSC04503DSC04527DSC04524DSC04519DSC04522DSC04501DSC04516

 

 

 

 

Käime katuseid mööda

Kuna ma viimased umbes 12 aastat olen rääkinud, et Milano on täiesti mõttetu linn ja ma tunnen nüüd, et olen sellega linna suhtes täiesti ülekohtune olnud, siis ma kavatsen oma patud lunastada ning Milano (ja muude lähilinnade +hotellide + toidukohtade + baaride + poodide) postitusi hakkab siin tulema nagu Vändrast saelaudu. Kui teile Itaalia ja reisijutud ei meeldi, siis noh nii nädalakese võite selle blogi täitsa külastamata jätta. Midagi pole teha. Ma ei ole Itaalias esimest korda, kuid seekord sattusin ma ausalt sellisesse vaimustusse nagu oleks seal esimest korda.  Ja ma pean seda vaimustust – eriti Milano suhtes – maailmaga jagama.

Esiteks Milano toomkirik. See üks suuremaid gooti stiilis ÜLENI MARMORIST kirik ei saa kedagi külmaks jätta. Sõnadega on seda raske kirjeldada, pildid ei anna edasi pooltki ilu ja kui katusel ei ole käinud, siis tänavalt ei saa murdosagi sellest emotsioonist, mida tornid ja kujukesed katuselt nähes pakuvad. Pilet on muidugi krõbe – 17 eurot inimene, aga uskuge mind kui te ei ole seal katusel käinud, siis te ei ole ka Milanot näinud. Kui seest on kirik pigem hämar ja sünge (kuigi imelised vitraažaknad helkisid nii kaunilt päikesevalguses), siis katuselt on see kirik tänu heledale marmorile nii helge. Vaated, tornid, kujukesed hingematvad. Kõndisime Marekiga katusel ja mulle tuli meelde meie pulmalaul. Smilersi “Käime katuseid mööda”. Ei, ärge naerge. Olete te selle laulu sõnu kuulanud?

DSC03727DSC03731DSC03734DSC03739DSC03741DSC03750DSC03754DSC03762DSC03773DSC03777DSC03780

Soe soovitus. Minge kirikut külastama varahommikul. Meie käisime seal kolmapäeval umbes üheksa paiku hommikul. Katusel oli peale meie vaid 1-2 gruppi inimesi. Kui me uuesti samale väljakule laupäeva lõuna ajal sattusime, olid järjekorrad katusele minekuks üüratud. Muidugi tasub see seismine end sajaga ära, aga ikka on mõnusam kui ei pea kusagil trügima. Hommikune Duomo väljak erines totaalselt laupäevalõunasest.

DSC03764DSC04350

Piazza del Duomo ei ole muidugi ka niisama linna (pea) väljak. See on koht, kus sünnivad kõige kaunimad Instagrami pildid, see on koht, kus teha kohustuslik check´in Facebooki, see on koht, kus fotosessioonide vahel jooksevad ootamatult ringi pisikesed confettisid pilduvad printsessid, see on koht, kus Milano mood end näitab, see on koht, kus isegi kerjused kannavad oma tavaari kaasas Gucci kotiga. See ei ole niisama väljak. See on elu.

DSC04352DSC03694DSC03695DSC03697DSC03700DSC04385DSC04389DSC04395DSC04377DSC04368DSC03908

Ma ei ole küll eriline suur turistinänni kaasa ostja, kuid Duomo muuseumipood kõnetas mind nii, et meiega reisisid mälestuseks kaasa paar käevõru. Soovitan selles poes ringi vaadata, ei ole selline igav kruus-pluus-poeke, vaid päriselt oli seal vahvaid asju.

DSC03715.JPGDSC03799