Meil oli plaan täna kinno minna “Eia jõulud Tondikakul” vaatama minna, aga üllatuslikult selgus, et mõni asi on 24.12 ikka Eestis kinni ka. Nii ei jää meil muud üle kui nautida Ida jõule Ussipesas. Ma arvan, et see ei olegi nii kehv alternatiiv.

Kõige pealt nõudis see laps eile, et me koristama hakkaksime. Kuna garderoobis oli tõepoolest nagu riideplahvatus toimunud, siis ei olnudki see eriti halb mõte. Ma ei paki kohvreid kunagi KOHE reisilt tulle lahti, need seisavad mitu päeva kuni nädal nurgas lahtipakkimata, aga et viimasel ajal olen ma olnud sunnitud paaripäevaste vahedega kohvri sisu värskendama, olen ma lihtsma vastupanu teed läinud ja asjad lihtsalt garderoobi välja tõstnud. KOHE oma kohale asjade panek tundus liigse pingutusena.

Ida initsiatiivil sai täitsa kena ruum jälle. Marekil ei soovita ma oma tööriistaruumi (/miu kolaruumi) ust lahti teha. Kõik, mida ma kuhugi paigutada ei osanud, viskasin ma sinna ruumi. Mareki asi on see kolaruum korda teha. Nii et sealt midagi ka üles leiaks ja ei peaks karguga üle hüppama.

Kui meie kodu oleks Mareki moodi puhas ja korras, siis ei oleks meil ühtegi üleliigset nipsasjakest riiulitel ja laudadel. Marekile meeldiks täiesti puhtad pinnad. Mina olen aga nipsasjakeste ja raamatute usku. Mulle meeldib selline segasumma suvila stiil. Aegajalt ma Mareki rõõmuks panen asju ära ka, aga eriti talvel tundub mulle, et sellised nipsasjakesed toovad koju soojust. Õnneks on Marek ka mõistev mees ja laseb mul toas toimetada, enam isegi ei hakka vastu kui ma koju potililli toon, ju ta teab, et need surevad üsna pea, ma olen kõige kehvem lillede elus hoidja. Viimati ostetud kuuest sukulendist on ka kaks juba otsi andmas. Mina ei tea, mida ma nendega ka valesti teen.

“Pere ja kodu” kutsus emasid üles jagama Facebookis oma sassis kodude pilte. Ma sain neid pilte vaadates aru, et teen Idale liiga kui pahandan, et ta meie kodu oma mängude ja mänguasjadega sassi ajab. Mul on üsna tugev mänguasja- allergia, ma ei kannata kui neid mu silma all liiga palju on. Aga ma olen edusamme teinud, näiteks elan ma üle sassis söögilaua ja luban tal oma toa sassi ajada. Kusjuures veider – pesemata nõud köögikapil mind ei häiri, laiali mänguasjad elutoa põrandal aga küll.

Tükikese Ameerikat tõin ma Ussipessa kaasa. Tegelikult sõitsin ma sinna paganama Walmarti selleks, et osta täispuhutav hiigelsuur jõulu-Grinch (sest meil käis sel aastal jälle külas vana hea jõuluGrinch ja see oleks Marekile sobinud jõulukingiks nagu rusikas silmaauku. Minu suureks kurbuseks seda siiski poest ma ei leidnud, aga kui ma sinna gettosse juba sattusin, siis päris ilma millegita ma ära tulla ka ei kavatsenud. Jõulu-ükssarv reisis minuga kaasa.

Marek juba koristab ja teeb vahepeal häälitsusi, mis tähendavad ilmselgelt, et tal on kopp ees, et ma siin blogis istun. On aeg tegutsema hakata. Või vähemalt teeselda, et ma teda koristamisega aitan:)

Ilusaid pühi teile Ussipesast!