…et kõik ausalt ära räägitud saaks. Kas alustada sellest, kuidas ma tühja bensiinipaagiga Tartust Peipsi äärde sõitsin ja Alatskivi tankla müüja poolsurnuks ehmatasin? Kas alustada sellest, kuidas me sõime Kolkja kala- ja sibularestoranis kalapelmeene? Kas alustada sellest, et me sõitsime retroratastega läbi Kolkja ja Kasepää ning ma kordoni ees rattaga avarii tegin? Kas alustada sellest, et me käisime Voronja galerii avamisel? Kas alustada külaskäigust Mesi Taresse ja nende saunapaati? Või alustada sellest, kuidas me täna kell pool kuus Varnjast startisime, selleks, et õigeks ajaks Tallinnasse koosolekutele jõuda?
Emotsioone on nii palju.
Ilmselt peate te nüüd mõnda aega lihtsalt leppima sellega, et mu blogis tuleb nii umbes nädalane “Peipsiäärse eri”. Ja ma alustan siis tagantpoolt. Kui sõbranna mind täna kell pool kuus äratas, sest “me olime sisse maganud”, tahtsin ma teda sussiga visata. Ma ei tahtnud saunapaadist Peipsi järve kaldalt lahkuda. See oli selline idüll, et sõnadesse on seda raske panna. Päike säras juba kõrgel taevas, kuid hein oli alles kastemärg. Küla magas, ainult meie sahistasime oma kottidega. Või vähemalt nii me arvasime. Eemalt kostis auto hääli, keegi kõndis kusagil – see võis olla küla ainus elukutseline kalur Pjotr, kes oli tööle minemas, aga see võis ka olla Mesi tare perenaine Herling, kes varajasi külalisi oli teele saatma tulnud. Järsku sahises midagi pilliroos. Ei, ma ei tee nalja ega püüa teile vägisi silme ette luua mõnd Disney joonisfilmi. PÄRISELT tuli sealt välja luigepere – ema, isa ja kaks halli karvapalli. Ma olin päriselust nii hämmingus, et unustasin isegi Instagrami ja blogi jaoks pilti teha.
Aga vaadake seda allolevat fotot varahommikust Peipsi ääres. Te ju saate aru, miks mul oli tõsiseid raskusi autorooli istumisega? Ma oleksin tahtnud sinna samasse maha (loe:toolidele) istuda ja hommikut nautida. Oleks potiga lõkkel kohvi keetnud ja vanakooli vorstivõileiba kõrvale muginud. Juba ainult seda pilti vaadates tahan ma tagasi. Ja siis juba “ultimaatset romantikapaketti” katsetama. Nagu saunapaadi nimigi ütleb on tegu veesõidukiga ja see ei pea niisama sadamas seisma. Selle saab mõnda kaugemasse lahesoppi ankrusse panna – telefonid ja arvutid kaldale jätta ja nautida lihtsalt loodust, vaikust ja head seltskonda keset järve. SEDA tahan ma järgmiseks katsetada koos oma abikaasaga!
Mesi tare (LINK) pere tegemistel ja toimetamistel olen ma juba ammmmmmu silma peal hoidnud, nii läbi nende Instagrami, Facebooki kui ka Herlingi blogi ja kui mul nüüd avanes neile võimalus külla minna olin ma elevil nagu väikene laps jõuluvana ootuses. Ma ei liialda kui ma ütlen, et ma lugesin reaalselt päevi. Herling viskas nalja, et terve küla on elevil, et kuulus blogija (jahjah, ta pidas MIND silmas) on külla tulemas, aga tegelikult tundsin hoopis mina, et olen kuulsustel külas. Vahet ei ole, kellele ma ütlesin, et Mesi taresse minek, teadsid kõik kohe, et “aa, nemad on ju need, kellest saade oli ETV-s alles hiljuti” või et “aa, tema blogi ma ju loen” või et “aa, vaata, et sa neid siis tervitad, nad on nii ägedad.”
Ja nad on ägedad tõesti!
Enne kui me end saunapaati sisse seadsime, nõudsime me majaperenaiselt ka Mesi tare tuuri. Teate, nendes kolmes vanausuliste külas (Kolkja, Kasepää ja Varnja) on vaatamisväärsusi nii palju – galeriist palvelate ja külapoodideni, kuid Mesi tare ise on juba omaette vaatamisväärsus. Pilte sellest kohast olin ma kõiki näinud, kuid pildid ei anna edasi isegi mitte poolt sellest emotsioonist, mis te koha peal saate. Kodulehel on küll ka kirjas, et Mesi tare kodumaja pakub külalistele n.ö nišiteenust ehk autentset majutust ühes tõelises vanausuliste küla iseloomustavas kodumajas, et toad on lihtsad ja majas puudub kraanivesi (nagu kogu külas) ning et maja on tunnustatud EHE ökoturismi- ja kvaliteedimärgiga, kuid millegi pärast arvasin ma, et maja on nii öelda eurom. Aga ma eksisin ja see on VAID hea, sest nii EHEDAT maja ei osanud ma ette aimata. Ma ei tea, kuidas, aga selles majas on iga väikseimgi detail läbi mõeldud, täpselt nii, et teile jääb tunne nagu te olekski kellegi koju külla tulnud. Kohe paneb keegi samovari hakkama ja pakub teile barankasid ja sibulasalatit.
Jumala eest, kui ühte majja/külla/inimestesse on võimalik armuda, siis mina olen täiesti armunud. Ma vist olen natukene lõhestunud isiksus. Üks osa minust jumaldab mõisapuhkusi ja mõisaromantikat, teine osa minust tahaks aga elada sellises kohas nagu Varnja. Siiani oleme me mõlgutanud mõtteid Pranglisse kolimisest, nüüd mõtlen ma, et ah kui äge oleks hoopis Tartumaale kolida. Ja lapsehoidjad Tartus/Vasulas oleks ka nii lähedal. Ma arvasin, et Peipsiäärsed küladt on sama kaugel nagu välismaa, tegelikult on see Tartust vaid pooletunni autosõidu kaugusel. Ja see sõit on seda väärt!
Kõik pildid napsasin Mesi tare kodulehelt. Mul juhtus oma piltidega väikene õnnetus.
Puhkamiseks on majas kolm tuba, kuhu mahub ööbima kokku 10 inimest. Maja saab rentida ka korruste kaupa – esimene korrus (majutus kuni neljale inimesele) ja teine korrus (majutus kuni kuuele inimesele). Mu sõbranna Heily ütles, et kui nüüd ikka peaks juhtuma, et mees ta lõpuks naiseks võtab, siis see on see koht, kus tema oma pulmad peaks. Palun palun, öelge mulle, kuidas nad nüüd pulmi korraldama saaks? Kohe! Sest ma tahan pulma ja ma tahan siia majja ööbima/pulma pidama/elama.
Tuur tehtud, liikusime me edasi oma ööbimispaika – “Mesispaa” saunapaati. Jah, see oli juba pildilt imearmas, kuid päriselt oli see veel sada korda nunnum. Ja tunduvalt suurem kui pildilt paistis.
Kõik “mugavused” olid ka olemas. Spaaosas olid olemas vajalikud saunatarbed (mmmmm….saunamesi!) ja käterätikud, kööginurgas matkapliit, nõud, maitseained, kohv, magamistubades pehmed padjad ja tekid. Meil oli plaan ka peale saunatamist väljas lõkkel Hele-Maist ja Merlest inspireerituna chilli con carnet valmistada, kuid ilm kiskus veidikene tormiseks, nii et linnaprouad otsustasid ikka tubasteks jääda. Jälle üks põhjus tagasi minna.
Ma pean ka ausalt tunnistama, et ma ei ole kõige suurem saunataja, kuid selles butiik-saunas veetsime me eile päris mõnusad mitu tundi, vahepeal käisime end vees jahutamas (küll nad olid meie jaoks mõnusa sooja vee tellinud!) ning muudkui aga spaatasime ja ajasime naistejutte. Te ei oska ette ka kujutada KUI kihvt kogemus see on, seda ei kogemust EI SAA sõnadega kirjeldada ja piltidega edasi anda. Teil ei jää lihtsalt muud üle kui ise kohale minna ja oma nahal saunapaat ära katsetada.
Kas paadis palav magada ei olnud küsiti minult? Ei, sugugi mitte. Palav oli paadis vaid siis kui parasjagu sauna kütta ja “majauks” kinni panna, siis oli küll sauna tunne;) Isegi Heily, kes on teada-tuntud külmavares arvas, et paadis oli mõnusalt soe, nii nagu talle meeldib.
Eraldi tahaksin ma rääkida ka wc-st. Eks mul ikka käis ju peast läbi mõte, et kuidas siis see osa lahendatud on, et kas tuleb old school kombel võsas käia, aga sain isegi aru, KUI rumal oli minust tegelikult mõelda, et ka see detail ei oleks neil läbi mõeldud. Nii luksuslikku välikäimlat nägin mina oma elus esimest korda.
Mul on meie ööbimiskogemusest tegelikult nii palju emotsioone veel ja ma võiksin neid teiega jagama jäädagi, aga mu postitus on niigi juba kilomeetripikkuseks veninud. On aeg siinkohal vaid veelkord rõhutada, et MINGE & KÜLASTAGE. Mina jätkan blogis retrorataste lainel juba homme:)
I often get questions about where to stay and what to do and see in Estonia. It has been a long pause since I last visited the Old Believers villages near Lake Peipus and Onion Route, but I have always LOVED these places and suggested tourists visit these places. Tallinn Old Town is beautiful, Tartu is lovely, Pärnu is cool, but if you want something totally different and authentic, Varnja, Kolkja and Kasepää are the places to visit.
And I was lucky enough to have a weekend getaway with friends to this totally different universe which seems like somewhere far far away, but is actually ONLY half an hour drive from Tartu. If you are planning on visiting Tartu, take an extra day for Onion Route and these villages.
I have so many emotions from my weekend that I do not even know where to start and probably there will be a “Lake Peipus special” on my blog for a week. I have at least four posts about the stay in mind, but I will start from the end. Our stay and Mesi Tare sauna-boat-spa. This was such a wonderful experience that i honestly had trouble leaving this morning.
I am so thankful for Mesi tare for having us and I will be back sooner than they can expect. I FELL IN LOVE WITH THIS PLACE. I want back there already. I want to stay there for longer!
Mesi tare guesthouse is located near lake Peipsi in Varnja Old Believers village. They offer their visitors the oppurtunity to experience authentic accommodation in a real home of an Old Believer family. Everything from the furnishing up to spoons and forks is as authentic as possible. The house has three rooms that can accommodate up to 10 people.
There’s no running water in house as it is traditionally so in this village. The more authentic the experience the more memorable!
