vanavanemad

Head emad ja need emad, kes tööl käivad

/ Eveliis / 35 Comments

Ega mul ei ole tegelikult midagi uut öelda, ma lihtsalt tahan end igaaastaselt välja elada teemal “lasteaed on suletud ja vanemad käivad tööl”.  Alustame sellest, et ma sain eelmisel aastal õpetajatega rääkides aru, et lasteaia sulgemine mingiks perioodiks on hädavajalik, sest leidub vanemaid, kes ei saa aru, et ka laps vajab puhkust ning tassivad oma lapse igal võimalikul hetkel lasteaeda. Mind teeb selline asi kurvaks ja selles mõttes on mul jah hea meel, et lapsed sunniviisiliselt puhatagi saavad, aga ma olen sada korda ka öelnud seda, et minu arvates oleks täiesti sobilik lahendus see, et lastel on kohustuslik puhata lasteaiast vähemalt kaks nädalalt järjest suvel ja talvel. Lasteaed ei pea suviotsa kinni olema.

Igal aastal on palju vanemaid, kel on mure, mida oma lasteaiaealise lapsega teha, sest tööd ei anna pausile panna. Kõik tööd ei ole paindlikud, kõik ei saa järjest neli nädalat puhata ja kõik ei saa palgata puhkust võtta, kõigil pole vanavanemaid käepärast või käivad need tööl ning mõelda vaid on olemas ka üksikvanemaid. Igal aastal on selliste teemade juures kohal ka need kraaksujad, kes ütlevad, et normaalne lapsevanem võtab endale lapsega samal ajal puhkuse. Ma tahaks ausalt sellistele inimestele otse öelda, mine v…u! Kohe niimoodi ilustamata.

Kuigi Ida tahab väga lasteaeda minna, tahtis ka valverühma minna, siis minu süda lõhkes natukene teda suveõhtuti magama kamandades ja hommikul unisena äratades.  Ma tahaks, et ta saaks suvel puhata ja mängida.

64775856_445411486039676_1690894655538855936_n

Kahjuks on ajad muutunud ja ei ole varnast võtta mittetöölkäivaid vanavanemaid ja pealegi, ajad on nii palju muutunud, et vanaemad ei istu enam maal pliidi ääres, pannkoogipann käes, neil on ka oma sotsiaalne elu. Jah, osa minust mõtleb, et krt, mis vanasti viga oli, nagu lasteaiad-koolid kinni pandi, kupatati lapsed maale vanaema juurde, aga teine osa minust saabki ka aru, et enam ei ole “vanasti” ja ebaaus oleks võrrelda aastat 1989 ja 2019.

“Normaalse vanemana” võtame me oma suvepuhkuse lähtuvalt lasteia puhkusest. Kui lasteaiapuhkus kestab viis (või rohkem) nädalat, siis meie puhkus on kaks nädalat. Võtsime koos puhkuse, sest ausalt öeldes tahaks puhkuse ajal perega koos midagi teha. See on minu arvates puhkuse üks eesmärke. “Õnneks” läks nii, et Marek pidi oma puhkuse võtma nädal hiljem ja me katame ära kolm lasteaiatut nädalat. Edasi peab vaene laps käima ilmselt minuga tööl kaasas. Hea on, et on selline töökoht eks. Samas ei ole ka see väga normaalne, aga mis valikud on. Paluda kodus töötada? Ilmselt isegi võimalik, aga teate, ma tunneksin end halvasti. Ma olen alati natuke pahandanud nende üle, kes kogu aeg lapsi nö töölt puudumise ettekäändeks toovad. Jah, saan aru, et elu lastega ongi selline, et tuleb ette igasugu asju, aga teised ei pea ju selle pärast rohkem tööl olema, et minul on laps. Lapse olemasolu ei ole põhjus vabamaks töögraafikuks.

Igaaastane probleem.

Ma ei taha Idat valverühma viia. Mis sellest, et oma lasteaias ja tuttavad lapsed ning õpetajad. Ootamatult läks aga nii, et mu ema, kes laulupeoks Eestisse tuli, avastas, et tegelikult ta võiks nädal aega Idat hoida kui keegi ta Tartusse tooks. Teate, mida halb/normaalne/hea ema tegi? St mina. Pani autole hääled sisse ja viis lapse peale tööd vanaema juurde Tartusse, isegi ei mõelnud selle peale, kas vanaemal äkki oleks oma aega vaja, sõitis öösel tagasi Tallinnasse ja läks viis tundi hiljem poolmagamata tööle. Miks ma seda pikemalt mõtlemata tegin. Mitte sellepärast, et ma tahaks ise Idat “jalust ära” saada. Teate, ta on juba sellises vanuses, et ta saab ise endaga väga hästi hakkama ja ei ole enam väsitav (kui välja arvata nonstop jutuvada ning ootamatud tujukõikumised). Ma tahan, et ta saakski puhata.

Ma olen normaalne lapsevanem. Aga vajadusel olen ma (kahjuks?) ka lapsevanem, kes käib tööl.

 

Vanaemad ja vanaisad

/ Eveliis / 3 Comments

“Kas minu vanaema nimi on Ülle?” küsib Ida ootamatult kui me süüa teeme.

“Jah,” vastan mina, “aga sul on üks vanaema veel, mis tema nimi on?” Ida vaatab mulle otsa ja küsib, et kas minu vanaema. Selgitan, et minu vanaema on Koidula, aga et temal on kaks vanaema, oma vanaema, minu vanaema on minu oma. “Ülle ja teine veel, Rihannaga üks vanaema.”

Ida on segaduses, kuidas Rihanna vanaema ka ikka tema vanaema on. Kusjuures naljakal kombel saab ta aru, et minu vanaema ei ole tema vanaema ja aktsepteerib seda, aga ei ole kuidagi nõus sellega, et kahel väikesel lapsel võiks olla üks vanaema.  “Miks sa teda siis vanaemaks kutsud?” küsime meie. Ida vastus on nii filosoofiline, et seda on raske ümber rääkida.  Lihtsustades on Mareki ema nimi lihtsalt Vanaema, tal ei ole teist nime. Kummale lapselapsest ta vanaema on jääb segaseks. Just nagu mõlemale, aga samas ka mitte.

“Aga miks sul üks vanaema on?” küsib ta minult. Selgitan, et mu teine vanaema on surnud.  Ida, olles oma isa laps, huvitub loomulikult sellest, miks ja kuna ja kuidas vanaema suri, aga ausalt, ma lihtsalt ei viitsi talle selgitada. “Küsi hoopis, mis issi vanaema nimi oli?”

“Vanda,” vastab Marek Ida küsimusele. Ida hakkab kõva häälega naerma. “Kuulsid, issi ütles, et ta vanaema nimi on Vanger?” küsib ta minult. Miks see nii naljakas on? Teate seda laulu “Thunder, feel the thunder, lightning, then the thunder“? See on Mareki ja Ida hetke lemmiklaul (ikka veel!) ja Ida laulab seda kaasa “Vanger, viil de vanger“. No ja mõelge ise, kui nüüd selgub, et issi vanaema nimi ka Vanger on!

Ida uurib edasi, mis Mareki vanaisa nimi oli. Elmar on talle raske hääldada (nagu ka Eveliis), me läheme teemaga edasi. “Mis sinu vanaisa nimi on,Ida?” küsin ma.

Ida mõtleb natukene ja ütleb mu kasuisa nime. Ma olen hämmingus. Selles mõttes, et mina ei ole erinevatel põhjustel oma kasuisaga suhelnud ju pikka aega, samas ma ei ole keelanud Idal temaga suhelda, kodus me temast aga ei räägi. “Mis su teise vanaisa nimi on?” küsin ma Idalt. Ida kehitab õlgu. “Ma ei tea,” vastab ta lõpuks.

Need kaks vastust panevad mind mõtlema. Ida on päris palju minu isa õe juures, mu isa elab seal samas. Ometi ei tea Ida oma vanaisa nime. Mina ei suhtle oma kasuisaga, ent Ida on temaga klikkinud, lausa nii, et tema ongi Ida jaoks vanaisa. Praegu on Ida väike, aga kuidas ma talle tulevikus selgitan, miks ta vanaisa ta sünnipäeval ei käi ja kes on see teine võõras mees, kes on ta luust ja lihast vanaisa, aga kelle nimegi Ida ei tea?

Minul ei ole lapsena pärisvanaisa olnud. Üks neist oli ammu surnud ja teisel oli minust ükskõik, aga ma mäletan, et ma tundsin vanaisa olemasolust alati puudust, olin kade nende peale, kel vanaisad olemas olid. Minu õnneks oli mul olemas Andu ja kes mulle alati komme ja õunu tõi, ja leevendas seda, et päris ja elus vanaisa minust ei hoolinud. Nüüd näen ma, et Idat ootab natuke sama saatus. Vanaisade puudus. Ühelt poolt segaste suhete ja teiselt poolt…huvi puuduse/oskamatuse (?) pärast. See teeb mind kurvaks. Tädi tal segaste suhete pärast juba peaaegu pole.

Kaheksa suurt, kaks väikest ja sünnipäev

/ Eveliis / 5 Comments

Nädalavahetus möödus meil täielikult sünnipäevade ja vanaemade tähe all. Ida on ikka õnnelik laps, tal on olemas kaks vanaema, vanavanaema ja teoreetiliselt ka kaks vanaisa. Minul ei ole vanaisa olnud, ma olen selle peale kade, aga noh need vanaisad on teoreetiliselt olemas. Mehed noh…Üks ütleb, et ei oska lastega tegeleda ja teine ei suhtle minuga, seega ka Idaga. Ida on õudne vanaemade fänn. Terve selle nädala valmistas ta vanaemadele kinke, ma ütleks, et vanavanaemal, kes “kootud” kinda sai, läks võrreldes vanaemadega, kellele Ida tahtis kaasa pakkida natuke keedetud spagette, ikka väga hästi. No ja see nädalavahetus oli Idale nagu tõeline pidupäev, kõik – onud, tädid, vanaemad, vanavanaema – olid platsis. Üle 1,5 aasta kohtus Ida ka oma vanaisaga.

Mis ma tahan öelda on see, et istun ma siin oma probleemide ja murede keskel, vingun ja virisen oma pere kallal, no ja nemad minu kallal ka (mu õde tahtis peale mu postitust kirjutada emale Facebooki sõnumitesse, et appike, Liisu on ikka täielik idikas, aga ajas kogemata vestlusakna sassi ja kirjutas selle mulle:D), kuid ma tunnen kui palju rikkam ma olen võrreldes nendega, kes perekonda ja perekondlikke väärtusi ei hinda. Ma ei pea siin silmas mingit mõttetut jura, et raha ei ole rikkus, vaid perekond, iga loll teab, et kui raha ikka üldse ei ole, siis on jube raske keskenduda muudele asjadele, ma pean silmas seda, et inimene, kellel on perekond, nad on hingelt rikkamad. Või midagi säärast. Diipi.

Marek küsis mult, et miks ma nii palju pilte klõpsin kogu aeg. Ma vastasin talle, et kunagi kui me 80aastaselt kiiktoolis istume ja vanu albumeid lappame, siis ta tänab mind.  See, kena noor poiss piltidel on mu onupoeg. Ta oli lapsena sama hull nagu Ida, nunnu aga hüperaktiivne ja suutis mind hulluks ajada oma jonniga, nüüd on ta megarahulik ja ultraviisakas. Me lohutame end sellega, et järelikult on lootust, et Ida rahuneb ka 20 aasta pärast maha:D

Laupäeval tähistasime me vanaema 85. sünnipäeva. Seda iganenud “kehvade geenide” nalja mäletate ju? Mina ütlen teile ausalt, et kui ma 85-aastaselt näeks nii äge välja nagu mu vanaema, siis ma oleksin uhke.

img_6898

IMG_6986.JPG

Minu laps. Vaatab selle õige ülikooli suunas;)

IMG_6992.JPG

Juuksed jäid jälle kammimata.

IMG_7018.JPGimg_7012IMG_7031.JPG

IMG_7040.JPG

Jaa, ma tean, et mu küüntelt mahakoorunud lakk on lausa kohutav, mul ei olnud aega käsi korda teha. Kodukontori miinused, et lased end käest ära. Olgu veel öeldud, et ma absoluutselt ei kannata maniküürimata käsi.

IMG_7048.JPGIMG_7037.JPGIMG_7064.JPG

IMG_7002.JPG

Ida kootud kingitus vanavanaemale

IMG_7068.JPGIMG_7072.JPGIMG_7082.JPGIMG_7093.JPGIMG_7098.JPG

Hotellist Antonius soovitan teil lugeda rohkem Hotelliveebi blogist SIIN. See on uskumatult ilus, luksuslik ja imelise teenindusega hotell, keset Tartu kesklinna.

IMG_6950.JPG

Nädalavahetusse mahtus ka teise vanaema – Tallinna vanaema – sünnipäev Mimosa restoranis. Sellest sai minu uus lemmikrestoran. Nii armas, hubane, suurepärase teeninduse ja väga hea toiduga restoran.

Ja vaadates vanaema, siis raske uskuda, et ta ei ole 50aastane, kui tal poleks 43-aastast poega, siis te ju ka ei oskaks arvata, et ta võiks vanem olla.

IMG_7291.JPGIMG_7285.JPGIMG_7308.JPGIMG_7317.JPGIMG_7343.JPGIMG_7329.JPGIMG_7305.JPG

Miks tänased ja tuleviku vanavanemad lapselapsi ei hoia?

/ Eveliis / 25 Comments

Sellele saab vastata lühidalt: nad käivad tööl. Ja veel vähem hakkavad nad lapselapsi hoidma, kui pensioniiga tõuseb 70-aastani nagu sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna eile uuest ettepanekust teada andis (LINK).

Ei, ma probleemi olemusest saan aru ja kui ikka raha ei ole, siis puu otsast seda püüdlustest hoolimata, ei korja ning midagi tuleb ette võtta.

Ebapärlikarp kirjutab ka sellest (LINK), ma olen tema mõtetega nõus. Isegi kui mujal maailmas on 70-aastased väga tegusad, siis Eestis on üheks suureks probleemiks see, et 65+ inimesi koheldakse Eestis vanuritena, kes niikuinii kohe ära surevad. Me ei kaasa neid ühiskonda, kui tööea tõstmine on katse eakamaid inimesi ühiskonda kaasata, siis mina ei ole kindel, et see just see kõige õigem meede on. Selles mõttes on ka tänane Eesti natuke koomiline – ühelt poolt on kõik üle 60-aastased praktiliselt maha kantud ja teiselt poolt peaksid nad justkui tööl käima hakkama.

Mina veetsin lapsena kõik suved vanavanemate juures, mõnikord ka nädalavahetused. Vanavanemad olid kogu aeg olemas, viitsisid tegeleda ja askeldada. Vanemad käisid tööl. Vanasti läksid inimesed pensionile 55-aastaselt. Kui lapsena tundus see muidugi hirmkõrge vanus, siis tegelikult on see ju alles puhta lapseiga. Pole siis ime, et vanavanemad viitsisid tegeleda. Aga 70-aastane? Mu 84-aastane vanaema on ka Idat hoidnud, kuid ei ole ju mõeldav, et 70-80-aastane Idasuguse marakratiga päev otsa madistada jaksaks.

photo.jpg

11161351_1613298305554037_3388756691925167159_n.jpg

Ja no kui “vanaaja” vanavanemad elasid tihti maal ja olid koduses 55-aastased, siis moodne vanaema elab üldjuhul juba linnas, käib tööl, tegeleb hobidega ja reisib ringi/käib teatris/kohvikus või lihtsalt puhkab töönädalast.

Kui vanavanemad alles 70-aastaselt pensionile saavad, siis jääb neil oma lastelaste jaoks veelgi vähem aega ja see on kurb, sest ühe terve ühiskonna alustalaks on perekond ja väärtused-oskused, mida põlvest põlve edastatakse.

Ma usun, et tuleviku pensionärid on tegelikult palju tervemad kui “vanaaja” pensionärid nagu minu vanaema, kelle elu on olnud vaid töö ja vaev, et ära elada (ma tegelikult ei suuda päris täpselt isegi mõista, mida Siberisse saatmine inimestega teha võis, selle aja inimesed ei kipu väga tihti kaebama, et oli ikka kole küll, vaid pigem meenutavad positiivseid seiku), aga ühe 70-aastase tervis ei ole enam nii raudne kui 35-aastasel.

Kõik eakad inimesed ei ole Reet Linnad, kes kõbusalt mööda Eestit kaamera ja mikrofoniga  ringi jooksevad. Kõik ei näe nii nooruslikud välja ja kõigi tervis ei ole enam nii hea, et hommikust õhtuni ringi kepsutada. Televisioonis või Selveris või postiljonina või lasteaiaõpetaja. Üks mu tuttav on 65-aastane lasteaiaõpetaja – teeb tööd, sest pension on väike, kuid tunnistas, et tema vanuses on see ikka juba kurnav ja see aasta jääb tal siiski viimaseks. Enam ei jaksa. No aga näed, mõnekümne aasta pärast ta PEAKS tööl käima. Mis sellest, et ei jaksa.

Ma ei ole küll täpselt uurinud, aga kas meeste eluiiga ei ole üldse nii päris madal, et peale pensionile saamist on suht ruttu minek Nangijaalasse?

Alloleval pildil on vanaema 65-aastane (ei-ei, see eespool on emme*), kümme aastat pensionil olnud. Tulevikus peaks ta lennujaama nutma tulemiseks töölt vaba päeva võtma.

IMAG0089.jpg

*Kui mu matemaatika ei lonka, siis sellel pildil on emme 36-aastane. Põhimõtteliselt SAMA vana kui mina praegu, aga ta oli siis ju nii vana. Ema, noh. Selle loogika järgi ongi ju õigus kõigil neil, kes mind vanaks peavad?