Kui kõik negatiivsed tujud ja tunded kõrvale jätta, siis kokkuvõttes oli nädalavahetus siiski pigem täis positiivseid emotsioone. Esiteks sai korraldatud äge perepäev ja kuigi lume sulamine natuke tegi kurvaks, siis teistpidi pani rõõmustama kui lahedasse seltskonda ma olen sattunud tööalaselt.
Vaata, et peaks end isegi näpistama, et uskuda.
Noh, kes on öelnud, et see blogimine on üks mõttetu tegevus? Nali teie kulul. Oli ikka täitsa palju kasu kui tulin mõttele vanaemale sünnipäevaks fotoraamat kinkida. Hea oli varnast igasugu vahvaid seiku ja pilte leida. Muidugi mu esialgne tekst oli fotoraamat kirjutada, aga nii nagu ikka ärkan ma tihti viimasel minutil ja selleks ei jäänud lihtsalt aega. Eks see fotoraamatki sai natuke üle jala tehtud ehk viimasel sekundil, jumal tänatud, et Picture Happy (not sponsored) tuli appi ja kiirtellimusena töö ära tegi. Sellest postitusest leiategi vaid trobikonna vanaema pilte ja lõbusaid seiku, mis raamatusse said pandud. Mõned ajasid täitsa muigama. Näiteks eile sai päris palju veini joodud ja kui me poleks pidanud kella pealt Dexterile järgi minema, oleks vanaema jälle saanud öelda “Ma ei tea, ma ei saa sind kiita. Käid siin nii harva ja siis kui tuled, siis ka lakud end täis ja magad järgmise päeva maha” nii nagu aastaid tagasi.
Kogu selle lõbu juures pingutasime me veiniga ka üle. Hommikul vedelesime KÕIK vanaema toas teleka ees, vaatasime vanu fotosid ja surime. Jutt läks jälle lastele ja lastelastele. Mina loomulikult kiitsin ennast, et vanaemal ikka vedanud, et vähemalt ühe lapselapsega hästi läinud. Vanaema vaatas mulle otsa ja ütles: “Ma ei tea, ma ei saa sind kiita. Käid siin nii harva ja siis kui tuled, siis ka lakud end täis ja magad järgmise päeva maha.” Just nii ütleski – lakud end täis. See kõlas nii naljakalt, et ütlesin, et kuram, sellest peaks kohe blogima, aga ma ei ole kindel, kas ma olen valmis (Perekooli) kommentaarideks, mis selle peale tulevad. Igaks juhuks ütlen, et meie peres on väga terav ja sarkastiline huumor, mitte et vanaema oleks mind nüüd hakanud hurjutama. (2018)
Ma olin jummalast üllatunud, et Vasulasse on mingi täiesti okei ujumiskoht tekkinud. Vanasti oli Vasula suurim miinus see, et siin ei olnud kusagil ujuda. Jões oli, aga see oli kiire vooluga ja sinna meid omapäi väga ei lastud. Nüüd on Vasulas aga täiesti adekvaatne beach olemas.
Vasulasse sõites sõitsin ma mööda mingist Tabiveres asuvast rannast ja mõtlesin kui kohutav koht see oli. Megasuur parkla, otsast otsani autosid täis ja siis nii tilluke killuke ujumisrand, et mulle tundus, et inimesed päevitasid reaalselt üksteisel seljas. Kes tahab niimoodi üksteise otsas ujumas käia? (Ilmselgelt paljud muidugi, sest see killuke oli paksult rahvast täis ju.)
Elistvere loomapark (LINK) on selline koht, kuhu tasub minna nii lastega või lasteta. Nii armas ja kodune väike loomapark. Karu magas armsalt põõsa all peidus, põhjapõder jooksis oma aedikus ringiratast…Kõige naljakam oli see, et närilisi Ida kartis, aga mammutit (loe: piisonit) nähes läks täiega elevusse.
Noh ja ülejäänud aja oleme me lihtsalt Camp Grandmas chillinud. Ma ei mäleta, kuna siin muidu nii rahvast oli kui praegu. Me like. Sest palju rahvast, sh sõnakuulelikke lapsi, tähendab palju lapsehoidjaid.
No vot. Ja hakkabki otsa saama see “seiklusrikas merereis”. Homme on aeg tagasi reaalsusesse naasta, sest kuigi töö pole jänes, mis eest ära jookseb, siis selline maaidüll ikka arveid ei maksa ja millegi eest on vaja leib lauale teenida. The End.
__________
The last three days we have been in South Estonia at grandma´s. It´s a weird feeling of childhood, because I don´t remember when I last stayed at grandma´s for so long. Who wants to stay in the countryside when in puberty and later I had other things to do, other places to visit. Now we have stayed here just like in the old times. “Old times” sounds like we are fossils:D
We started our trip with visit to lovely café O (LINK) in Põltsmaa. Always worth a visit. And Elistvere Animal Park. It is such a cute park not far from Tartu. Elistvere Animal Park, founded originally as a home for orphaned and injured animals, has now become a home for the descendants of these animals and also inhabitants exchanged from other animal parks and homes. The aim of the park is to provide nature education and offer possibilities to observe wild animals in their natural environment.Read more HERE.
And besides that we have just been chillin´. But the fun now starts to come to end, although the idyllic countryliving is fun, it does not pay bills and it´s time to return to everyday life.