Uued välismaa trendid

Võimalik, et ma olen kivi all elanud, aga sattusin eile lugema ühe Norra meeskirjaniku kolumni ja pidin ikka täitsa tükk aega mõtlema, et mis järgmiseks, kui hetkel on uueks ilukirurgia trendiks naiste seas oma alakeha (ehk siis häbememokkade) korrigeerimine.

Ma olen selle meeskirjanikuga ühes paadis. Ei viitsi uuesti seda kolumni üles otsida, aga põhimõtteliselt kirjutas ta sellest trendist oma (mehe) vaatevinklist. Kirjutas, et tüdrukud, lõpetage ära, sest viimane, mille peale mees sel hetkel kui ta sinna piirkonda jõuab, on vaadata, milline alakeha välja näeb või et seda võrrelda mõne teisega või et tegelikult kui aus olla, siis tal ei ole õrna aimugi, milline võiks üks kole alakeha välja näha, et mis selle koledaks teeb. Ta kirjutas, et uskuge mind, ma räägin suure osa meeste eest, aga me ei raiska mitte ühtegi mõtet teie alakehale selles mõttes. Jah, on teatud kehaosad, millele mehed pööravad rohkem tähelepanu ja mis panevad võib olla pead pöörama, aga häbememokad on viimane asi, mille peale üks mees mõtleb. Nii et lõpetage see trend ära.

Ütlen täiesti ausalt, et see on teema, mille peale ka mina ei ole kunagi mitte ühtegi mõtet raisanud, ma ei oleks selle peale tulnud, et see isegi võiks teema olla. Ja veel vähem, et see operatsioon on trend. Okei, kui järele mõelda, siis ma ehk äkki võib olla olen 1-2 naist kuulnud oma alakehast rääkimas, et vot see või too asi on …kole? ja okei, ma siis mõistan, et need 1-2 naist tahavad end korrigeerida, aga kui palju neid koleda alakehaga naisi siis on, et kõik korraga end korrigeerida tahavad? Ja kust nad teavad, et nad sealt koledad on? Mille või kellega võrreldes? Kuidas see ilustandardite fookus sinna jõudis?

Väidetavalt on üks Norra influencer selle operatsiooni ära teinud salaja, sest kui ma õigesti aru sain “see operatsioon on häbiasi, sellele vaadatakse viltu, aga meil, naistel, peaks siiski olema õigus ise oma v..u(vabandust vulgaarsuse pärast, nii ta end väljendab) üle otsustada.” Jah, ma olen nõus, meil ongi õigus ise otsustada, ei pea häbi tundma, tõesti ei pea, aga mu pähe lihtsalt ei mahu mõte, et kusagil istuvad (eeldan et) noored naised, kes murravad oma pead selle üle, kas nende v..t on piisavalt ilus. Ausalt, mu aju plahvatab.

Ma mõtlen, et kas me, naised, ei peaks kasutama oma aju pigem selleks, et võidelda palgalõhega, tegeleda sellega, et meil oleks rohkem naisjuhte nii poliitikas kui ettevõtluse, mõelda ma ei tea kasvõi keskkonna peale, mitte raiskama oma ajumahtu sellele, mida üks mees võib arvata meie häbememokkadest. Nagu päriselt. Kust see tuleb?

Okei, ise küsin, ise vastan. Ma saan aru (üht teist artiklit lugedes), et “probleem” on tekkinud sellest, kuidas pornofilmides naise vagiinat kujutatakse ja naised on “iluideaali” sealt üle võtnud. Noh veab siis mul, et ma ei ole oma elus ühtegi pornofilmi vaadanud. Jah, kohe saan 40, aga ei ole jah.

Võtan selle riski, et olen kade

Scrollisin hommikul Instagramis, et vaadata, kas üks pilt on ilmunud juba. Oli küll. Nadialine von Bach. Taani blogija. Hästi ilus naine mu meelest. Naiselik.

Nadialine

Järgmiseks tuli mulle ette meie oma blogija – Porgandi – postitus. Ma jäin tema pilte scrollima (viimasel ajal on ta end rohkem riidesse hakanud panema?) ja tekste lugema ning paratamatult hakkasin ma mõtlema ühe asja peale. Miks räägib enesearmastusest, oma kehaga rahulolust, enesekindlusest naine, kelle juures pool asjadest on feik ja kes kulutab metsikult energiat oma ego boostimiseks? Ma ei ütle üldse, et ta ei ole tubli, on küll, on teinud teoks oma unistused (vist) ja propageerib tervislikku eluviisi, aga miks seda peab tegema läbi/koos silikoonrindade ja juustepikendustega. Kuidagi ei lähe väline ja see püüdlik sisemine nunnu imago kokku omavahel mu meelest. Eriti kui mulle tuleb veel ka meelde üsna ülbe vastus Mari-Leenule. Või üldse üleolev hoiak vastustes, ka siin blogi kommentaarides. Toidupildid ja retseptid on jummalast ahvatlevad, vahele mõned trennipildid ja niisama (pool)loomulikud pildid, aga siis tuleb terve trobikond tissi- või tagumikupilte, mis on nagu teiselt planeedilt. Kas see nagu natuke vale signaali ei anna jälgijatele? Eriti kui need on nooremad ja otsivad eeskujusid?

Täpselt nagu see Norra blogija Sophie Eliise, kes kirjutab hästi ja on mu meelest täiega khuul oma tegemistega, aga plastikut nii täis, et natuke nagu hakkab paha. Miks on porganid ja plastikbarbie´d uus iluideaal?

Või üldse, mis deal selle Porgandiga on, et teda nii haibitakse viimasel ajal? *küsib loomulikult minu sisemine kadedus ja ebakindlus ning endaga mitte rahulolek.

Kas uus iluideaal on lodev?

Kuna mind niikuinii (naiste) välimuse teemal sõna võtmise eest on virtuaalselt kividega surnuks pillutud püütud pilduda, siis ma mõtlesin, et kaotada pole enam midagi ja ma panen kirja veel ühe ilmselt kohutavalt mõnitava/ebapopulaarse/lameda/tühise mõtte, mis mulle pähe torkas kui ma vaatasin “Scandinavia´s Next Top Model” saadet.

Tegelikult mulle meeldib, et enam pole modellid vaid piitspeenikesed anorektiku välimusega riidepuud, vaid moodi on tulnud vormide ja kurvidega naiselikud naise ning iga vähegi kurvikam naine ei pea oma keha häbenema. Ma saan ka aru, et nende modellisaadete formaat on muutnud just selle pärast, et noortele tüdrukutele selgeks teha, et iga keha võib olla omamoodi kaunis ning uued kurvikamad modellid peaks olema eeskujuks. Ma olen kõigele sellele kahe käega poolt. Ja kuigi karvased kaenlaalused mind tegelikult häirivad, siis mulle meeldib H&M uus kampaania #ladylike.

Aga nüüd siis sellest, millest ma aru ei saa. Ajal, kui probleemiks on vähesest liikumisest ja rämpstoidust tingitud ülekaal ning paljud noored näevad välja lodevad ja ebatervislikud, siis kas noorte eeskujuks peaksid olema samasugused lodevate kehadega, halva kehahoiaku ja ilma igasugu naiselikkuseta “modellid”. Võib olla ma olengi mingisse 1996. aastasse kinni jäänud ja minu nägemus naiselikust ilust on totaalselt vananenud, aga ma ei tea…ma mõtlen, et eeskujud ja “tippmodellid” võiks pigem olla tervislikud ja kaunid naised, vormikad ja kurvikad by all means.

Ma saan aru, et eesmärk on, et naised armastaks oma keha ja oleks endaga rahul ning tegelikult nagu ma olen aru saanud, siis naisi ei tohiks üldse nende välimuse järgi hinnata, kuid kui me ei taha varsti elada nagu Wall-E multikas, siis natukene tervislikemas iluideaalides ei ole ju mitte midagi halba või häbiväärset? Või on “lodev ja paks” uus must?  Ja me kardame nii väga, et olles ilusad ei võta meid keegi tõsiselt, ei näe meie sisu, meie haritust, meie oskusi, et oluline on iga hinna eest oma naiselikkust peita?

Mina mõtlesin näiteks üleeilse kriitika peale, et võib-olla peaks igaks juhuks end meikima õppima ja mõnikord vähe “kasitumalt” majast välja astuma.