Ma ei tea, miks, aga mind ajab viimasel ajal autos muusika kuulamine närvi. Nii olen ma ummikutes muudkui erinevaid kanaleid klõpsutanud, et mingit juttu kuulata. Isegi Pere raadiot olen kuulama jäänud, ja Skyplus´i. Täna jäingi viimast kuulama, kus räägiti sellest, et Heli Kraft on oma abielu peale 25 aastat kooselu lahutanud. Mulle tuli meelde, et alles hiljuti rääkisime me ka kooselu ja lahutuste teemal, päris paljud mu tuttavad ja tuttavate tuttavad on pikaajalised kooselud ja abielud lõpetanud. See tekitab minus erinevaid mõtteid.
Ma tean suhteid, mis ei toimi suhtena ja mõtlen ikka aegajalt, et kuna need suhted purunevad. Üks neist on suhe, kus naispool elab oma elu ja meespool on koduabiline, pidevate vihjete peale on mees pidevalt romantiline ning puistab naise üle kinkide ja lillede ja õhtusöökidega restoranis. Sest suhe PEAB olema romantiline. Teine pool ei pinguta suhte nimel rohkem kui pakub aega-ajalt vastutasuks seksi. Tuttavad õhivad, et nii harmooniline ja armas pereelu, mina aga mõtlen, et kuna mehel roosad prillid peast langevad.
Teine suhe on selline, kus suhtes elavad kaks üksikut inimest. Nad on harjunud koos elama, kuid nad ei tee juba aastakümneid midagi koos, nad isegi ei suhtle omavahel. Elasid laste nimel koos. Lapsed on nüüd ammu suured, aga vanemad elavad ikka koos. Nii nagu nad on 50 aastat kakelnud ja karjunud, jätkavad nad seda siiani. Niisama mainin ka, et lapsed käivad neil psühholoogi juures mõlemad.
Kolmas suhe on suhe staatuse pärast, et näidata, et inimesed ei ole mingis teatud vanuses üksinda, et neil on maja, kass, koer, garaažis kaks autot, ometigi on koos inimesed, kel ei ole ühiseid huvisid. “Kui tülitsemine kõrvale jätta, siis meil on täitsa tore,” olen ma naist ütlemas kuulnud.
Minu ja Mareki suhe ei ole kaugeltki ideaalne, üdini romantiline või üleliia põnev, ometigi on see suhe, mis toimib. On olnud hetki, kus ma olen mõelnud, et fakk it ja ilmselt on sama mõelnud ka Marek, kuid päeva lõpuks oleme me mõlemad aru saanud, mida me suhtelt soovime ja täpselt seda meie pere- ja kooselu meile pakub. Me ei ülehinda romantikat ega alahinda olmet. Mu meelest tehakse tihti viga sellega, et püütakse teist muuta. Teist inimest ei saa muuta. Kui pole romantiline, siis ta ei hakka kunagi igal hommikul voodiesist roosiõielehtedega katma. Romantika ja pidevad liblikad kõhus ei ole kõige olulisem suhte toimimisel. Mu meelest on üks õige suhe see, mis toimib ka olmes. Ja olmet on meie kõigi elus rohkem kui romantikat. Ei?
Ma olen alati olnud see, kes raiub, et elu lõpuni koos. Teoorias olen ikka sama meelt ja olen endale ka selgeks teinud, et alati on kõige lihtsam alla anda ja minema kõndida, alati peab kõige pealt uuesti proovima ja võimaluse andma. Aga millest ma küll aru ei saa on see, kui inimesed uuesti proovimistest ja võimaluste andmistest (mitmuses) hoolimata ikka koos elavad. Ei pea hambad ristis koos elama. Lihtsam ja õigem on laiali minna. Ma vaatan neid õnnetuid suhteid kõrvalt ja mul on inimestest kahju. Inimesed jätavad oma elu elamata.
Aga kui on väikesed lapsed? Teate, mu meelest on palju õudsem kui lapsed näevad pidevalt nääklevaid ja tülitsevaid stressis vanemaid kui lahutamine.