Mõnda aega tagasi kandideerisin ma üheaegselt kolmele töökohale. Nendest ühele ma tahtsin saada, teisele kandideerisin justkui niisama ilma igasugu ootusteta, sest ei tekitanud emotsiooni ja kolmandale kohale kandideerisin ma justkui poolkogemata. Vestlused käisid peaaegu üheaegselt ja kaardid pöörati pea peale. Koht, kuhu ma tahtsin saada, osutus selliseks, kus otsustusprotsess venis kaks, isegi kolm kuud. Ma käisin mitmes voorus, tutvusin inimeste ja töökohaga – kõik tundus nii soe ja sõbralik, ka teiste inimeste arvamus selle ettevõtte kohta oli äärmiselt positiivne, kuid minu sisetunne ütles, et see ei ole siiski päris see koht. Enne viimast vooru, olles kahe viimase seas, vastasin ma neile eitavalt. Koht, kuhu ma kandideerisin justkui poolkogemata, osutus positiivseks üllatajaks, mulle meeldis sealne vaib. Uurisin tuttavatelt tausta ja tagasiside ettevõtte kohta oli pigem negatiivne, ma ei lasknud sellest end häirida, sest tööle oleksin sinna läinud mina, mitte teised. Sinna kutsuti mind tööle,ma palusin mõtlemisaega, sest kolmas koht, kuhu ma olin kandideerinud muutus selliseks, kuhu ma tahtsin tööle saada. Jah, see tundus olevat see koht, kuhu ma pidin tööle saama. Mainekas, edukas. Selle töökoha pean ma saama, mõtlesin ma. Ma kandideerisin sinna samal päeval kui olin ühe töösuhte lõpetanud. Istusin kodus, telefon hääletu peal ja isegi mitte kaasas (vahel juhtub ka seda) ja kuna ma olin tänu Ida mängudele telefonis maha keeranud kõik teavitused – sh ka vastamata kõned ja sõnumid – nägin ma alles kaks päeva hiljem, et mind oli sinna vestlusele kutsutud. Sõnumis seisis, et “Teid on raske tabada, kuid kutsuksime Teid vestlusele”. Helistasin tagasi ja tänasin, kuid tajusin kohe, et suhtumine minusse oli tõrges, sest mis mõttes inimene ei vasta telefonile, kui ta on just kuhugi kandideerinud.

Ma läksin vestlusele. Olgu enda saba liputamiseks öeldud, et väidetavalt olin ma ainus kandidaat, kes kutsuti kohale hoolimata sellest, et ma ei osanud soovitud keeli (prantsuse ja saksa). Vestlus läks fantastiliselt. Mina olin enesekindel, teadsin, millest räägin ja teadsin, mida soovin. Neile avaldas see muljet. Mind kutsuti edasi järgmisse vooru. Selleks tuli teha ka kodutöö – uutele turgudele sisenemise strateegia. Ma suhtun muidu sellistesse kodutöödesse skeptiliselt ja ei panusta palju, sest ma ei taha, et keegi hiljem minu ideid ära kasutab, aga seekord ma panustasin, tegin ettevalmistusi, harjutasin. Ma olin valmis. Ma teadsin, et ma saan selle töökoha. Mu presentatsioon oli suurepärane. Päev enne vestlust läksin ma sõbrannaga kohvikusse, lihtsalt korraks istuma. Telefon oli mul hääletu peal, sest ma olin just tulnud ühelt koosolekult ja unustanud. Kui ma hiljem kella vaatasin, ei näinud ma muidugi ühtegi teavitust. Järgmisel hommikul hakkasin ma igaks juhuks kontrollima vestluse kellaaega ning avastasin oma õuduseks, et vestlus oli olnud eelmisel päeval. Sel ajal kui ma olin sõbrannaga kohvikus olnud, vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel vestluspaigast. Kui ma oleksin oma telefonis näinud vastamata kõnesid oleksin ma veel vestlusele jõudnud. Ma saatsin meeleheitliku meili, et tõesti olin päevad sassi ajanud ja sain teise võimaluse teha oma vestluse zoom´is. Mul õnnestus, nii nagu ma olin arvanud, neile muljet avaldada ja neid veenda, et ma ei ole tööalaselt selline udupea nagu olen mulje jätnud. Ma tegelikult ka ei ole – töö ja kodu Eveliis on täiesti erinevad – aga see ei ole antud hetkel oluline.

Jäänud oli viimane nö voor. Soovitused endistelt tööandjatelt. Ma mängisin ausat mängu ja andsin viimaste tööandjate kontaktid. Ühele neist veel helistasin, et kuule ole nüüd mees, ma tahan väga sinna tööle saada, et anna hea soovitus. Ta lubas. Tegelikult andiski, ütles, et klientidega olen suurepärane, et mul on head oskused asju lahendada ja mida kõike veel, aga lisas ka, et mul on distsipliiniga probleemid. Ma olin selle peale solvunud, aga kui hakkasin mõtlema, siis jah, teatud mõttes on tal õigus. Ma tahtsin töötada nendest raamidest väljas, milles tema oli harjunud 20 aastat toimetama, me vaidlesime ja kaklesime sel teemal päris palju, ma hakkasin talle palju vastu ja seega oli tal ju vaid õigus, aga seda tausta ei saanud teada uus potentsiaalne tööandja. Ühesõnaga ei jätnud see tagasiside minust kõige paremat muljet uuele potentsiaalsele tööandjale. Kuu aega hiljem kutsus too tööandja, kes mind oli nimetanud distsipliiniprobleemidega töötajaks, tagasi. “Sinusugusest inimesest on siin väga puudu,” ütles ta, “sinu oskustest ja müügist jääb puudu,” ja oli nõus mulle pakkuma pudrujõgesid ja piimamägesid. Veider eksju?

Teiselt endiselt tööandjalt sai uus potentsiaalne tööandja teada sama, et kliendid olid rahul, kõik sujus, aga ma ei tahtvat telefonile ja meilidele vastata. Ma solvusin. Aga kui mõtlema hakata, siis oli ka neil õigus. Ma ei tahtnud töövälisel ajal tööga tegeleda, ma tahtsin, et igaüks teeks ise oma tööd ja mina ei peaks olema sekretär. Ma tõepoolest ei vastanud teatud ajal meilidele ja kirjadele. Kas nad mainsid ära, et olen mitme nende tänase võtmekliendi olemasolu taga. Muidugi mitte, nende jaoks ei muuda see teadmine ega info edastamine midagi. Minu jaoks oleks tol hetkel muutnud palju. Ühesõnaga tausta teadmata ilmselgelt head muljet nende tagasiside minust ei jätnud.

Kas ma sain sinna tööle? Muidugi mitte. Ma jäin väidetavalt teiseks, olles väidetavalt kõige kõvem kandidaat, kelle esitlus oli kõige parem (“Me peaksime ise ka need asjad töösse võtma, mis sa välja tõid,” ütlesid nad mulle tagasisides. Tänks, et mu ideed endale võtsite), aga nad valisid kandidaadi, kes nende endi sõnul “tundus igavam, kuid kindlam, safe choice”. Ma lakkusin selle eitava vastuse pärast pikalt haavu. Kuniks ma sain aru, et nii pidigi minema ja ma ei oleks sinna sobinud, sest “safe choice” ma ju tõesti enda kohta öelda ei saa. Ma tean, et ma olen väga hea töötaja, kuid minu töömeetodid ei ole nö klassikalised, nende üle saab kas vaielda või neid usaldada (ja näha hiljem tulemusi).

Olles piisavalt palju kokku puutunud persoonibrändingu ja turundusega jäin ma peale neid kolme kandideerimist analüüsima, mis on minu persoonibränd. Mida räägitakse minust kui mind toas ei ole. Ma sain ju teada palju positiivset – enesekindel, loominguline, hea suhtleja, aga ka piisavalt palju sellist, mis mind heast küljest ei näidanud – distsipliini probleemidega ja ei vasta kõnedele (= ei tee tööd). Blogija ka. Mõnele blogijale võib tulla üllatusena, aga “blogijaks olemine” ei ole alati plussiks. Tollel viimasel kandideerimisel toodi ka see välja. Ma ei olnud otseselt oma persoonibrändi peale varem mõelnud, selles valguses, et kes ma olen teiste jaoks, millega ma seostunud, mida räägitakse minust siis kui mind ei ole toas. Mäletate ma küsisin teilt mõnda aega tagasi, mis on esimene sõna, mis teil minuga seostub IG story´s? Seal oli jällegi palju positiivset, palju sellist, mis mind ennast üllatas, et te nii positiivselt minust arvate, aga seal oli ka naljakaid arvamusi, mis panid mind muigama, sest ma tundsin end ära. Muuhulgas “unustaja”, “sekeldused”, “seiklused”, “lõbusad vahejuhtumid”, “juhtub vaid minuga”. Nii ju täpselt on. Neid ei saa võtta must-valgelt, need iseloomustavad vaid osakest minust, aga kui te oleksite öelnud need sõnad tollele potentsiaalsele tööandjale, siis tema ei oleks muianud, ta ei oleks ju teadnud tausta ning ilmselt poleks mind teise voorugi kutsutud. Seega minu persoonibränd on segu enesekindlusest, teadmistest ja blogis avaldatud juttudest.

Mis ma selle jutuga tahan öelda? Tegelikult mitte midagi olulist. Tahtsin lihtsalt jagada, kuidas osake minulikku unustamist, naiivsust, asjade kokkulangemist, konteksti muutusid tänaseks päevaks üheks lõbusaks kandideerimislooks. Kui siis vaid kaks soovitust. Üks kandideerijatele: olge enesekindlad, ärge unustage, mitte vaid teie ei pea avaldama muljet tööandjale, vaid nemad peavad samuti veenma teid, miks te peaksite tahtma seal töötada! Ja teine taustauuringu tegijatele: asjakohasus ning allikakriitilisus on olulised võtmesõnad. Mõelge enda peale – kas teie nö kodumina on sama mis töömina?

Kas ma siis kuhugi ka tööle läksin? Läksin. Hoopis neljandasse kohta. Nemad olid guugeldanud mind. Mina neid. Nemad olid enesekindlad. Mina olin enesekindel. Meie persoonibrändid klappisid.