söömine

Eataly

/ Eveliis / 6 Comments

Kui ma oleksin “Söö.Palveta.Armasta.” raamatu peategelane, siis ma saaksin täiesti aru, mida Itaalia toit kehakaalu ja riietenumbriga teeb. . Õnneks olen ma vaid turist, kes ei suuda vastu panna Itaalia toidule, ent keda xxl riietest säästab ilmselt vaid see, et mulle meeldib reisides palju näha ja kogeda, mis tähendab, et päevas kõnnin ma vabalt ma 15-30km nagu naksti. Kui mulle liikuda ei meeldiks, siis ilmselt oleks ma lennukisse täna veerenud ja suure tõenäosusega oleks mu eest pidanud lisatasu maksma. Ma jumaldan Itaalia toitu! Isegi kui ma hetkel olen “omg, ma olen nii paks, et peaksin vaid ruccolat sööma”-kaalus, siis Itaalia toidule mina vastu panna ei saa. Või olgem ausad. Üldse toidule. Kuidas üldse keegi saab? Eriti puhkusereisil olles.

Esimene restoran, kuhu meid hotellist juhatati, asus sellises kohas, et turistina niisama juhuslikult sinna ei satuks. Tänaval oli väike silt – Note di Cucina, mida ma ei paneks isegi tähele. Ka esimene mulje ei olnud just paljulubav. Et sellest väikesest uksest edasi minnes jõuame me imekaunisse tagahoovi, ei oleks ma uskunud. Restoranis võtsid meid vastu diivanil pikutav kokk, klähviv koerake ning omanik. Kahjuks on nende retsoranidega nii, et enne seitset õhtul pole nad avatud ja nii ei jäänud meil muud üle kui proovida hiljem tagasi tulla. Sööma me sinna ei jõudnudki, sest noh see kellaaeg….Siis kui meil kõht oli tühi, oli kell vale või me liiga kaugel sellest kohast ja siis kui see oli avatud, olime me juba pitsat kurguni täis.

DSC03671.JPGDSC03673.JPG

Nii palju kui võimalik üritan ma alati vältida turismiatraktsioonide vahetus läheduses asuvaid toidukohti. Need ei kipu  maitsenaudingut pakkuma ja kui pakuvadki, siis hingehinna eest. Ma ei tea, kas meil oli kõht tühi või oligi meie esimene pitsakoht hea (ka hinnatase ei tapnud), igatahes kohe Duomo kõrval ja vägagi mõnus koht istumiseks ning melu nautimiseks. Sarnaseid kohti leiab ilmselt iga nurga pealt.

DSC03680DSC03688

Järgmisel päeval Scalo Milano shopping village´ist tagasi sõites, otsustasime me otsida toidukoha sealkandis, lootes, et hinnatase on soodsam kui kesklinnas. Me ei eksinud. Kohe Milano Rogoredo rongipeatuses, kus me rongi pidime vahetama, leidsime me PostOffice Station kohvik-lounge-restorani. Kui lähete Scalosse shoppama, siis soovitan teil ka selles kohas lõunat süüa. Võrratu teenindus, imeline pasta, hea hind ja mõnusa atmosfääriga koht.

DSC03844DSC03830DSC03835

Reisi üks positiivsemaid toiduüllatusi oli veidral kombel üldsegi mitte itaalia kööki pakkuv restoran, vaid Sichuani toidukunsti pakkuv restoran, kuhu me sattusime täiesti juhuslikult mööda Viale Monzat (kus asus meie b&b) jalutades. Me olime minemas ühte pitsakohta, mida meile soovitati, kuid see restoran tundus nii teistsugune, et me ei suutnud kiusatusele vastu panna. Väga hea valik! Minu suitsutatud tofu oli üks parimaid, mida ma üldse saanud olen. Ja täpselt piisavalt terav. Mareki kung pao oli minu jaoks natuke liiga igav, aga kindlasti paslik just neile, kes muidu hiina kööki ehk nii kõrgelt ei hinda. Kui ma peaksin uuesti Milanosse sattuma (ja ma tean, et ma satun!), siis see on ka restoran, kuhu ma kindlasti uuesti lähen.

DSC03917DSC03924DSC03930DSC03928DSC03939

Järgmiseks selle reisi lemmikohaks on kahtlemata kõige ehtsam Itaalia trattoria Parmas. Ma ei tea kui suur on tõenäosus, et te Parmasse satute, aga kui satute, astuge läbi. Inglise keelest kasu ei ole, aga käed, jalad ja näoilmed aitavad kenasti välja ja kõik saab suheldud. Siiagi sattusime me kogemata, olles juba pool linna läbi jalutanud, sõelunud välja liiga kallid restoranid, peaaegu, et tülli läinud, sest õiget kohta ei paistnud tulevatki ja mul oli kohutav pissihäda. Pissihäda muide juhatas meid veel hiljemgi võrratutesse kohtadesse.

DSC03971DSC03980DSC03983DSC03984DSC03987DSC03988DSC03991DSC03992DSC03997.JPG

Sama päeva õhtul Milanosse tagasi jõudes oli ilm ilusaks läinud ja me otsustasime üles otsida Navigli linnajao, mida mulle korduvalt soovitatud on külastada. Etteruttavalt ütlen, et me jõudsime sinna veel tagasi, sest püha issand jumal kui äge linnaosa. Me peaaegu ei oleks siia sattunud, sest peale päeva Parmas olime me üsna väsinud, aga mingil veidral põhjusel mõtlesime me ikkagi, et nadi oleks kell kuus hotelli tagasi minna, et võtame end ikka kokku ja läheme. See linnaosa on nii ilus. Nii armas. Nii hubane. Restoran restorani kõrval. Ilm oli imeilus ja tuulevaikne, ja mis peamine – vihmata, nii et kõigepealt lubasime me endale joogid kanali ääres. Siis asusime toidukoha otsingule. Meie selle päeva ainsaks söögiks olidki olnud Parmas kahepeale söödud tortellinid, mida ei ole just teab kui palju.

DSC04107DSC04115

Aga mille järgi valida restoran kui sul pole absoluutselt aimu. Esimene asi on muidugi minu puhul hinnatase. Reisil olles ma küll tahan süüa paremini kui tavapäevadel kodus, aga priisata ei raatsi ma siiski. Vanasti oleksin ma toidukoha valinud selle järgi, kus on rohkem rahvast ja välistanud tühja koha, aga mitte enam. Nüüd valin sisetunde, atmosfääri ja muidugi ka hinna järgi. Inimesi kas on või ei ole, pole üldse tähtis. Selle meetodiga võib pange ka muidugi panna, aga siiani ei ole ma väga palju mööda pannud, nii sai ka siin meie valikuks üks hubane restoran, mis meie saabudes, oli veel pea inimtühi. See muutus varsti. Õigustatult. Sest siin sõime me selle reisi parimad pitsad. Kuigi need olid nii suured, et me hiljem ägisesime, siis patt oleks olnud ka midagi alles jätta. Liiga hea oli.

DSC04134DSC04145DSC04148DSC04125

Oli ka selliseid kohti, kus me vaid paar jooki tegime, sest asukoht oli hea, aga menüü ei kutsunud absoluutselt sööma. Kohe tundus, et toit ei ole nendes kohtades hea. Võib olla me eksime, aga millegi pärast ma ei usu. Üks selline koht oli Bellagios, kuhu me päevareisi tegime, ja teine Como keskväljakul, kus me lihtsalt aega surnuks lõime laeva väljumiseni. Õnneks vein on Itaalias ikka odav, nii et kui süüa ei saa, siis juua ikka saab. Jah, ma isegi ei varja ega häbene, et ma jõin sellel reisil ohtralt punast veini. Ohtralt.

DSC04440.JPG

DSC04289DSC04188DSC04191

Omaette kogemus on kindlasti ka Miss Sixty kohvik, kuhu ma soovitan minna. Milanos olles te satute sinna kõrvale niikuinii. See on nimelt kiviviske kaugusel Duomost. See on ka üks koht, kuhu meil soovitati minna ja ma saan aru, miks. Istud teisel korrusel, jälgid tänaval toimuvat melu, poes ostlevaid inimesi, ise samal ajal roosat tiramisud süües. See tiramisu viis keele alla! Miss Sixty oli vanasti üks minu lemmikbrände. Ega ma praegugi nende asjadest ära ei ütleks, aga mu meelest nende riided lihtsalt ei sobi paksudele nagu mina. Samas vaadake seda roosat iludust! Ja seda roosat iludust taldrikul muidugi ka.

DSC04409DSC04417DSC04404

Viimaseks kohaks, mida ma teile soovitan, ongi jälle koht, kuhu me sattusime kogemata, pissihäda tõttu. See veinibaar on kohe “PEAB MINEMA”-koht Naviglis. Me läksime sinna nagu öeldud wc-d otsides, tahtsime juua viisakusest klaasi veini, kuid lõpetasime pudeli veini ja mitme juustu/singi vaagnaga, sest sealt ei tahtnud ära minna. Daamid ja härrad, parampapaaa, selle reisi kõige ägedam kogemus – La Vineria. Täiesti uskumatu koht, mida jällegi sõnadesse on raske panna, aga see melu, see atmosfäär, need inimesed, see vein, need juustud…Uskumatu, kuidas võib kogemata koperdada täieliku pärli otsa. TÄIELIKU PÄRLI!

DSC04503DSC04527DSC04524DSC04519DSC04522DSC04501DSC04516

 

 

 

 

Privileegipimedus

/ Eveliis / 25 Comments

Lugesin “Perekoolist” * arutelu ühe blogija eluolu kohta. Olgu öeldud, et see blogija meeldib mulle täiega, tundub tore ja selline täiuslik koduperenaine, kes ma tahaks ka aegajalt olla, aga kelleks ma kunagi ei saa. Ei ole püsivust ja aega. Mulle meeldib selle blogija ideaalse elu kuvand. Ilusad lapsed ja ilusad pildid. Asi pole üldse selles. Mind pani mõtlema hoopis seal samas arutelus ära toodud “privileegipimedus” (milline huvitav sõna üldsegi) söögitegemise ja eelarves püsimise kohta.

Üks mu sõbranna minestas alles hiljuti, et kuidas on ometi võimalik mitmeliikmelisel perel 200 euroga kuus hakkama saada. Juttu siis söögist. Minu teine sõbranna, kellel on kolm last, kinnitas aga, et tema saaks täiesti hakkama. See blogija, kelle üle elavalt arutleti, sai (kui ma õigesti mäletan nüüd) mingi säästunädala raames hakkama 50 euroga nädalas. Aga toidud on ahvatlevad. Näha on, et kvaliteedis ta järeleandmisi ei tee. Summa hakkamasaamiseks tundub vaid ulmeline.

Samas ma  tegelikult saan täitsa aru, et selle rahaga saab söögi tehtud. Ma olen tädi Helju laps. Tädi Helju tegi mittemillestki gurmeetoitu. Ma olen tema moodi. Ma ei taha palju toidule raisata, aga ma tahan hästi süüa. Selleks, et ulmeväikeste rahadega head süüa saada, tuleb osata süüa teha, tunda selle vastu huvi, olla loov. Olla väike masterchef.

Siiski on  argiõhtuti meie laual makaronid erinevas variatsioonis või wokid, mida lihtne pannile visata. Mõnikord sööme vaid võileibu või külmutatud pitsat. Päriselt. Hommikust ei söö, st igaüks teeb endale ise võiku ja lõuna ajal pole meid kodus. Kui mina olen, siis lõunasöögi valmistamine on viimane, millele ma mõtlen. Ja õhtusöök. Vahet ei ole, kas ma olen kontoris või kodus, aga peale tööpäeva on väga harv juhus, et ma viitsiks midagi veidikenegi erilisemat süüa teha. Tahaks. Aga hakata ise juustu tegema või pelmeene? Isegi pannkooke. Ma ei viitsi. Marek ka ei viitsi. Muidugi kättevõtmise asi, ja ma vannun, et üks päev olin peaaegu poest täispiima ostmas, et India juustu teha spinatikastmes, aga poest mööda sõites ma lihtsalt ei jaksanud mõelda, et peaksin poodi minema. Nagu te teate, elame me metsas, nii et koju tellimisest ei saa juttugi olla.  Ja läksidki potti kapis olnud quinoajäänused koos külmutatud juurikatega. Meie argigurmee to the max.

Selleks, et hakkama saada 50-100 euroga nädalas, on vaja aega. Ei ole prioriteetide küsimus. On erinevad elud, elustiilid ja töökohad. Marek veedab kaks tundi oma päevast autoga tööle ja koju sõites, mina siplen mitme asja vahet, näpistan aega öötundidest, et asjad jooksma saaks, kodus nokitsen ma õhtuti oma asju, Marek oma asju (meie maja on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa), kiiruga keeran ma midagi kokku, et päris nälga ei jääks ja ausõna…mitte kuidagi ei suudaks ma panna end tegema ettevalmistusi järgmise päeva toidukordadeks või siis tehagi midagi pärissüüa. Ma tean ka seda, et mõni keeruline asi ei olegi tegelikult nii keeruline ja aeganõudev, aga makaronid/riis/tatar keedavad end ise ja sojahakkliha saab valmis vaid kokkupuutel kuuma veega. Need toidud ei nõua üldse aega. Kaunilt kaetud söögilaud on meil õhtuti vaid siis kui on külalised või mul on vaja mõnda #-pilti. Muidu tõstab igaüks endale taldrikule toidu ja sööb, kus tahab. Me oleme püüdnud inimese kombel laua taga koos süüa, aga mulle meeldib tugitoolis istudes süüa. Metslasena ei kasuta ma nuga ka, enamus ajast pole vajagi, ja pole ka probleemi.

Jumal, näed ja sa ei mürista, ent ma olen Perekoolis mainitud “privileegipimeduse” terminiga. Mõne inimese elu on kodusem või lihtsustatum ja nii on palju kergem mõelda ka söögikordade peale. Kõik läbi kalkuleerida ja arvutada ning ise otsast lõpuni teha. See on privileeg! Meie elu on liiga kiire, et me saaksime kodust söögitegemist prioriteerida. Nii kulub meil kahjuks ka rohkem raha toidu peale. Rohkem kui ma tahaks. Aga piisavalt vähe, et olla laisem kui ideaalpilt mu vaimusilmas.

*lugesin ka seda, et issand jumal, Eveliis jälle inspiratsiooni ammutanud Perekoolist, aga ei julge seda tunnistada, et seal lugemas (vabandust, lausa) end reklaamimas käib. Ei tea ma, miks kogu maailm peaks ümber “Perekooli” keerlema, aga veel vähem saan ma aru, miks ei tohiks sealsest foorumist inspiratsiooni saada. Kas seda tohivad lugeda, kommenteerida vaid “salasekti” liikmed? Ja mulle ei pea Perekoolist “keegi sõbranna teada andma”, ma näen täiesti kenasti trafficust ära, kuna  Perekoolis minust aktiivselt räägitakse. Ikka lähen vaatama, mõnikord saab täitsa targaks. Teinekord hakkab kurb ka. Üleüldiselt.

Kas ta kunagi sööma ka hakkab?

/ Eveliis / 29 Comments

“Ida, kas sa süüa tahad?”

“Jaaaaa!”

“Kas sa tahad võileiba?” täpsustan ma. Ida noogutab. Kui võileivad valmis, selgub et söögiisu on üle läinud. Ma söön võileivad ise ära.

“Kus Ida võileivad on?” hüüab ta sõjakalt viis minutit hiljem. Ma vastan, et sõin ära, aga võin Idale uued teha. Ida noogutab. Ma teen valmis uued võileivad, Ida vaatab neid ja ütleb, et ta ei taha leiba.

****

“Ida, kas sa suppi tahad? uurin ma õhtul laevas. Ida raputab pead.

“Kas sa putru tahad?” Ida raputab pead.

“Näita mulle siis, mida sa tahad!” Ida valib välja pitsalõigu. Me istume laua taha. Ida võtab ampsu ja ütleb: “Kõik!” Söömine on läbi. Kell on kuus õhtul. Enne seda on ta söönud kolm lusikatäit putru, ühe võisaia ja veerand õuna.

“Ida tahab süüa!” nõuab ta enne magamaminekut. Me lähme poodi, et talle midagigi osta. Ida valib välja suitsutatud viinerid, sööb kajutis pakist kolm viinerit ja ongi jälle kõik. Järgmisel hommikul ei ütle ta, et ta tahab süüa, vaid mängida. Ma olen loobunud buffees söömisest, sest ma ei viitsi enam vaadata, kuidas ta sööb ära paar ampsu saia ja ütleb “kõik”. Aga mina ei taha viie minuti pärast juba lahkuda, mina tahan süüa ja kohvi juua . Et pikk lugu lühikeseks teha, siis eile sõi Ida  ca 3 banaani, ühe saiakese, ühe kartulipaadikese, kaks ampsu grillvorsti, kahvlitäie salatit ja kaks lusikatäit jäätist.

****

“Ida, söök on valmis, tule sööma!” on üks lause, mida Ida tundub mitte kuulvat, sest 90% ajast ta ei reageeri sellele. Minu jaoks on oluline koos laua taga söömine ja ma lähen hulluks kui näen laual puutumata taldrikut toiduga. Hambad ristis olen ma nüüd harjutanud end mitte sellest välja tegema ja püüan endale sisendada, et Ida on vaid kolm ja ei peagi suutma laua taga süüa. Me sööme ise ja ei pööra talle tähelepanu. Magamamineku aeg. “Idal on kõht tühi!” ütleb ta. Kuidas ma saadan ta tühja kõhuga magama? Nii saab ta kapist midagi, mis EI ole õhusöök. Praegu on Ida võtnud pähe, et sööb vaid saia. See ajab mind hulluks.

****

Selliseid söögiteemalisi vestlusi, vaidlusi ja meeleheidet on meie majas nii palju, et ma võiks sellest eraldi raamatu kirjutada. Ida ei ole beebist saati süüa tahtnud, kuigi kõik targemate nipid sai läbi katsetatud. Isegi need pisikesed Salvesti beebitoidupurgid läksid meil tihti kapis pahaks, sest Ida sai paar lusikatäit ja juba siis oli kõik. Ma mäletan, kuidas ma vaatasin kadedusega teiste beebisid ja lohutasin end, et küll saab ka vanemaks ja hakkab sööma. Ei hakanud. Hoopis veel vähem on sööma hakanud.Ainukesed kohad, kus Ida on soostunud natuekenegi “inimese kombel” sööma on restoranid. Kuid ka siin sõltub kõik tujust. Ühel päeval võib ta isukalt süüa maapirnipüreesuppi, teisel korral sööb ta ainult saia ka keeldub laua tagagi istumast.

Ma olen uurinud lasteaiast, kuidas ta sööb. Mõlemast lasteaiast öeldakse, et ei saa kurta, kuigi on päevi, kus ta pigem ei söö. Me oleme püüdnud süüa vaid kindlatel kellaaegadel, et tal tekiks harjumus ja arusaam, me oleme lasnud tal süüa, kuna ta ise tahab, mis laias laastus tähendab, et ta ei söögi, me oleme püüdnud hea ja kurjaga. Kas see ongi tavaline, et Idavanused lapsed ei söö?

Aga selle eest meeldib talle tohutult süüa teha. Võib-olla ta saab isu täis toidulõhnadest? On ju inimesi, kes toituvad valgusest ja päikesest ja jumal teab millest.

blogger-image-458088459.jpg