Minipuhkus “Igavene noorus”

Täna, vaimse tervise päeval, tahan rääkida teemal, mis on mulle viimasel ajal väga südamelähedaseks saanud. Aeg iseendale. Mitte sõnades, vaid päriselt. Olen korduvalt öelnud, et “sean end esikohale”, kuid kui aus olla, siis tihti olid need vaid ilusad sõnad. Tegelikkuses põlesin juba heleda leegiga ega osanud tempot maha võtta. Tundsin, et pean  meeldima kõigile, tegema kõike, kuni ühel hetkel oli seda mu vaimse heaolu jaoks liiga palju. Nüüd ma mõistan, mida tähendab sõnapaar “kaotasin ennast ära”. Polnud mind, vaid oli see hea tüdruk, kes meeleheitlikult tahtis kõikide teiste elu mugavamaks teha. Aga mina ise? Kes tegi minu elu mugavamaks? Mõtles minu peale? Patsutas õlale, et tubli tüdruk, et rabeled? Mitte keegi.

Aga teate ka miks? Sest ega kõrvalt ei näegi keegi teine seda rabelemist ja kui palju kogu aeg teha oli. Seda teadsin vaid mina. Sees põlesin, aga jätkasin, sest see oli ainus viis, kuidas ma oskasin. Kogu aeg rabeleda. Ise teha. Rohkem teha. Vaikselt. Panustades teistele, teiste heaolusse. Selle asemel, et olla oma loos ise peategelane.

Viimasel ajal olen aina rohkem mõistnud, kui oluline on teadlikult võtta aeg, et päriselt puhata ja taastuda. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Ja mul oli väga hea meel kui Janika kutsus mind kaasa 3-päevasele minipuhkusele “Igavene Noorus”, mille fookuses on just tervis, heaolu ja tasakaal.  Janika on ka üks neist naistest, kes praegu mulle on toeks olnud ja mind vaimselt üles turgutanud, pannud mõtlema, kuidas edasi ja olnud inspiratsiooniks. Seega ei olnud raske otsustada, et jah, ma tulen. Pealegi sügisene Haapsalu on sõnulseletamatult kaunis. Ma armastan Haapsalu.

Mida ma sellest retriidist ootan?

Eelkõige ootan tarkusi ja inspiratsiooni, kuidas oma igapäevaelus paremini ühildada toitumist ja treeninguid nii, et tunneksin end taas kergema ja energilisemana. Mul on siiras soov saada need 5–6 lisakilo taas kontrolli alla, aga seekord mitte läbi Ozempicu,  dieedi või piitsutamise, vaid tasakaalu leidmise kaudu.

Teiseks soovin ma tutvuda inspireerivate naistega, kellega koos arutada elu, tervise ja enesearmastuse teemasid. Mulle meeldib uskuda, et iga naine, kes on valmis endasse panustama, on juba sammukese lähemal sisemisele noorusele ja elurõõmule. Ja kolmandaks tahan ma lihtsalt olla. Olla hetkes. Mitte kiirustada, mitte teha nimekirja, vaid lubada endal puhata. See on midagi, mida olen liiga kaua edasi lükanud, sest alati on “midagi tähtsamat”. Aga kas on?

Programm tundub täpselt see, mida mu keha ja meel praegu vajavad: treeningud, mis ühendavad jõu, vastupidavuse ja liikuvuse. Meid juhendavad seal Mai-Liis ja Janika – kaks naist, kelle tegemisi olen pikalt jälginud ja kelle teadmised tervise, ilu ja tasakaalu teemadel on tõeliselt väärtuslikud ning Janika nagu juba öeldud on mind vaimselt palju aidanud ning varasemalt loomulikult on ta ka olnud ainus inimene, kes on suutnud mind jõusaali vedada:D

Tunnen, et see retriit tuleb täpselt õigel ajal. Enda jaoks, päriselt.  See on mu viis öelda endale: “Ma olen oluline. Ma väärin aega.” Ma tahan, et see ei jääks ainult ilusaks sõnumiks, vaid saaks teoks sammude, pauside ja uute harjumuste kaudu.

Paljud teist on mulle kirjutanud ja küsinud, et räägiksin oma kogemustest ja annaksin ühel või teasel teemal nõu. Olen seda teinud hea meelega ja teen veelgi, kuid see väikene minipuhkus on ideaalne, kus ka rohkem teiega koos neil teemadel lobiseda.   Kui tunned, et ka sina vajad väikest restart’i, siis tule minuga kaasa! See on suurepärane võimalus võtta hetk igapäevastest toimetustest, õppida uusi harjumusi, tutvuda inspireerivate naistega ja lihtsalt olla.

Rohkem infot minipuhkuse kohta leiad siit.

Mõttetu jaur sellest, kuidas kaalulangus elu (aju?) mõjutab

Vaatasin täna, mis postitused mul mustandites on ja leidsin ka pikema jauramise teemal, kuidas ma kardan uuesti kaalus juurde võtta ja kuidas see on pannud mind muretsema, mida ma suhu panen ja ei pane. Kuidas ma peaksin trenni tegema, aga pole aega. Jaa nii edasi. Lugesin selle postituse diagonaalis läbi ja kustutasin kogu teksti ära, sest see oli kõige jaburam jaur, mida ma kirjutanud olen.

Selles mõttes, et miks sellele keskenduda? Kehakaalule. Kas see ongi ainus, mis nüüd minu juures loeb? Kuidagi tundus piinlik, et elus polekski midagi muud peale kaalu ja sellele keskendumise. Olengi nüüd elukutseline kaalu ja välimuse jälgija?

Imerohu abil ebaeetiliselt saledaks?

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et ma tunnen justkui tehakse mulle liiga. Mitte et see just liiga oluline oleks, aga kuidagi jääb selline tunne, et kogu Eestimaa on täidetud kas 1)inimestega, kes on terve elu kaalunud 50 kilo ja saa üldse aru, kuidas on võimalik kaalus juurde võtta, 2) inimestega, kes liiguvad iga päev kilomeetreid, käivad korralikult trennis, söövad tervislikult ning loomulikult näevad imelised välja ja 3) inimestega, kes kunagi ei olegi soovinud kaalust alla saada, sest teatud vanuses tulevad lisakilod kasuks.

Vaid mina olen see üks ja ainus laisk inimene, kes julges kaalu langetamiseks kasutada ka nn imerohtu ehk Ozempicut. Mina, kes ma tegelikult ei olnud ju üldse ülekaalus, mina, kes ma saaksin kaalu alla kui vaataks, mida ma söön, mina, kes ei viitsi trenni teha lihtsalt, mian, kes ma ei viitsi oma keskeakriisiga muul moel tegeleda, mina, kes ma ei oska väärikalt vananeda ja loomulikult mina, kelle pärast kõik diabeetikud oma rohust ilma jäävad.