Lugesin eile Eesti Ekspressist artiklit vabateelistest (tuntud ka remmelgakaitsjatena), kes elavad kommuunina ühes lagunenud majas Nõmmel. Nimetavad seda Rahukantsiks. Ühtepidi on mu meelest äge, et on mingid inimesed, kes absoluutselt ei hooli materiaalsetest väärtustest. Mulle endale käib viimasel ajal õudselt pinda see, et kõik keerleb raha ja edukuse ümber. Inimesed tutvustavad end peente ametinimetustega ja kui neid ei ole, siis mõeldakse need välja.
Mind kutsuti hiljaaegu tööle. Töö oleks olnud tore, aga palk oli kehv. Seda ma ka ütlesin. “Aga sinust saaks ju juhatuse liige!” öeldi mulle nagu see oleks taevamanna süllekukkumine. “Mul on tiitlist suva,” vastasin mina ja solvasin tööpakkujat hingepõhjani. Aga päriselt, mida mulle see tiitel oleks andnud? Kas see maksab mu arveid? Või saan ma end tunda suure ja tähtsamana, et olen juhatuse liige. Kunagi kui ma olin 20+, sattusin ma ühe ettevõtte juhatuse liikmeks. Saba läks puhevile nagu jaanalinnul. Täna tundub see naeruväärne. Tiitel ei tee inimest. Kuigi meie ühiskonnas kipub see väga oluline olema,kes sa oled, kellega läbi käid, millise autoga sa sõidad ja kui kallilt sa saad endale asju osta.
Inimesed mõõdavad asju liiga palju üldse rahas. Ma ei saa puhata, sest mu ettevõtte kasum pole piisavalt kasvanud. Ei saa töökohta vahetada, sest äkki ma ei saa enam kõike lubada endale. Miks naabri-Maie saab enda maja otsast lõpuni valmis ehitada, aga meie ei saa. Unustage ära! Laske lahti ja te näete ise, kui palju lihtsam on elu. Mul on rahaliselt väga raske, aga ma ei mõtle selle peale, lihtsalt lepin teadmisega, annan endast parima, et see raskus ületada ning olen tänulik selle eest, mis mul on. Ei, see ei ole mingi esoteeriline jama või kristalliteraapia tulemus (mitte et ma seal käinud oleks), aga ma ei viitsi muretseda ja vinguda asjade üle, mida ma (rohkem) muuta ei saa.
Ühesõnaga. Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad asjadest lahti lasta, aga samas mõtlen ma, et kas peab nii äärmusesse minema, et elad vee ja kaevuta majas, kus trepid on mädanenud, aknad vineeriga kinni naelutatud ning esik lõhnab kuivkäimla järgi. Vett tood kanistriga kilomeetri kauguselt tanklast ning toidu kogumiseks tegeled “dumster dive´iga”. Tööl ei käi, sest see tekitab hingelisi piinu ja ei kavatsegi minna, sest oled “vaba”. Vabandust väljenduse eest, aga dafaq? Mu meelest on need mitte töölkäivad inimesed lihtsalt laisad, kes oma laiskuse tulemusena peavadki prügikastist toitu varastama ja elama ilma vee ja kütteta mahajäetud majades.
Mulle natuke käib pinda, et need sellised “vabateelised” räägivad kahest äärmusest. Ühelt poolt majad ja autod ja raha, teiselt poolt hingeline rahulolu. Hingeline rahulolu ei tähenda seda, et kõigest tuleb loobuda. Hingelist rahulolu saab tunda ka inimene, kes käib tööl, maksab makse ja on ühiskonna liige. Kui 9-17 töö tekitab hingepiinu, siis saab iseendale tööandjaks olla, et hingeline rahulolu ka olemas oleks. Kasvata kasvõi kaalikaid ja müü turul! Ära lihtsalt logele ja nimeta end “vabateeliseks”.
Ei jagune maailm vaid edukateks vs vabateelisteks. Või rahaks vs dumster dive´iks.
Päise foto: Unsplash.com