puhka eestis

Võrratu kogemus!

/ Eveliis / Leave a comment

“Võrratu kogemus!” hüüatan ma nädalavahetust kokku võttes ja suu kisub vaikselt muigele. Mitte sellepärast, et poleks olnud. Teeme ühe asja kohe selgeks – sõbrannade pakett Viljandimaal Mulgimaa metsade ja (tol hetkel) lumeväljade vahel Priimäe talus oli võrratu kogemus. Muigama paneb mind ja ilmselt kogu meie seltskonda sõbralik vaidlus influencerite soovistuste üle, millesse üks meist selles sõpruskonnas mitte uskuda ei taha kerge skeptilisusega suhtub. “Sest kõik alati kiidavad, et oli võrratu kogemus!” põhjendas ta ja ma lubasin, et alustan seda arvustust täpselt selliste sõnadega.

Aga olgu. Nüüd on nali tehtud ja saab hakata asjast rääkima. Priimäe tallu sattusime me nii, et peale edukaid endiste kolleegide suvepäevi võtsime me vastu otsuse, et me hakkamegi nüüd suve- ja talvepäevi ning teisi tähtpäevi pidama. Sest töökohad tulevad ja lähevad, aga inimesed, kes loevad jäävad. Nii nagu on mulle kunagi Tikis töötamisest jäänud ühed parimad sõbrannad + üks abikaasa juba 20 aastaks, siis on mul tunne, et samasugused sõbrad eluks sain ma endale ka Oiult. Inimesed, keda saab usaldada, kellega on lõbus, kes on toeks ja noh natukene napakad ka. Heas mõttes ikka. Või noh otsustage ise kui/kas heas mõttes. Sest täpselt sellise kirju seltskonnana me Kärdi koju jõudsime.

Ah jaa, te ootate võib olla ikka selgitust, et kuidas ja miks just Priimäe. Noh, et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sealt, et detsembris küpses meil peas mõte Marek Pranglisse kupatada ja talvepäevad meil kodus Ussipesas pidada. Panime kuupäeva ka paika, aga ma ei arvestanud sellega, et Mareki sünnipäev (mis on 3.jaanuar ja see oli ju juba praktiliselt eelmisel aastal?) võib ikka veel kesta ja ta ei taha kuhugi minna, vaid oma sünnipäeva kodus pidada. Nii siis juhtuski, et aasta abikaasana jätsin ma üksinda Mareki oma sünnipäeva pidama ning hakkasin otsima, kus me oma pidu pidada saaks. Kärt pakkus lahkelt välja, et võiksime tulla katsetama nende “Meie hetked”. Mõeldud tehtud ning Mulgimaale me suundusimegi.

Ma olen küll suveinimene, kuid täpselt sama palju kui ma armastan päikest, armastan ma ilusat talveilma. Selle “kiiksu” sain ma endale külge Norras elades. Sain seal elades kiirelt selgeks, et “pole halba ilma, vaid kehv riietus” pole vaid sõnakõlks, aga nii täpselt ongi ja Priimäe võttis meid vastu kõige ilusama talveilmaga, mida saaks ette kujutada. Igal pool, kuhu silm seletas, olid mõnusad lumeväljad, lumi sillerdas, päike paistis ning see kõik meenutas mulle mu üht lemmikumat luuletust, mida ma mäletan juba lasteaiast (jah, ikka veel peast). Tahtsin õuest õie tuua, sulle kingiks anda, aga seda õit ei saagi sooja tuppa kanda, lumelill on lumelaanes, nagu talveime, kingin sulle selle õie, ainult laande mine. Priimäe ja Mulgimaa metsad ning lumelaaned oli talveime! Suvel siis ilmselt omamoodi suveime.

Siinkohal tekkis meil muide seltskonnas esimene arutelu. Kõik olid nõus, et koht oli imeline, lõi meid pahviks juba saabudes (ja tuletan meelde, et me olime tulnud teatava reservatsiooniga), aga tekkis küsimus, et mis on see lisaväärtus, mida külalisele pakutakse. Lisategevused või nii. Mina isiklikult olen selline inimene, et puhkemajades erilisi lisategevusi ei oota, see tähendab, et alati arvatakse, et külaline tahab hullult aktiivseid lisategevusi, aga mulle isiklikult ei ole see kunagi kaalukausiks. Ma tahan puhkemajas sauna, head süüa, nautida vaikust ja rahu ning lugeda, mängida lauamänge, võib olla vaid vedeleda diivanil teleka ees. Kas mulle pakutakse matka lumelaanes või sõitu ATV-ga ei ole minu jaoks oluline. Ma olen muidugi aktiivsetele tegevustele alati avatud, kuid ekstra neid taga ei aja. Samas Ida käis mulle nagu uni peale, et ma uuriks, kas seal ikka ATV-ga ei saaks sõita ning osa meist leidis sama, et selline talvine lisategevus annaks kindlasti plusspunkte. Ma mõtlen, et kui meil oleks veel eraldi õues aktiivsete tegevuste programm olnud, siis oleks me lihtsalt paar päeva pidanud seal olema, vastasel juhul lihtsalt ei jõuaks ka puhata. Niisama olla. Meil näiteks oli kindel plaan ka õues vorste grillida, kuid vorstid tõime me grillimata kujul tagasi, sest lihtsalt…no ei olnud aega.

Kui me lisaväärtustest, mis mind kõnetavad, räägime, siis te ju teate, et ma olen sisemas romantik ning pange igale poole põlema küünlad, süüdake keset lund ka lõke ning ma sulan. Siin vajutati (mind tundmata) sellele talveromantika nupule. Kergelt krõbe talveöö, jalge all krudisev lumi, lõke, küünlad…. “Ja see pole veel kõik!” nagu kunagi ütles Emil Rutiku ühes populaarses telesaates.

Kuidagi kogemata jõudsin ma juba otsapidi sauna, nii et ma siis jätkan sellises veidike ebaloogilises ja hüplikus järjestuses. Saunamaja oli mu enda jaoks kõige suurem üllataja. Puhkemaja piltidega olin ma kodulehel tutvunud, kuid saunamaja jätsin ma ette vaatamata. Kui olime puhkemajaga tutvunud, läksime me korraks Idaga saunamajaga tutvuma ning ma päriselt olin üllatunud kui hubane ja mõnus see oli. Vaadake ise! Lisaks ootasid meid hiljem saunas ka näo- ning kehamaskid, mida enamikes kohtades väga ei taheta lubada kasutada, viht (100x plusspunktid, et selles puhtas ja värskes saunas oli ka lubatud vihelda!) ning loomulikult kümblustünn. Mida sa hing veel ihkad ühest õhtust? Kui sulle muidugi saun meeldib. Mulle ja meie seltskonnale meeldib! Ning saun koos tünniga oligi see kurjajuur, et me vorste grillima ei jõudnud.

Muide. Selles puhkemajas on vist mõeldud igale detailile. Majas on olemas hommikumantlid ja sussid, mõlemas majas on olemas erinevas suuruses saunarätikud, lisaks plätud, et oleks mugav ja mõnus sauna ning kümblustünni vahel käia. Väikeste aga oluliste plusside juurest jõuan ma ka (vist ainsate) miinusteni, mis natuke on juba ka norimine. Saunamaja põrand oli väga külm, aga selle eest kohe perenaine ka hoiatas ning näha oli, et lambanahkade ja vaipade ning susside olemasoluga antakse parim, et külma talveilmaga seda leevendada. Toimis. Teine miinus minu enda jaoks oli, et saunamaja ja tünniga ekstreemselt hubane terrass asub väga lähedal elumajale. See pole miinus selles mõttes, et ma arvaksin, et keegi jälgib mida ma teen, vaid ma ise tunnen kerget ebamugavust, sest ei taha pererahvast häirida. Mitte et ma läheksingi sinna pidutsema, aga vaid enda vaatevinklist ma tean, et ma naeran kõvasti, ma räägin kõva häälega ja noh kui koos on heas tujus (naiste) seltskond, siis veini juues see hääl lihtsalt kuidagi läheb kõvemaks. Jah, saunamaja ning tünni saab kasutada 23ni, ilmselt just seda probleemi ennetades, kuid ikka ma alateadlikult natukene kardaksin, et segan pererahvast.

Nõustute, et ekstreemselt nunnu saunamaja ja terrass ju! Aga mis te arvate kui läheks majja tagasi?

Puhkemajas on olemas kõik õnnestunud puhkuseks või selliseks sõbrannadega getaway‘ks. Ma tean, et see kõlab kummaliselt, et toon välja puhtuse, ühesugused nõud, vajalikud potid-pannid, puhastusvahendid, maitseained, õlid, kohvimasina, soojad põrandad, kvaliteetsed pesuvahendid, ilusad pleedid, vaibad, padjad, väga hea raamatute valiku ning näiteks meie paketis sisaldunud vestluskaardid, sest mis seal siis ikka nii erilist on, aga teate mõnikord ikka on. Jah, muidugi puhkemajasid on erinevaid, kõiki ei saagi ühe vitsaga lüüa, igalt poolt üht ja sama standardit või kogemust oodata, kuid siin me lihtsalt kõik koos vaatasime ning nautisime kui lihtsalt saab pakkuda täiuslikku kasutajakogemust. Minu enda plusspunktid ja kiidsõnad lähevad eraldi sellele, et suupistevaagnale olid leitud kohalikud snäkid (vat nüüd enam ei mäletagi, kelle porgandikrõpsud need olid), tee oli selle piirkonna teetalust – jällegi sellised pisiasjad, mis tegelikult ei ole sugugi pisiasjad. Ma olen ise selline detailifriik selles osas, et mulle annab nii palju juurde kui selliste asjade peale on mõeldud.

Nii me seal mõnusalt aega veetsimegi. Esmalt vestluskaartidega meelt lahutades ja YouTube’ist Idat Anne Veskiga kiusates (kas mul kummitab peas ikka see lugu? JAH!)ja tema kiusas meid vastu enda valikuga (Hugo Toom vist on suht soft ja juba “vanaks läinud”?).

Kuni oli aeg minna enne sauna veel restorani. Oot mida? Nojah. Saunas me siin postituses juba käisime, aga enne seda oli vaja ka õhtusööki nautida ehk restorani minna. Kuidas? Kas me ei olnud mitte Mulgimaa metsade ja talve võlumaa laante vahel? Olimegi. Aga restorani on hea minna kui sul on seltskonnas oma tippkokk ning ta on lahkelt nõus oma maailma parimat risottot tegema. Püha jeesus kui hea see oli. Ma enda arvates oskan ka süüa teha, aga mitte Kerdiga võrreldes. Ta vist teeks männikäbidest ka maailma parima toidu.

Hahh. Tegevuste järgi mulle tundub, et me oleme juba magamaminekuni jõudnud, kuid meie programm oli alles algamas. Inimese kohta, kes ei armasta ega oska joonistada, olen ma nüüd päris lühikese aja jooksul vabatahtlikult täitsa mitmel “maalimise” üritusel käinud. Ma päriselt isegi ei tea, kust meil see mõte tuli, et võiks proovida joonistada, aga nii, et ei kasuta vaid käsi, kuid igatahes teoks me selle tegime. Mina sain kinnitust, et joonistada ma jätkuvalt ei oska, kuid kas see oli lõbus? Jah! Igaks juhuks ütlen, et ärge inspiratsiooniks guugeldage, mis kehaosasid veel saab maalimiseks kasutada. Kes on minuvanune, see teab, et nii võis kunagi ka kuulsaks saada, kes ei tea, parem on. Aga see selleks. Nalja sai, uued kunstiteosed sündisid, uued siseringi naljad sündisid ning mina võin varsti nende ühismaalimiste käigus valminud kummaliste kasside maalinäituse avada.

Ma oma kassi ei hakka siin jagama, sellele saate pilgu peale heita Instagramis, aga kitsekene tundub küll kuidagi tuttav. Teile ka? Tegime nalja, et peaks selle Hannesele saatma, et kui ta tahab brändi uuendada, siis meil on talle üks uus disain pakkuda.

Magama läksid viimased vaprad 4.22 (vaatasin kella täpselt), pooled maailma teemad said läbi arutada ja eks me oleks ehk veelgi keskustelulenud, aga järgmisel hommikul ootas meid ka tagasitee. Teeolud olid üsna libedad ja läikivad, teed ise käänulised ning kurvilised, nii et isegi kui oleks tahtnud järgmisel päeval veel seda mõnusat rahu ja vaikust nautida, siis plaanisime siiski piisavalt varakult liikuma hakata. Uni tuli loomulikult magus. Kas selles saabki kahelda? Loomulikult mängisid talvised tegevused, saun, korralik õhtusöök olulist rolli, kuid Votexi voodipesu (jällegi megalt kiidan viljandimaist koostööd!) ning mõnusad voodid kindlasti ei tulnud kahjuks.

Hommikul ärkasime me selle peale, et Ida tegi pannkooke. Kuidagi ei saanud see väikene sõbrannade puhkus ju paremini lõppeda! Kokkuvõtteks ütlen ma, et ma oleks paariks päevaks veel sinna jäänud, ühe raamatu oleks jõudnud lõpuni lugeda, nüüd pean ostma minema seda, ja eks teie saate nüüd ise otsustada, kas usaldate mind kui ma ütlen, et see oli võrratu kogemus. Muidugi ma ei saa lubada, et teil on sama lõbus kui meil, siis te lihtsalt peaksite meid kaasa kutsuma, aga kõik eeldused on Kärdi poolt teile loodud küll. Nii, et läheb vajutab siia lingile nüüd ja bronnib endale mõnusa puhkuse koos heade sõpradega. 100 eurot soodsamalt saate ka hetkel selle bronni kui ütlete, et minu suurepärane sõnaseadmine veenis teid või tahate ise veenduda, kas ma räägin tõtt või liialdan kui vaid (välja arvata need kaks miinust, mille ka välja tõin) kiidusõnu Priimäe puhkuse kohta ütlen.

Kui seda suve ikka ei tule, siis tuleb see ise tekitada

/ / 1 Comment

Ma tahaks seda postitust alustada sõnadega ühel imeilusal soojal suveõhtul.… aga see oleks pettus, sest tegelikult valisime me Kuksina spordi-ja vabaajakeskuse külastamiseks selle ühe juunikuu päeva, mis ei olnud lihtsalt selle aasta suvelikult jahe ja vihmane, vaid meid võttis Setomaal vastu lausa torm. Sellise ilmaga on kaks varianti. Kas olla pettunud, mossitada ja öelda, et jube kehv puhkus oli (ja boonusena jätta veel võõrustajale Google’isse halb arvustus) VÕI ise oma oleku ja hea seltskonnaga tekitada suvesoojus.

Meie valisime selle teise variandi. Tõsi, ma ei ole ka väga ilmakartlik, selles mõttes, et ma arrrrrrmastan sooja ja päikest, aga olles sündinud ja üleskasvanud Eestis ning veetnud arvestusväärse aja oma elust ka Norras, siis olen ma aru saanud, et sooja ja päikest ei tasu iseenesestmõistetavalt võtta ning oluline on oskus iga ilmaga elust parim võtta.

Õdus Rakvere

/ / Leave a comment

Tartlased sai eelmise postitusega ära solvatud, aeg on minna järgmise linna kallale. Nali. Muidugi ei olnud mul ka kuidagi plaanis tartlasi solvata, Tartus on piisavalt palju ägedat boheemlaslikkust ning parim ülikool, eks mul on oma Tartu-trauma sellest ajast kui seal elasin ja see linn nagu välja surnud oli, eriti suviti. Kriitika käis pigem ikka nende kandiliste kontorihoonete kohta.

Ka ei kavatse ma järgmist väikelinna solvata. Vastupidi. Mul on hea meel, et just Rakvere otsustasime puhata. Ja mitte spaas, sest siis me linnaga nii palju tutvunud poleks, ma olen üsna kindel. Oleks spaas hänginud, pärast hotelli restoranis söönud, siis mõned joogid joonud ja tuppa vedelema läinud.

See ei ole üldsegi mitte lihtne – õppida laisklema.

/ Eveliis / 6 Comments

Kas te mäletate neid aegu, kui me Idaga lihtsalt autosse istusime ja kuhugi sõitsime? Sihtpunkt oli küll paigas, aga alati oli olemas võimalus, et sihtpunkti jõudmine ei lähe kõige loogilisemat ja otsemat teed, sest elu peab ju seiklus olema. Ja seiklust on meil üksjagu olnud. Küll aga on sellest spontaansest reisimisest päris pikk paus olnud. Lausa liiga pikk. Ma ei ole kunagi reisimisest nii palju puudust tundnud kui hetkel. Me pole Norras kaks aastat käinud. Kaks! Ja kõik meie muud reisiplaanid on peapeale pööratud. Õnneks ei ole aga Eesti päris lukku keeratud ja ma hakkasin veebruaris otsima mõnd ägedat kohta, kuhu väikeseks puhkuseks minna. Guugeldades jõudsin ma Tormasse. Torma puhkemaja ja glämpinguni. Minna nö telkima keset talve tundus täitsa hull mõte ja hullud mõtted mulle meeldivad. Panime plaani paika, et sellest saab meie järgmise roadtrip´i sihtpunkt.

Talvest sai ootamatult kevad. Et mitte oma minipuhkust rohkem edasi lükata panime me kuupäevad paika, pakkisime oma kodinad kokku, sealhulgas ka beebikoera (jah, ma enne siiski küsisin, kas koerad on lubatud ja näitasin, milline meie “beebi” välja näeb, ses mõttes, et olla kindel, et kas nii suurt telki ikka on) ja panime Toivoga Jõgevamaale ajama. Kes on Toivo? Minu auto. On küll ameerika päritolu, aga selline Eesti mehe hingega – roostes ja väsinud, aga teeb oma töö ära kui vaja. Ja mul oli tema abi vaja! Kohe. Ma ei mallanud oodata, kuniks ka Marek saaks kaasa tulla ja me saaksime minna tema autoga. Ma tahtsin seda puhkuse tunnet kohe. Ida oli minuga samas tiimis.

Mida ma teadsin varem Tormast? Puhkpilliorkestrit. Kas ma teadsin, et seal on mõis olnud? Ei. Kas ma teadsin, kus Torma täpselt asub? Ei. Kas ma otsustasin sinna sõita gps-ita? Jah! Sest elu on seiklus. Õnneks viimasel hetkel otsustasin siiski Waze´i abi kasutada, sest otseloomulikult olin ma sõitmas vales suunas ja oleksin Torma asemel lõpetanud Tartus. Okei, päris nii hullusti ka poleks läinud, aga tõepoolest – ma ei teadnud tegelikult, kus Torma asub. Nüüd tean, tee on selge ja võib mürki võtta, et sinna lähen ma tagasi!

Ma armastan selliseid veidike teistmoodi ööbimiskogemusi. Te ju teate, kuidas ma reisidel püüan alati leida ööbimiskohta, mis ei ole tavapärane Scandic või Radisson. Mitte et neil viimastel poleks ka oma plusse ja võlusid ning kohati on need ka parimad valikud, kuid nii palju kui võimalik, meeldib mulle kogeda midagi veidike teistsugust. Midagi sellist, millest jääb emotsioon, mis ei taha meelest minna ja kutsub tagasi. Torma glämpingust just selline emotsioon jäi. Kui ma püüaks seda emotsiooni millegagi võrrelda, siis see oli umbes samasugune vau-efekt kui ma esimene kord sattusin Varnjasse. Justkui piltide järgi ja guugeldades tead, kuhu lähed ja mis sind ees ootab, kuid kohale jõudes saad aru, et pildid ei anna edasi pooltki seda emotsiooni, mida kogeda koha peal.

Telgi elutoas (kas pole veider lause, mida öelda) ahju kütta oli omamoodi teraapiline kogemus. Mina ja ahjukütmine ei ole just sellised sõnad, mida võiks tihti ühes lauses leida. Mul on sellisteks asjadeks Marek. Ida arvas sama, et niikuinii ma ei saa hakkama, mul tekkis kohe hasart ja jonn näidata, et ma olen ema ja tugev Eesti naine suure algustähega. Kui on vaja kütan sauna nagu Ita Ever, kui on vaja kütan telki. Kütsingi. Ise sain hakkama. (Ida ei pea ju teadma, et ma siiski pidin Marekie helistama ja küsima, kas selleks, et siiber oleks lahti, tuleb “julla” keerata üles või külje peale).

Mult küsiti hästi palju, kas tõesti külm ei olnud telgis magada. Kui ma nüüd üdini aus olen, siis kell viis ärgates tundsin ma, et mu ninaotsal on külm. See oli jällegi selline mõnus tunne, et teki all oli nii soe, aga ninaots ütles, et teki alt välja tulles on külm. Oligi. Aga miks? Sest vaid Eveliis suudab magama minnes unustada lahti telgi ukse ja loomulikult unustas kinni keerata ahju. See viimane ei üllata kedagi. See on klassikaline mina.

Kui ka see kõik arvesse võtta, siis magada meil külm ei olnud, uni oli magus ja sügav. Ainus “miinus” oli see, et ma ei tahtnudki magada. Ma ei tahtnud magama jääda, sest küünlavalguses ja tule praksudes kuulata looduse hääli ning mõelda vaid omi mõtteid, on midagi, mida iga inimene peaks tegema. Laisklema ja süvenema. Fred Jüssi on öelnud: “Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne – õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust.” Torma glämping on parim koht laisklemise õppmiseks. Ja, jah, ma ütlen seda, kuigi ärkasin järgmisel hommikul enne päikesetõusu. Mina, kes ma ei armasta hommikuid ega hommikuinimesi. Selliste hommikute ja kogemuste pärast olen ma isegi nõus vara ärkama. Kui te olete minu tüüpi, siis tehke proovi. Te tänate mind hiljem. Õhtust saab öö, ööst varahommik. Kuupaiste ja vaikus asendub linnulaulu ja päikesetõusu ning veidike hiljem hommikusöögiga. Kui juba söökidest ka rääkida, siia ärge unustage maitsta nende pelmeene. Need ei ole suvalised praetud pelmeenid, need on parimad pelmeenid, mida te oma elus maitsnud olete. Te ei usu minu sõnu? Uskuge siis Ida sõnu. Ida, kes ei söö midagi, ütles, et palun anna mulle veel, need on nii head. Ida juba niisama selliseid komplimente ei loobi.

Minipuhkust nautisin nii mina kui Ida kui beebikoer. Samal ajal kui Ida jäneseid toitis ja igal muul moel endale tegevust leidis, käis beebikoer igal võimalikul hetkel tiigis partidega juttu ajamas. Iga jumala kord kui ma olin ta kuivaks ja peaaegu puhtaks saanud, otsustas ta jälle tiiki hüpata. Või kraavi. Kraavi, mis on täis muda. Me olime teel kopraradasid avastama kui Dexter otsustas nii ennast kui mind mudavanniga kosutada. Nii meil koprarajad avastamata jäidki, aga vaid seekord, järgmine kord ei kavatse ma ära minna enne kui saan ka natuke pikemalt matkata. Ma kas varustan end kileriietega, et Dexteri eest end kaitsta või tulen Dexterita. Samas ilma Dexterita oleks see reis poole igavam olnud. Mulle nii meeldib, et lemmikloomad olid ka oodatud. Mis sellest, et meid ootab nüüd ka keemilise puhastuse arve, sest beebikoer otsustas peale mudavanni end ära kuivatada just valgel põrandavaibal. Eks koeraga reisides peabki arvestama sellega, et tema tegude eest tuleb ka vastutada + ta järgi ka ära koristada.

Kuidas ma selle minipuhkuse kokku võtaksin? Jätkuvalt Fred Jüssi sõnadega. Midagi ei ole teha kui endal jääb selle kogemuse jaoks sõnadest puudu ja ilmselt te mõistate, miks ma nii palju Fred Jüssist siin ja eelmises postituses räägin kui te olete Tormas ise ära käinud. Kui te pole Fred Jüssi filmi näinud, siis mu üks soovitus on see film kas enne glämpingusse minekut ära vaadata või siis vaadata seda just seal. Siis te mõistate nende sõnade sügavust:

“See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.”

Kalsarikännit, vaimonhakkaajapaita ja heinategu

/ Eveliis / 2 Comments

Teisipäevahommikune leitsak äratab mind enne äratuskella. Jätan Ida veel voodisse unelema ja hakkan oma asju pakkima, kätte on jõudnud jaanipäev, mille me võib vist juba öelda, et traditsiooniliselt veedame Pranglis. Ma püüan küll vaikselt teha, kuid tasapisi ärkab ka ülejäänud maja, uniste nägudega, kuid tavapärase uimamise asemel on kõik tegusad ja nii jõuame me sadamasse pool tundi enne paadi saabumist. Päike praeb, kuigi kell on alles üheksa, meri on peegelsile. Sellise ilma ja merega ma paadisõitu ei karda, postipaat “Helge” viib meid seekord enne Pranglit ka Aksi saarele. Mulle tuleb meelde Prangli puhkus 2012 kui me tormiga sama paadiga Keril käisime. Peale seda lubasin ma, et enam kunagi ei lähe ma ühelegi saarele, millele saamiseks tuleb keset merd ronida pisikesse paati. Kaheksa aastat hiljem söön ma oma sõnu. Ronin kenasti keset merd “Helgelt” pisikesse paati, mis meid seekord Aksile viib.

org_dsc02342

Juba esimestest hetkedest on aru saada, et Aksi on iga romantiku unistuste sihtkoht – imelise loodusega, inimtühi ja vaikne. Jalutame mööda saart tuletorni poole. Poolel teel kostab metsikut kajakate kisa – neil on parasjagu pojad ja nad ei pruugi kõige sõbralikumad olla, aga teekond viib nende pesadest suhteliselt lähedalt läbi. Mina annan alla. Parem ootan rannas kui teen läbi Hitchcock’i “Linnud”-live versiooni. Ei. aitäh! Ma ei ole ainus “argpüks”, meid on kokku umbes kümme, kes üksiku maja juurde ootama jäävad. Päike põletab, kurk kuivatab, fantaasia lendab. “Vale pööre” ja “Kümme väikest neegrit” tuleb meelde. “Vaadake, seal on kaamera,” hüüatab keegi meist, ongi nii, et meist tehakse nüüd tõsielusari. Enne kui jõuame fantaasiat edasi kerida juhib keegi meist tähelepanu kohatule sõnale, mida me kasutasime. Raamatu nimigi on tänaseks ju ära vahetatud. Vaidleme natuke “black lives matter” teemal, kuid palavus teeb oma töö ja meil ei ole pikemaks vaidluseks jaksu. Pigem fantaseerime edasi teemal, kas meid jäetigi randa, et näha, kuidas me ellu jääme. Ise peavad kindlasti juba Pranglis jaanipidu. Igaks juhuks seame sammud randa tagasi, paat on veel alles. Ma meisterdan valmis SOS-märguande ja pisikese lõkke, et endast mööduvatele paatidele märku anda kui Christie või Hitchcock peaks siiski tegelikkuseks muutuma. Ma olen vähemalt valmistunud, et keegi mind päästaks.

Õnneks jäävad õudusfilmide stsenaariumid vaid meie fantaasiatesse ja mina juba eemalt vaatan, et sealt paistab üks täpikene. Mis täpikene? Ega seda minagi mõtlen, mis täpikene see huvitav on. Ja siis ma vaatan, see läheb suuremaks ja suuremaks. Ei ole täpikene, see on inimene ju! Ei ole inimene, see on naine. Ei, see ei ole. See on neiu! Ma korraks vaatan teisele poole ka, äkki tuleb kahelt poolt. Ei, ei tule, ei tule. Ühelt poolt!

org_dsc02320

Pranglis on meil vastas Marek. “Kas teil on siin suvekodu?” küsib keegi. Vastan eitavalt. “Lihtsalt mees tuli naisest ja lapsest juba enne puhkama, aga näed, me tulime teise paadiga järgi,” lisan ma. Küsija jääb kukalt kratsima. Oli see siis nali või mitte. Vaatan paadist välja astuvaid kristallkingakestega daame ja õlut joovaid mehi ning mõtlen endamisi, et “turistid”.  Nagu ma ise ei oleks turist. Aga võib olla päris ei ole ka enam? Kümme aastat oleme me selle saare vahet käinud, kes rohkem, kes vähem. Inimesed on tuttavad, kohad on tuttavad, huumorile ja elule hakkan aina rohkem pihta saama. Pranglis on teine ajaarvamine, sellest olen ma aru saanud.  Meenutan esimesi reise Pranglisse ja jõuan järeldusele, et isegi kui ma tahaksin teisiti mõelda, siis me oleme ikkagi turistid, võib olla lihtsalt mitte sellised, kes esimest korda saarde satuvad.  Samas ma kadestan neid, kes Pranglisse esimest korda satuvad. Ma mäletan seda esimeste kordade tunnet. See tunne kui esimesest silmapilgust saarde armud.

“Mitu Kaisat teil seltskonnas on?” küsitakse meilt lõpuks, kui keegi enam aru ei saa, miks me Kaisat taga otsime, kui Kaisa minu kõrval seisab. Ikka mitu peab olema. Mitu. Siis on segadust ja põnevust. Jalutan õhtul oma Kaisadega käest kinni nagu ema lastega. Jah, Marek on küll meie seltskonna vanim liige nagu ta ise õhtu jooksul mitu korda (rõõmsalt?) teatas, aga ega mul ka väga enam kilgata pole. Istume “muttidega” trepil kui noored meist mööduvad ja naerame omaette, et noortele tuldi näitama, milliseks nad 15 aasta pärast muutuvad. Torisevateks tädideks. Kuigi me ei torisenud. Mind ristitakse tädi Liisuks. See on armas, aga korraks naljakas. Saan aru, et ka mina olen jõudnud kõrgesse ikka. Mäletan oma lapsepõlvest, et kõik vanemad prouad olid eesliitega “tädi”, sest see oli viisakas ja aupaklik. Nüüd minust endast tädi saanud. Tädi Liisu.

Esimese õhtu idüll ei taha lõppeda. Lammaste toitmine jääb mul vahele, tunnen et ei viitsi kõndida, aga nean end maapõhja kui teised tagasi tulevad, telefonid täis “so instagrammable pilte“.  “Mis suunamudija sa selline oled, kui ei suuda ette mõelda, et päikesepaiste, heinamaa, lambad ja lapsed kisendab Instagrami piltide järgi,” naeravad teised mu üle. Peab tunnistama, et üsna kehv suunamudija tõesti. Teinekord olen targem.

Igal pool jagati artikleid, et ärge näidake lastele, et jaanipäev on vaid joomapidu. Nõustun. Meie panime peale perekondlike pidustusi lapsed magama ja olime ise nagu noored vasikad, kes karjamaale lahti lastud. Sähh, sulle eeskujulikke pereinimesi. Aga mis seal ikka häbeneda? Haiget ei saanud keegi peale meie järgmise hommiku peade. Küsite, kas oli siis seda väärt. Noh, pean tunnistama, et oli küll. Kaisa teeb mulle samal ajal soome keele kümblust ja õpetab mulle sõnu, mis vaid Soomes olemas on. Kalsarikännit ja vaimonhakkaajapaita  – aluspesu väel joomine ning naisepeksasärk ehk maika. Ma olen alati arvanud, et soome keel on kummaline ja veider keel, millest ei ole võimalik aru saada, need sõnad kinnitavad mu arvamust. Mõtlen päevase enda peale – seljas päevitusriided ja käes veinipokaal ning tunnen, et lisaks õpitud uuele sõnale olen ma seda peaaegu nagu praktiseerinud.  Kordki tunnen, et on hea, et mu käsivarred on nii paksud, et ma ei tunne end maikat kandes enam mugavalt, muidu oli maika üks mu lemmikumaid riideesemeid.

Ma ei ole kunagi olnud seltskonnamängude fänn, kuid seekord mõtleme Kaisaga koos, et millal siis ikka kui mitte nüüd elus esimest korda köievedu proovida. Tõstame käed, oleme tiimis ja tunneme end eriti tugevate naistega. Mis see siis ei ole, mõtlen ma endamisi. Järgmisel hetkel olen ma põlvili, selili, kõhuli liiva sees ja saan aru, et köietõmbamisest ei tea ma midagi. “Korraga, korraga!” agiteerib klassivend kõrval, me võtame end kokku ja võidame korra. Esimesest võidust joovastunud, läheb meil rind kummi ja me oleme kindlad, et võidame kogu pulli. Kordub uuesti see, mis ennegi. Kõhuli, selili, põlvili, peadpidi põõsas liiva sees. Tunnistan endale, et olen üks neist, kes suuga teeb suure linna, aga käega ei saa köieveoga hakkama.

Pidu lõppeb kell viis hommikul. Algab teine päev.

Kõige parem sellel saarel on see, et saar hoiab lapsi ise. Hommikul lased nad uksest välja ja õhtul võtad ülepeakaela mudase, liivase ja väsinuna tuppa. Nii ka seekord. Laseme lapsed hommikul välja ja suurt rohkem neid ei näe. Mõistan, et neid näha polnud. Mida sa ikka nendest tüütutest vanainimestest vaatad kui vaatamiseks ja mängimiseks on kassipojad, jänkud ning lisaks saab tee ääres möödujatele pannkooki, kala ja limonaadi müüa. Lapsed on head müüjad. Toas küpsetab Marek pannkooke, lapsed pätsavad “endale söögiks” mõned kaasa. Kokku teenivad lapsed 14 eurot tunni ajaga. Minul õnnestus osta maailma kõige alahinnatum suitsutursk (50 sendiga) ja maailma kõige ülehinnatum nätsupadi (üks euro). Nüüd ei ole muud kui oma 14 eurot poes laiaks lööma minna. Sooja on rohkem kui 30 kraadi, laste isu karjub jäätise järgi, aga poes on jäätis otsa saanud. Mulle tuleb jälle lapsepõlv meelde kui teatud päevadel jäätist müüdi ja siis tuli kiiresti poodi joosta, et mitte ilma jääda. Järjekord oli nii pikk, et jäätis jõudis enne maksmist peaaegu ära sulada. Mulle tundub, et Pranglis saavad lapsed kogeda ehedat lapsepõlve. Ekraanivabalt. Keegi ei tunne muret, et “Väike poni” ja “Andi Mack” nägemata jääb. Kellelgi pole meeleski.

Isegi Mareki paneb Prangli saar naeratama, kui mitte öelda, et lausa naerma. Isegi rannas, niisama istudes. “Elmari” raadiost laulab Koit Toome, lapsed hullavad vees, Marek hakkab ehitama oma väikest maailma. Aeg seisab. Päike on meid vaid mõne tunniga kohvipruuniks paitanud. Te võib olla ei usu mind, aga see on täiesti tõsi, et kõik mured ja stress, mis mandril kimbutama kipuvad, lähevad saarel meelest. Siin ei ole, vähemalt turistil, aega ei stressiks ega muredeks.

Osa turistidest jäetakse hoovi peale grillima, teised koondatakse kokku ja aetakse heina tegema. Liialdan kui ütlen et aetakse, tegelikult palutakse viisakalt abi, aga põnevuse kruttimiseks ütlen, et aetakse. Et teile jääks ikkagi mulje, et isegi turistidel ei lasta niisama päikese käes vedeledes ära põleda, vaid nad pannakse ikkagi ka tööle lõpuks. “Ma ei tahaaaa,” virisen mina virisemise pärast. Lapsepõlv tuleb meelde. Ka siis käis heinategu suve juurde. Ainuke vahe on see, et siis ütles vanama mu virisemise peale, et las laps puhkab, laps ei pea tööd tegema ja ma sain rahulikult puu otsas raamatut lugeda. Aga nüüd ei ütle keegi  nii.  Mõtlen takti peale, et Marekile meeldib ju töö tegemises võistelda, et kindlasti õnnestub vaid töötegemist teeselda, aga Marek on kaval. Võtab mu enda silma alla ja muudkui juhib vägesid. Ma leian, et see on laisa ja mugava kontoriroti suhtes ebaaus. Kontorirotid ei ole füüsilise töö tegemise jaoks loodud. “Kuule, mujal kontorirotid maksavad sellise elamuse eest, ära virise!” kommenteerib Marek & co. “Schneller, scheller!” karjub pealik autokastis. Mulle tundub, et see “schneller schneller” võiks mõnest teisest ooperist laagrist olla. Moodsast tantralaagrist võib-olla. Aga vastu ka ei vaidle ja annan endast parima, nii et rinnahoidjate vaheltki tilgub higi. Heinamaa on pisike, aga väsitab linnarotid korralikult ära. “Tai boh kui villid saan,” parafraseerin ma üht laulu. Kõik vastavad kui ühes kooris, et saan.

Teistele ei tunnista, aga ütlen iseendale salaja, et seekordne heinategu ei ole samasugune tüütu kohustus kui tookord ammu lapsepõlves. Pigem oli lõbus. Nalja sai. Rohkem ma seda vabatahtlikult siiski ise teha ei tahaks. Niipea. Kui siis uuel jaanipäeval.

Kaisa toodud lillekimbu pistame õhtuse grilliga pintslisse. Korjame liivased murjamid kokku ja kaome igaüks oma tuppa magama. Selleks korraks sai jaanipäev läbi. Varahommikul ootab meid paat. On aeg tööle minna. Sellest annavad märku klientidelt tulevad küsimused, et kaua me siis õieti seda jaanipäeva tähistame, et juba terve päev otsa pole keegi nende küsimustele vastanud. Algab rutiin. Aga järjekordsed meeleolukad mälestused jäävad. Ilus saar, ilusad inimesed, ilus ilm, huumor, palju palju huumorit. Musta huumorit. Mulle meeldib.