Nagu te teate, siis mõnikord löön ma sotsiaalmeedias laineid sellega, et ei tea, mis on avaldis. Ses mõttes, et 100 piires ma ikka liita lahutada oskan, aga kuna ma seda sõna igapäevaselt ei kasuta, koolist on möödas rohkem aega kui ma peast arvutada viitsiks ja Ida ühe oma kontrolltööga mind üle mõtlema pani ning segadusse viis, siis tõepoolest pidin tunnistama, et ma ei tea mis on “avaldis”. Rumalam kui 3B ühesõnaga.
Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida, vaid arutelust, mis tolle postituse all tekkis seoses õpetajatega. Ma ausalt ei ole kunagi matemaatikat armastanud ja mida klass kõrgemale ma jõudsin, seda hullemaks matemaatika minu jaoks läks. Pean siiralt tänama oma pinginaabrit ja kooliaegset peikat. Vähe sellest, et nad aitasid mul matemaatika kontrolltöid ära teha, nii et tegid kõige pealt oma ülesande ära ja siis leidsid võimaluse ka mind aidata (spikerdamise meistriklass seda teha 1. ja 2. pingis?), nad ka aitasid mul õppida. Peika päriselt tegi mulle kartulitest ja spagettidest 3D mudeleid, et ma visuaalselt aru saaks, mille pindala, ümbermõõtu me arvutame ja “omandas “laenas” koolist ka ühe kontrolltööde raamatu, kust enne matemaatika kontrolltöid tegi asjakohasest peatükist n+1 ülesannet sealt läbi koos minuga, et ma läbi ei kukuks. Tahtsin ma neid lahendada või ei, ta lihtsalt sundis (milline jultumus!) ja kannatas ära mu sõimu kui püüdsis mulle asju selgeks teha ja ma aru ei saanud (midagi pole aastatega muutunud, Marek peab seda kogu aeg taluma) Ilma nende abita mina ei tea, kuidas ma matemaatikast läbi oleks saanud.