narkootikumid

Emporio Armani ja kokaiin

/ Eveliis / 11 Comments

Paljudele võib tulla üllatusena, et ma ei ole terve elu keskealine olnud. Mis omakorda tähendab, et ma tean nooruse lollustest üsna palju. Lausa nii palju, et kui ma sel jaanipäeval Prangli saart lammutavaid noori vaatasin, hakkas mul piinlik, sest ma mingil määral tundsin end ära. Ma ise ei ole küll mitte kunagi lammutanud, kakelnud ja otseselt lällanud, vaid pigem olen püüdnud olla “see nohik”, kes ütleb, et palun peitke autovõtmed ära, aga sellises seltskonnas olen ma olnud küll.

Ma mõtlesin, et ei peatu pikemalt rohkem sel teemal, sest Facebookis sai peaaegu kõik, peale mu ülima vastikustunde selliste inimeste vastu, juba ära öelnud, kuid kripeldama jäi.

Mulle meeldib jaanipäevaga seostuv romantika – sõnajalaõied, armunud paarid, lillepärjad, jaaniussid, süüdatud lõkked. “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi” ümisevad ja heas tujus inimesed. Eriliselt romantilsena kõlab mu jaoks jaanipäev mere ääres, mõnel Eesti väikesaarel. Ma ei ole ilmselt ainus, saared on jaanipäeval turistidest paksult täis.

Meie olime sel aastal turistid Pranglis. Tegime 16km jalutuskäigu mööda mereäärt, korjasime lilli, tegime kimpe, grillisime, käisime külapeol, laulsime, tantsisime, nautisime loodust ja puhkust.
“Näe, mingid viielised!” kommenteerisid meid meiega samas puhkemajas ööbinud pidulised, tõmbasid viinapudelil korgi maha, keerasid makil muusika põhja ja rõõmustasid meid kõiki narkomuusikaga. “T…ra”, “p…tsi” olid sidesõnad, mida me kuulsime terve õhtu. Meie naabriteks olid kõige ehtsamad ossid. EA7 dressipluuside ja Nike dressidega. Tüdrukud nägid välja nagu Barbied, aga olid koos voorimehena ropendavate mitte-Kenidega.

Tund peale nende saabumist oli pilbasteks lõhutud puhkemaja keldriuks, vaid loetud hetked hiljem katki sõidetud kellegi võrr, veoautovõtmed ära varastatud, et saaks pärast salaja sõitma minna, puhkemaja omaniku auto endale sobivasse kohta pargitud, lihtsalt naljaviluks. Mis te arvate, mida pakuti lõhutud võrri omanikule? Kokaiini! “Me maksame kokas, pole probleemi, meil tuleb täna kokalast peale,” kiitlesid nad. “Me oleme Tallinnast, me maksame” suhtumine oli kuulda üle saare. Hommikuks oli puruks tantsitud suur puidust laud ja pingid, maas olid klaasikillud lõhutud lambist. Kõikjal olid nende liivased ja märjad riided. Idioodid, käisid purjus ja kokase peaga ujumas, mõtlesin ma. Kuulsin neid veel mingist paadist rääkimas ja jõudsin veel mõelda, et kas nad tõesti rääkisid kellegi pehmeks ja said veel öösel endale paadi, aga rohkem sellesse vestlusesse ei süvenenud.

Jalutama minnes nägime, et meres on tagurpidi mitu paati. Tea, kas mingi kohalik komme,mõtlesin ma veel. Ilus instapilt. Aga ei, see ei olnud kohalik komme. Narkoturistid olid kõik paadid lahti harutanud, tangidega ketid lahti muukinud ja paadid merele jätnud. Hea, et seal ees oli pilliroog ja tuul teiselt poolt, muidu oleks paadid kõik kadunud. Õhtuks olid narkoturistid sisse murdnud lauta ja võtsid kaasa lambatalle, kelle nad siis nööri otsa sidusid ja laua peale kepsutama panid. Sest naljakas ju.

Kas värdjad on selliste turistide kohta palju öeldud?

Pole siis ime, et paljud mu tuttavad ei tähista enam jaanipäeva. See on eestlase jaoks vaid võimalus läbustada. Ja ma ei pea silmas veidi švipsis peaga süldibändi saatel jala keerutamist. Vaid võimalus juua, lammutada, “kui keegi midagi ütleb, taome ära”. Lähed saarele külla ja jätad maha läbu, sest on ju ometi jaanipäev ja kord aastas ju võib rihma lõdvaks lasta ning tra, rahas pole probleem. Ärge vinguge, et natuke mõni asi katki läks. 
Vastik on vaadata selliseid inimesi. Häbi on. Aga miks on häbi minul ja mitte neil?

 

Tuleme tagasi alguse juurde. Ma olen noor olnud, lollusi teinud ja mingil määral ma saan aru noortest. Oot, aga saarel lammutav seltskond EI OLNUD enam noored – nad olid minuvanused. Ja see teeb juhtunu  rõvedaks. Kui meie olime 20aastased ja kasvasime aastatega pidutsemisest välja, siis need narkoturistid on täpselt sellised, kes on kuhugi aega kinni jäänud. Kes 10-15aastat tagasi on olnud coolid, kõvad kutid, kuid kes ei saa aru, et vahepeal on aeg edasi läinud – Emporio Armani dressipluus ja kokaiin ei avalda enam muljet. Et neil aga muid saavutusi elus ei ole ja nad tavaelus on ilmselt kas kalevipojad või lihtsalt mõne rikka issi ebaõnnestunud võsukesed, siis nende ainus võimalus pea 40aastasena ongi end kusagil maakohas välja elada.

Seal on neil karistamatuse tunne, nad tunnevad end jumalana, sest iga vähegi mõtlev inimene hoiab neist lihtsalt eemale, eii tee neist pilti, et nad sotsiaalmeediasse üles riputada, ei sõnele nendega, ei vaidle nendega, sest keegi ei taha oma pidu/nädalavahetust/puhkust ära rikkuda. Täpselt nagu see  seltskond. Kuigi ma pean ütlema, et kui ma Idaga jaanipäeval peolt tagasi tuli, suhtus kogu see seltskond minusse väga sõbralikult, küsisid, et ega muusika ei sega ja tulgu ma ütlema kui laps magada ei saa ehk siis mul isiklikult ei oleks ühtegi pretensiooni (niimoodi jätsid nad mulle mulje kui lihtsalt tavaline pidutsev seltskond).

Kui narkoturistid lahkuma hakkasid, selgus, et majast on ühtteist kadunud. Mis te arvate, mis juhtus siis kui seltskonnalt küsima hakati, kas nemad on asjad ära kaotanud? Muidugi lubati neile pasunasse anda, lausa maha lüüa, alusetute süüdistuste pärast. “Tulge vaid mandrile ja lööme teid maha!” ähvardas seltskond isegi siis kui kadunud asjad nende kottidest leiti.

Facebookis kirjutasid mõned teist kommentaari, et sellised inimesed tuleks avalikku häbiposti panna ja neilt trahvi nõuda, sest muidu nad jäävadki niimoodi lammutama, aga kui keegi lubab sind maha lüüa, mida te siis teeksite. Ma küsin kohe päris ausalt, kuidas teie sellise olukorra lahendaksite? Saarel oleks jaanipäeval nagu kaks erinevat dimensiooni olnud. Üks imeilus romantiline lilleline jaanipäeva-Prangli ja teine osside poolt lõhutud ja lammutatud Prangli.

 

 

Avameelselt.Narkootikumidest.

/ Eveliis / 6 Comments
Ma ei tea, kuidas ja mille peale, aga sattusime täna hommikul sõbrannadega (netituttavatega?) rääkima kanepi ja muude narkootikumide teemal ja mulle tuli meelde, et kunagi kui ma ühe teise blogija samateemalise postituse kommentaare lugesin, läksin ma närvi. JÄLLE. Ja kirjutasin, mida mina arvan. Kui te arvate, et ma selle postituse peale ei saanud vihakirju, siis te eksite. Üks vihane kommentaar on mu Facebooki lehe seinalgi veel üleval.
NB! Allolev lugu on kirjutatud 1,5 aastat tagasi, võib olla on ka postituses mainitud inimese arvamus muutunud, ajendatud tänasest vestlusest kopeerisin selle vanast blogist siia.
wtbyj
Ma võiksin kirjutada vaid: “Kanep on narkootikum!” ja sellega oleks öeldud minu seisukoht kanepi legaliseerimise kohta, kuid ei, ma kirjutan pikemalt. Avameelselt. Sest üks samateemaline postitus ja seal all olevad kommentaarid ajasid mind närvi.
Ma ei ole kanepi peale kunagi väga sügavalt mõelnud, minu maailmas pole seda vaja, sellele pole seal kohta, kanep ei ole absoluutselt minu teetassike, mu meelest kuulub see natuke wannabe kunstiinimeste või isegi teise Eesti (ma ei pea silmas mingeid asotsiaalidest maakaid, vaid selliseid “lihtsaid jõmme”, naissoost jõmme) pärusmaale, ja ma pean tunnistama, et natuke ehmatav oli seda postitust lugeda. Mulle on alati meeldinud, et Mallukas julgeb välja öelda kõik, vahet ei ole, millise tormi teetassis see tekitada võib, või kuidas keegi temast pärast seda arvab, kuid see postitus…
Mulle jäi kusagilt silma tiitel “staarblogija”, ehk siis see tähendab ju, et inimene on tuntud, omab (teatud määral) mõjuvõimu ning on ehk ka paljudele eeskujuks. Parandage mind kui ma eksin, aga ma usun, et Marianni lugejate hulgas on palju ka nooremaid inimesi, kes päris täpselt veel ehk ei teagi, kes nad on ja kelleks saada tahavad. Nad otsivad eeskujusid. Ja nüüd on justkui eeskujuks, et “aegajalt kanepit suitsetada on hea, sest see aitab kaasa loomingulisusele ja muudab meid chill’iks”. Noorte jaoks on oluline chill olla. Ma isegi ei tea täpselt, mida see tähendab, aga mul on meeles, et mu ristitütar üritas seda meile kunagi selgeks teha. Mina olevat “enam-vähem chill” ja see ei kõla ju nagu kompliment. Mallukas oleks kindlasti chill (või mis sa ütled, Laureen?). Novot ja nii see postitus mu jaoks juba eos vale oli.
Ma ei viitsi isegi süveneda argumentidesse, et ravi eesmärgil ja bla bla blaa. Vastu ma ei vaidle, sest selles väites võib tõepõhi all olla, ma tõesti ei ole uurinud. Ja Body Shopi kanepikreem ja huulepalsam on minu lemmikud olnud juba aastaid (kas see teeb minust tegelikult nüüd kahepalgelise inimese/narkomaani või on need kanepitooted midagi muud?). Igatahes jääb mulle mulje, et terve Eesti on täis haigeid inimesi, keda saaks ravida vaid kanepiga ja seetõttu peaks selle ka kindlasti legaliseerima. Naljanumber, ausõna.
Et mu postitus ei läheks romaaniks, siis ma jätan vahele ka võrdlused suitsu ja tubakaga. Ütlen vaid seda, et kuigi mul on soe suhe veiniga, siis minugi poolest võiks  alkoholi-ja tubakaaktsiisi tõsta palju tahetakse, sest need ei ole igapäevaeluks vajalikud (erinevalt kütusest, mille hind kogu aeg tõuseb).
Mis mu meelest aga oli palju kohutavam kui see postitus, olid kommentaarid, kus selgus, et pea iga teine teeb aegajalt ühe “jointi” (jumal, kus ma vihkan juba seda sõna), inimeste tutvusringkonnad koosnevadki kanepisuitsetajatest  ja kõik tunduvad selle üle uhked olema. On hirmuäratav kui lihtsalt kättesaadav on Eestis siiski keelatud narkootikum. Mulle tundub, et kui ma nüüd ühel kenal päeval peaksin kanepit vajama, siis ma võiksin lihtsalt minna Viru väljakul bussipeatusesse ja küsida seal suvaliselt inimeselt, kus on lähim koht, kust kanepit saaks. Kui tema ise ei tea, siis ta kindlasti teab soovitada kedagi, kes teab.
Mu meelest on naiivne öelda, et kanep on “vaid süütu taim”. Nii nagu ka seal kommentaariumis mõned mainisid, siis ka minu esimene mõte oli, et kui kanepit suitsetanud inimene istub autorooli, kas ta oleks siis adekvaatne või ohtlikult chill?
Kanepit suitsetanud inimesed ei ole adekvaatsed. Ma tean inimesi, kelle puhul ma julgen öelda, et mida rohkem nad kanepit tarbisid, sest siis oli mõnus ja rahulik olla, seda juurviljamaks nad muutusid, nende jutt oli seosetu ja selge peaga ei suutnud nad mu meelest üldse reaalses maailmas elada. Tõsi, ma ei saa sajaprotsendiliselt kuidagi öelda, et see vaid kanepi süü oli, võib-olla nad olidki lihtsalt debiilikud, mida ma alguses tähele ei pannud, kuid seos kanepiga on olemas.
Mulle jäi silma ka kommentaar, et kui te vaid teaksite kui paljud edukad inimesed Eestis kokaiini (ja muid mõnuaineid) tarbivad. Tean. Ma võiksin erinevatesse kõmulehtedesse saata isegi pilte tuntud nägudest ja nende “saladustest”. See on selline avalik saladus, mida paljud teavad.  Ma võiksin teile rääkida, mida mõnuained on teinud ühe või teise Eesti mõistes kuulsa inimesega, ma võiksin rääkida erinevatest pidudest, ma võiksin rääkida palju. Nagu te aru saate, siis ei ole ka mina mingi ingel (mitte et keegi kunagi seda arvanud olekski, eks) ja oskan sel teemal kaasa rääkida erineval tasandil isiklikele kogemustele tuginedes. Ma näen muidugi nüüd vaimusilmas, kuidas minu sõnu on võimalik väänata ja kusagil kirjutada, et “no mida oligi arvata, narkomaan kah veel lisaks kõigele muule”, kuid mis seal ikka, aga tõesti…igasugu narkootikumide tarbimise põhjuseks on minu arvates:  1) soov kuhugi gruppi kuuluda, vahet ei ole kas gruppi “kõik, kes on edukad, teevad aega-ajalt kokaiini, see ei ole sõltuvus”  või gruppi “me oleme kamp kunstiinimesi, kes teevad aeg-ajalt kõigest ühe süütu jointi, see ei ole kindlasti mitte sõltuvus” 2) sisemised probleemid ja madal enesehinnang ning 3) eskapism.
Ma ei tea, kas see teema ärritaks mind ka siis sama palju kui ma ei oleks ema, kuid nüüd emana tundub mulle ausõna kohatu leida isegi mõnd poolt-argumenti kanepi laiatarbekaubana kättesaamiseks. Põhjus. Vaadake statistikat. Inimesed ei oska piiri pidada. Ei alkoholi, suitsu ega narkootikumidega. Milleks meile veel vaja juurde legaalseid aineid, mis mis meid “kunstiliselt avavad”.
Absinth oli ka vaid aperitiiv, eriti populaarne kirjanike ja kunstnike seas. Mõni neist lõikas endal kõrvagi peast.