Minu sees on viimasel ajal mingi äng. Teen küll oma igapäevaasju ja püüan mitte lasta end mõjutada sellest mis ümberringi toimub, nautides väikeseid asju, hinnates neid privileege, mis meil on, kuid ikka on sees äng ja kurbus. Ärge öelge mulle, et “ära loe uudiseid”, ma ei saa nii, ma loen, olen kurb ja minus on jõuetu viha – isegi mitte nii väga poliitika suhtes, kuivõrd tavainimeste kommentaaride suhtes. Ma ei räägi neist Chanelilõikujatest, vaid tavalistest inimestest meie ümber. Inimestest, kes oma silmaga näevad, kuidas inimesed põgenevad oma kodudest sõja eest, kuulevad samu uudiseid, mida meie, kuid ikkagi tulevad väitma, et see kõik on lavastus ja kas on ikka tõendeid, et venelased neid koletuid tegusid korda saadavad Ukrainas. Rääkimata nendest, kes sõda õigustavad ja ütlevad, et iga kell võtaks püssi kätte ja hakkaks eestlasi tapma. Need on inimesed, meie ümber, ja see teeb kurvaks.

See jõuetus minus on jõudnud sinnani, et peale tööpäeva pole tuju midagi teha. Nii nagu täna. Ma teadsin, et Mae esitleb oma “Minu lõunamaa” raamatut ha Ere oli kutsunud mind “Musträsta” kontrolletendusele. Veel viimasel hetkel mõtlesin ma, et ma ei viitsi ja ei jaksa. Kuid ma teadsin, et ma pean minema, mul on seda vaja. Ja teate, mul oli nii õigus. Ma sõitsin bussiga linna, vaatasin, et väljas paistab päike ja on vist piisavalt soe ning otsustasin Kaarli kiriku juurest Viru keskusesse jalutada. Jalutasin üle Vabaduse väljaku, päike soojendas nii mõnusalt, tuju läks automaatselt heaks. Möödudes Kunstihoone kohvikust heitsin ma pilgu päikese käes mõnulevatele ja veini joovatele inimestele, vaatasin kella ning taipasin, et mul on veel aega. Astusin kohvikusse sisse, tellisin klaasi veini ja liitusin päikest nautivate inimestega. Istusin ja vaatasin mööduvaid inimesi. Mõtlesin, kes nad on, kust nad tulevad, millised mõtted on nende peas…